Äratusmäng uinuvale rahvamuusikale vol 5

Ringreisi viimane tuur algas Kadrinast. Sedapuhku ka ETV MI saate kaamerate valvsa silma all. Kuna saate toimetajatel oli juba ette kindel nägemus sellest, mismoodi muusikud Kadrinasse saabuvad, siis toimus Kadrina sissesõidul linnasildi juures autodest väljaronimine ja demonstratiivne sissemarss laulu saatel. Hoolimata hulgast intervjuudest, mis saatetegijad üles võtsid, enamik siiski saatesse ei mahtunud, ilmselt ei toetanud sisuline tekst toimetajate kontseptsiooni. Tehti hoopis pikki heietusi inimestega, kes kontserdile minna ei saanud või ei tahtnud. (Sissemarssi saab näha siit) Sellest hoolimata oli kohal väga palju rahvast ja kultuurimaja tütarlapsed muudkui tassisid toole juurde. Kohalik mees Enn käis ka pastaka ja märkmikuga ringi ja sellest mis temale meelde jäi saab lugeda siit. Huvitaval kombel tundus Ennule, et raamat räägib hoopis uinunud rahvamuusikust. Tõsi ta on, ka muusikul võib vahel uni peale tulla. Kadrinas astusid lavale ka kohalikud muusikud, lõõtsamees Martin Müller,  Lahemaa rahvamuusikute legendiks saanud eestvedaja Viivi Voorand. Kohal oli ka terve trobikond rahvarõivastes rahvatantsijaid, kes siis kui "oma pillimehed" mängima hakkasid lausa tantsulise numbri esitasid.
Taas tekkis kummaline mõte või tähelepanek rahvatantsurühmade psühholoogiast või käitumisest - miskipärast kipub alati olema nõnda, et kui peole ilmub rahvatantsurühma liige rahvariietes, siis oskavad nad neis riietes ainult proovides õpitud tantse tantsida. Ja tavaline valss ja polka ja reinlender ei ole nende jaoks huvitav. Nad kuidagi toimivad grupina ja tantsivad pigem oma kindlate tantsupartneritega. Lihtsalt tantsimine meeldiva inimesega ei ole nagu eriti teema. Tants on nende jaoks liikumisharrastus aga mitte sensuaalne lähedalolek.
Aga kindlasti on ka erandeid, ma ei üldista seda kõikidele rühmade liikmetele. Võimalik, et on neid, kes tulevadki rahvamuusikaga peole rahvarõivastes, sest need on pidulikud riided, mitte esinemiskostüümid.
Teine ringreisipäev veedeti Arukülas, kus lisaks põhiseltskonnale astus üles ka Aruküla mees Meelis. Simmanile just erilist hoogu sisse ei tulnud, natuke lauldi ja mängiti pilli, aeti juttu ning seejärel sõitsid ringreisilised ööseks Tallinna.
Tallinn oli ainuke koht ringreisi jooksul, kus ei toimunud hommikust koolikontserti. Lihtsalt liiga keeruline oli ühtainust kooli kõigi seast välja valida. Pidu toimus Salme kultuurikeskuses Kalamajas.
Enne Salmesse jõudmist aga toimus bussis oleva rahvaga siiski ka reisi viimane intsident, millesse oli kaasatud ka politsei. Lugu oli enam kui naljakas, sest intsidendi üheks põhjustajaks oli blondiin lapsega. Nimelt otsustati enne kontserti poest läbi käia, et tagasisõidul kõht seljanaha külge kinni ei jääks. Bussijuht, allakirjutanu jäi Balti jaama kõrvalasuvasse parklasse ootama. Bussi kõrvale parkis oma auto võrdlemisi kitsasse kasti blondiinike udupeene musta autoga. No äkki oli Lexus või taoline. Parkis nõnda, et tal endalgi oli raske autost väljuda. Noja kui siis meie autosse sisenejad ukse prõmmuga kinni tõmbasid, kargas blondiin autost välja ja kukkus sõimama, et tema auto sisse on bussi uksega auk tehtud. Siis hakkas ta ohjeldamatult helistama, ilmselt juristidele, ja tegi moblaga kõigest pilti. Vaatasime seda musta auto ust ja ei leidnud auku. Proovisime ka taastada kohta, kus auk oleks pidanud tekkima kui bussi uksega lajatada, aga ei suutnud. Daam aga muudkui nõudis allkirja, et meie oleme süüdi. Võtsime vastu otsuse, et las tuleb politsei ja lahendab olukorra. Politsei tuligi, daam näitas täket. Meie omakorda demonstreerisime ukse ja täkke vahelist dissonantsi. Politsei teatas, et ei leia antud juhtumis meiepoolset rikkumist. Seepeale blondike vabandas politsei ees, khm, aga mitte meie ees, tagurdas pidurite kriiksudes välja ja läinud ta oligi. Meie aega oli küll ohjeldamatult kulutatud, passisime seal mingi 50 minutit, niikaua kui meid püüti süüdi lavastada, aga kuna me olime rõõmsad ja rahulikud, siis ei olnud sellel väga närvilisel inimesel kohe mitte millestki kinni haarata. Endal tal laps kõrval vingus, et jääb huviringi hiljaks.... Aga daamil oli vaja õigust nõuda ja seda jäi tal ilmselt veel kõvasti üle. No mine tea, äkki oli ta selle täkke kunagi varem saanud aga ei osanud mehele kuidagi põhjendada.
Ei oskagi rohkem kirjeldada ega seletada. Kontsert möödus hoogsalt, hulga sõpru, tuttavaid oli kokku tulnud ja pärast keerutati fuajees ka tantsu. Kõige toredam hetk oli vist siis, kui pärast pidu väikses lumesajus ringreisulised ühise laulu tegid ja head aega jätsid. Nii mõndagi oli ühiselt läbi elatud, nii mõndagi kogetud ja tekkis arusaamatu moment, kas see on siis tõesti läbi ja me ei näegi nende vahvate reisiseltsilistega enam tükk aega. Oli väga meeleolukas ringreis ja väikesest seltsikesest sai mõnus sõpruskond, kellega läheks taas luurele iga kell.

Äratusmäng uinuvale rahvamuusikale vol 4

Kauksi kool. Foto kooli kodulehelt.

Ringreis viies päev leidis juba eelpoolmainitud seltskonna Mooste Viinavabrikust, kus õhtul pidi kontsert olema. Sõideti Kauksi kooli. Ilm oli käredalt külm ja oli kartus, et lapsi koolis polegi külmapühade tõttu. Mõned olidki koju jäänud, aga seevastu vaatas meile vastu lisaks vapramatele koolijütsidele ka saalitäis kohalikke külaelanikke. Peale kontserti oli kooli poolt kaetud selline kohvilaud, et suu vajus lahti. Kringleid ja kooke igast võimalikust sordist, millega oleks vast kõik külaelanikud ära toitnud. Kummardus uhke hoolitsemise eest Kauksi koolile! Selle üle kahesaja aasta tegutsenud kooli praegune hoone on ise ka vaimustav, lastesõbralik ja äge õppimiskeskkond, hubane ja väike imearmas koolimajake.  Hoiame pöialt, et oleks lapsi, kes saavad selles koolis õppida. Nii väikese õpilastearvuga (42 õpilast) kooli püsimine tänases Eestis on haruldane, aga väga vajalik, et küla elaks.
Edasi siirduti juba Moostesse, et jalutada ringi mõisas ja valmistuda õhtuseks kontserdiks. Vahepeal õnnestus Tartust tagasi tuua ka seal ülessoojendatud folgibuss, millel remondimehed ühtki nähtavat viga ei leidnudki. Ilmselt oli tõesti tegemist kehva kütusega.
Moostesse tuli kokku rahvast koha pealt ja kaugemaltki, kuulajaid oli Tartust ja Võrumaalt ning Tallinnastki. Saal oli puupüsti rahvast täis ja osteti ka rekordkogus raamatuid- 38 tükki! Senini oli raamatuid kontserditel müüdud keskmiselt 8 -15. Külalistena esinesid kontserdil Räpina mees laulik Urmas Kalla, Heino Tartes uhiuue kandlega  ja Ülle Podekrati mudilaste ja lasteaiaõpetajate folklooriansambel Käokirjas.
Tantsuõhtu läks samuti rõõmsalt käima Tartese Heino ja teiste lõõtsalistega, liitusid kõik, kel pill kaasa oli võetud. Kui lõpuks pillimängijaid rohkem oli kui tantsijaid, siis alles hakati mõtlema öömajadesse mineku peale. Võrumaa ja Setomaa kandi ringreisulised läksid tagasi kodudesse, et järgmiseks päevaks juba Haanjamaal valmis olla.

Tantsuks mängisid kõik, kellel pill kaasas oli

Reede hommikul seati end taas autodesse ja sõit läks Haanja poole.  Buss ei näidanud mingeid väsimise märke ja bussijuht oli rõõmus ja rahulik, hoolimata hommikutundidesse veerenud öölaulupeost ja jutuvestmisest viinakeldri hotellitubades. Haanja kooli väike saalike oli huvilisi täis ja kontsert läks ladusalt.  Kuna koolikontsert oli sedapuhku üsna varajane, jäi nii mõnelgi reisulisel aega Haanjamaa kuplitele tiir peale teha ja Lindmetsa Harri jõudis isegi käia kodus rohtu võtmas, sest Osula oli kiviga visata.
Haanja kokad olid meisterdanud ringreisiliste meeleheaks hulga mulgi putru ja sai mekkida ka metsiku sea liha, koduseast rääkimata. Vahepeal oli ka tore kohtumine endise kultuurimaja juhataja Ehaga, kes rääkis vaimustunult loo sellest, kuidas ta mõned aastad tagasi Viljandi Folgil käis. Tema tahtis näha, mis asi see vaba lava on ja misasi see folkloor siis ka on. Kultuurimaja lava oli ta küll näinud, aga misasi see vaba lava on, tuli minna oma silmaga üle vaatama. Seiklus oli vanema proua sõnul igati seda väärt!

Rahvast oli kontserdil taas tohutult palju, nii mõnigi pidi toolide puudusel püsti seisma. Üldiselt oli väga armas ja vahetu kontsert. Lapsed, kes lavale uudistama ronisid, võeti sülle appi pilli mängima ja nemad tegid rahvale meeleheaks oma trikke. Erilise publikumagnetina mõjus väike Märt, kes lõpuks isegi püüdis Tarmo Noormaa, ehk siis uma esä lõõtsakotti pugeda.
Ja siis läks tantsuks, mida polnud ka ringreisilised varem näinud. Rahvas oli tulnud peole ja pidu ka sai. Sõit tagasi kodudesse läks lahti pool tunnikest enne südaööd.

Ja siis hakkas nalja saama. Vähemalt bussijuhil küll. Sildojad kenasti Moostesse ära viidud, läks sõit lahti läbi Tartu Viljandi poole. Tartu piiri peal näitas kraadiklaas juba 21 kraadi. Nagu mäletame oli eelmisel korral toimunud totaalne hangumine 20 kraadi juures. Tartust läbi sõites oli kraad veelgi kraadi võrra kukkunud. Ja kusagil Tartu taga otsaga Viljandi suunas, murdis buss jälle bussijuhile truudust ja jäi seisma.  Miinus 22-kraadises pakases pidas Bussijuht üpriski kurbi plaane ja tundis, kuidas hoolimata kustumatust hingejõust ikkagi mitte midagi teha pole võimalik ja ka suure posimise peale ei õnnestu bussi ellu äratada. Surnd, mis surnd. Kell oli 2.30 öösel.
Appihüüe tundmatul WW esinduse operatiivnumbril, mis ukse siseküljes leidus, päädis treilerimehe unise kõnega: "Kus kohas te siis nüüd täpselt asute?" "Ee, vasakul on tühjus ja paremal on tühermaa," kõlas üpriski hädine vastus. "Selge, olen poole tunni pärast kohal," kõlas vastus. Oligi, isegi vähem kui poole tunni pärast. Võttis allkirja, viskas nalja ja käskis külmunud Bussijuhil treilerisse ronida, et viib ta lähimasse taksopeatusesse ära. Loopis teeserval olnud kotid Bussijuhile sülle ja läks lahti rõõmus sõit läbi Tartu. Kui treilerimees taamal Statoili bensukas vaba taksot märkas, keeras ta sinna rauhti sisse ja sebis daamile takso ka. Tõstis veel kuus kotti ja torupilli ka taksosse ümber, soovis meeldivat öö jätku ja läinud ta oligi. Uskumatu ingel! Bussijuhil oli sellest meel nii rõõmus, et kümme külmunud varvast ei tulnud enam meeldegi. Ja see vestlus elust ja maailma asjadest, mis taksojuhiga toimus, oli ikka, no klassika. 73-aastane härra Taksist oli meeleliigutusest peaaegu valmis ka kotid tuppa tassima kui oleks lastud. Ja siis aitas muidugi ainult väga kange kütus. Tunnike hiljem olid varbad sulanud, vereringe taastatud ja uni oli magus tulema. Peab ütlema, et on ikka abiks kui on öösiti pummeldavat järelkasvu, kes ei maga ja ema elu päästavad.

Äratusmäng uinuvale rahvamuusikale vol 3

Ringreisi teine nädal algas esmapilgul kenasti. Ilm oli küll külm kui folgibuss Viljandist välja sõitma hakkas, aga taevas oli heleroosa ja maastikud sillerdasid tõusva päikese punases tules. Riidaja kandist Torupillitalust Tauli Ants peale korjatud, läks sõit Osula poole, kus tuli peale võtta Lindmets ja tema kannel. Linnamäel näitas kraadiklaas juba 21 kraadi. Ja sealsamas, Linnamäe otsast alla sõites jäi bussis äkki väga vaikseks. Rool hangus, mootor hangus ja buss jäi seisma. Väljendasime oma nördimust bussi suhtes ja otsustasime seekord mitte ära külmuda. Vägev-Ants tõukas (NB! üksi!) bussi teeservale samal ajal kui võeti kõne Lindmetsale, kes meid oma valge kuudi peale korjas ja sõit läks ikkagi Värska poole lahti. Hoolimata mõningasest seisakust jõudisme Värskasse ettenähtud poole tunni varuaja asemel hoopiski tund varem. Ütle veel, et auto läks tee peal katki, sestap jõudsime varem. Väiksed komplikatsioonid olid nii Antsul kui tagapingile pandud sohvril hiljem parema külje jäätumise näol, sest kuudi kaasreisijate soojendamine käib selles masinas vist ainult tsäura abil. (tsäur- kange sissevõetav vedelik, toodetud kusagil Võru kandis) Buss jätkas aga oma seiklusi omapäi, küll tutvus ta pamperi kaasabil Võru linnaga, aga ka Tartu sai tal ära nähtud.

Ka Värskas algas koolikontsert juba väljakujunenud tervitusega "Tere õhtust!", mis kohe siiski ära parandati, sest kell oli siiski pisut üle keskpäeva. Ajalukku läheb ilmselt taaskord Antsu üleskutse ärgitada lapsi ettevõtlusele, ehk torupillitorude punne meisterdama. Neid on tema sõnul võimalik toppida igale poole ette, et tekiks vaikus. Näiteks naisele, kui see juhtub näägutama. Koolikontsert läks muidu ladusasti ja pärast anti veel kastet ja kartulit ka. Tuleb tunnistada, et koolides on üpris maitsvad toidud.

Kui õhtul enne piduõhtut Värska vahel ringi jalutasin, sattusin korraks ka samale kiigeplatsile, kus ma 26 aastat tagasi esimest korda Jüripäeva kirmäsel käisin. Olin siis 16 -aastane. Plats oli tookord rahvast täis, söögid - joogid laudade peal ja korraga laulis mitu koori erinevates platsinurkades. Keskel mängis pilli Kõivu Volli. Mul olid seljas Jõelähtme rahvariided. Kui nendega järgmisel hommikul vanaema juurde läksin, oli jutt külapealt temani jõudnud, et tütarlapsel olid "valed" rõivad seljas. See jutt mõjus nagu nõiavits. Olin endale rõivaid mitu korda luninud, aga kogu aeg lükati seda erinevate puiklemiste ja põhjustega edasi.
Igatahes sain otsejoones kingiks ühe kaelakõrra tsäpotskaid ja vanavanaema kitasniku ja hame, mis olid täpselt minu mõõtu. Neid selga pannes oli uhke tunne, et olin täpselt vanavanaema kasvu. Vanaema ise oli kõvasti priskem ja talle need selga ei mahtunud. Need olid seisnud pööningul kaua aastaid ja olid pärit umbes aastast 1900. Vanaema sai ilmselt tol hetkel aru, et kui kohe ei tegutse, saab lapselapsest põhja-eestlane. Õnneks ei saanud. Sai ikka seto, mis siis, et sihukene city-seto. Kannan neid tänini. Jah, nüüd siis seisin kiigeplatsil ja kogu see pilt joonistus silme ette. Eks mul olnud seal seiklusi ka ja minu pärast läks öösel järve ääres isegi löömaks, mis lõpuks siiski lõppes õnnelikult. Kaklejad leppisid ühe viina ja nelja suitsulatika kaasabil ära ja mind saadeti kenasti koju.

Värskast läbi sõites jäid silma pika niidina otse taevasse sirutuvad suitsulondid. Väljas oli 25-29 kraadi külma ja inimesed istusid kodudes ja kütsid ahjusid. Kontserdile jõudis siiski neist nii mõnigi ja oli ka kaugemalt tulijaid ja pärast tegi ärksam rahvas, kel hing noor ka mõned tantsud.

Värskast viis osa ringreisuliste teekond otse Moostesse, et järgmiseks päevaks valmis olla. Mõned läksid ka kodudesse. Kolm väsinud puhkajat said öömaja vanas viinavabrikus viinameistrite Augusti ja Mardi tubades. Viinavabriku hommikusöök andis silmad ette nii mõnegi neljatärni hotelli katungile. Uuele päevale mindi vastu rõõmsa tujuga.

Äratusmäng uinuvale rahvamuusikale vol 2

Käes oli ringreisi teine päev, mis algas tormiliste lugudega, nagu eelpool juba kirjeldatud. Seejärel siirduti aga Tori Põhikooli, et veenda ärkavat noorsugu rahvapillide vajalikkusest ja olemasolust sessinatses maailmas.
Päev jätkus külastusega Tori Eesti sõjameeste kirikusse ja kalmistule, ning vahepeal põigati läbi ka Põrgust. Lumised hauakivid ei andnud just palju lootust tuttavate pärimuskangelaste ülesleidmiseks, pärast mõningast otsimist ja eksimist leiti siiski üles Mihkel Toomi haud ja asetati sinna küünal. Tori kalmistu peateel vaatasid omavahel tõtt Vabadussõja ausammas ja taamal kiriku kõrval asuv Püha Jüri ratsamonument. Oli kirgas päikesepaisteline talvepäev. Ootused õhtuse piduõhtu osas olid suured. Kui muusikud tagasi rahvamajja jõudsid, sätiti seal juba valmis toole ja eesruumi kamin praksus hubaselt. Ja siis kui kell lähenes seistmendale õhtutunnile, hakkasid sisse voorima inimesed, keda sai lõpuks nii palju, et tuli toole juurde tuua, aknalauad täitusid istujatest ja nii mõnigi pidi ka püstijalu kontserti kaema. Kohe peale kontserti püüdis Lauri küll torupillile häält sisse puhuda, aga teises nurgas lõid kohalikud lõõtsamehed- naised oma lood käima ja läks hoogsaks tantsuks. Kui viimasedki tantsijad põrandalt kadusid, sest järgmisel päeval enamusel tööpäev oli, pakiti asjad kokku ja sõit läks Viljandi poole. Aga kontserdil on näha ka, et päris mitu hommikupoolikust tuttavat koolilast olid kohale tulnud ja oma vanemadki kaasa võtnud. Üks väike tüdruk tuli päris üksi kohe ja kuulas väga tähelepanelikult kogu kontserdi ära.


Kolmanda päeva kontserti Karksi- Nuias, August Kitzbergi Gümnaasiumis, alustas ringreisi juhataja ja karjasepasunaspetsialist Lehiste Risto sõnadega: "Tere õhtust, armas publik." Kell oli aga hommikul täpselt 10:55. Otsekohe aga märkas ta laste reaktsioonist, et midagi vist läks natuke segamini ja parandas selle õhtu hommikuks ära. Eks ringreisi rahval kipuvad ikka päevad ja ööd kolmandaks päevaks sassi minema. Koolieineks pakuti rigreisirahvale nii mõnegi osaleja lemmiktoitu hakkliha-kapsahautist ja magustoiduks oli maitsev riisikohupiimavorm porgandi-apelsini-astelpajukiselliga.
Tasapisi sätiti kultuurikeskuses üles õhtused riistapuud ja vahepealse aja täitsid rändajad ajutiste kontorite ülesseadmisega ja mõned targemad härrad hoopiski niisama puhkamisega kuni hakkasid saabuma kohalikud pillimehed, lõõtsamees Julius Vilumets ja rahvakandlemängija Heino Sõna, Põldsepa Margus oma õpilastega ning laulik Milvi Kallaste. Kontsert pakkus meeliülendavaid hetki ja ka nalja sai laval tehtud. Tauli Ants hiilgas looga sellest, kuidas ta Moskva Suure teatri laval oli käinud koos isa Johannese ja ühe entusiastliku kõrvakuulmiseta traktoristiga, kelle pilli seest eelnevalt igaks juhuks keeled välja võeti, torupilli mängimas. Toonane teatridirektor olla pärast öelnud, et sel laval mängiti küll torupilli esimest ja ilmselt ka viimast korda.Siis tuli ettekandele ka sama lugu, mis toona Suure teatri lavalt oli kõlanud.

"Kas sa laulaksid palun, ühe loo?" küsi Lauri Milvi Kallastelt.
 "Ühe loo..." kostis Milvi mõtlikult. Tema näoilmest võis küll välja lugeda pisut pettumust, sest et oli valmis vähemalt kakskümmend viis lugu laulma ja esinemisest oli ka juba ammu räägitud, nõnda, et selle peale oli jõutud pikalt mõelda. Ja nüüd nad tulevad ja ütlevad et ainult üks lugu... Mis ma siia selle ühe pärast tulin... Milvi tegi kahe nimetissõrmega rinna ees ringe otsekui loosiratast keerutades... Millist lugu siis valida kui ainult üks antakse laulda...
Ja Milvi Kallaste laulis mulle suureks üllatuseks sama loo, mis leidub Laudaukse kääksutajate viimasel plaadil ja mida Evelyn eest laulab- Ära otsi ilmasta ilusta, ilus mees on eemalt näha, mine mustale mehele, meesi musta teeb tareta... Täpselt sõna-sõnalt, nagu seda Karksi vanade laulude raamatus kirjas. Draamat oli tema laulmises küll üpriski palju rohkem kui meie oleme julgenud oma laulu panna. Kohati kõlas see peaaaegu jutustamisena, sõnamisena. Oli aeglustusi ja kiirendusi.. Sain selle loo ka linti ja eks me järgmises proovis võrdleme stiile. Aga küll on sellel proual alles hele hääl.
Rahva aplausi peale tuli ka teine lugu, milleks oli uuem rahvalaul ja kolmanda looga kutsus Milvi kõik tantsule. Labajalg läks lahti. Ristitantsi tantsigeme, oma tantsu hoidageme.

Ja varsti saigi kontsert otsa ning tants alata.  Aga suuremat sorti tantsulõvisid Karksi kandi rahva seas kahjuks ei olnud, aga need, kes tantsima jäid, võtsid asja suure tõsidusega. Teised läksid ilmselt koju uudiseid vaatama.  No ja puhvetit ju ka polnud, kes see jaksab kuivalt karata. Eesti mees ei lähe ilma julgust võtmata vist küll kedagi tantsule võtma. Mulgid aga ilmselt jooksevad juba pillimeest nähes suure kaarega toast välja...  Noh, nali naljaks.

Kõrvalsaalis istunud Kotkale jäi silma, et kandlevirtuoos Heino Sõna tahtis pilliga ukse poole liikuda. Sai siis kohe küsitud, et kas ikka tema kandle järgi kasvõi natukenegi tantsida saab. Tehtud-mõeldud. Kiirelt organiseeriti kandlele laud ja imeviisid kõlasid kandle pealt, nii et ka allakirjutanu sai nii mõnedki jalakeerutused teha. Valsipopurrii ja muud hingematvalt kauneid kandlelugusid jätkus pikemalt ja lõpuks tuli ka Lindmetsa Harri lõõtsaga ja sündis taas erakordne ekspromt duett.
Siis pakiti taas asjad, näituse mahavõtmine sujus juba kolm korda kiiremini kui varasemalt ja ringreisi rahvas sõitis mõneks päevaks tagasi kodudesse, et laokilejäetud majapidamised nädalavahetusega taas üles vuntsida ja oodata järgmist kolmapäeva, mil võetakse suund lõunaosariikidesse.
Ees on ootamas Värska, Mooste ja Haanja.
Ringreisi koduleht

Äratusmäng uinuvale rahvamuusikale vol 1

August Pulsti 125. sünniaastapäeva puhul kuulutati välja Pulsti pidunädalad, mis kestavad jaanuari lõpuni.
Hilisemate arusaamatuste vältimiseks tuleb nende pidunädalate seiklused siikohal üles tähendada, et ajaloo tume vari nende mälestuste peale igaveseks ei langeks.

Kahetuhande neljateistkümnenda Issanda aasta neljateistkümnenda jaanuari keskpäeva paiku läks muusigantide sõit Viljandist Tallinna poole lahti. Ekipaažis olid Juhtivtöötaja, kelle käes oli rool, Kandlemees Lindmetsa Harri, Laulumees Õunapuu Lauri ja Õppejuht Mare. Suuremate viperusteta sõideti sisse Teatri - ja Muusikamuuseumi kangi alt ja kuulati kõnesid ja raamatuesitlemist Pulsti mälestusteraamatu ilmumise puhul ja pärast põigati veel kontserdile Vanalinna Muusikamajja.
Järgmisel hommikul, viieteistkümnendama jaanuarikuu päeval läks lahti RINGREIS.
Ekipaažile lisandusid veel Sarve Õiõ, Sildoja Raivo ja Krista ja Tauli Ants.

Sõit läks lahti viperusteta, Folgibuss pakiti kurguni täis ja osa raamatupakke ja rõivaid ja pille tuli veel pakkida Tauli Antsu autosse. Seltskond rääkis rõõmsaid lugusid ja nõnda jõutigi Märjamaale, kus toimus esmalt koolikontsert, mis lõppes sellega, et õpetajad krabasid Tauli pillimängu järgi muusikud tantsima ja lapsed müristades aplodeerisid. Mõni õpetaja püüdis küll lapsi plaksutamisest loobuma sundida: "Ärge plaksutage, tantsige lihtsalt kohapeal polkat", aga see hüüe läks üldises mürinas kaduma. Siis tehti veel uhke ühispilt.

Siis andis MTÜ Wäega Wärk Märjamaa rahvamajas küllasaabunud reisiseltskonnale meeleoluka lõuna, kus räägiti lugusid paljast mehest hommikumantlis, kes kesk talve Riidaja külas noorukese koolidirektori uksele koputas ja tolle prügikasti välja viima läinud abikaasa võrdlemisi ära ehmatas. Lisaks kuuldi veel lugu Kivibergi ja Sildoja Raivo poolt peale võetud  ihualasti hääletajast, kes oli peo käigus Võsus ujuma läinud ja kogemata mitu kilomeetrit üle lahe Käsmu ujunud. Lõuna oli samuti märkimisväärne- lisaks praele veel omatehtud kohaliku köögi eripära - kartulivorstid ja luksuslik kringel, mida kiitis isegi üks endine õppind pagar Õunapuu Lauri näol. 
Kontserdile mindi vastu üpriski hea tujuga.

Õhtune kontsert läks väga hästi. Rahvast oli umbes 90 inimese ringis ja kik elasid päris kenasti kaasa laval toimuvale. Sai nalja ja räägiti lugusid. Lõpuks järgnes tants. Kohal olid ka Märjamaa lõõtsaklubi naised, kelle huumorisoone peal üldse see koht elus püsibki vist.
Millalgi enne 11 õhtal, kui viimane tantsupaar oli oma loo Lindmetsalt kätte saanud, läks lahti sõit Tori poole. Kesk pimedat ööd sõideti maailmas ainulaadse sõjameeste kiriku ja Põrgu vahelt läbi üle Pärnu jõe. Kirik olla korda tehtud annetuste kaasabil ja on üks maailma kahest Sõjameeste kirikust. Teine asub kusagil Prantsusmaal. Mingil ajal oli Põrgu lagi sisse kukkunud, aga räägitakse, et Põrgu renoveeriti riigi rahadega. Päris tore riik meil- kiriku remondiks raha ei anna, aga Põrgu toestab ära küll. Ju siis on riigil patte, mille pärast tuleb oma maine teekond igaks juhuks kindlustada.

Sõit Tori rahvamaja ette oli üsnagi muinasjutuline. Täiskuu ja tähed särasid taevas ja rahvamaja juhataja Argo oli toad küünalde särasse ehtinud ja kaminasse tule teinud. Reisiseltskond istus kamina ette tugitoolidesse ja meenutati ärksamaid hetki päevast, räägiti tõestisündinud lugusid ja võeti rahuloleva ohkega klaasike veini.

Hommik algas tormiliselt. Päike paistis akendest sisse ja äratas Juhtivtöötaja Pulsti toas plastmasspalmi all, seinalt vastu jõllitamas Pulst ise, alt korruselt kõlamas Lindmetsa kandlemäng. Kellegi kuldsed käed olid selleks hetkeks termostesse kohvi valmis võlunud ja mõned unetud olid jõudnud juba poes ära käia ja pooliku, ei, ikka pudrumaterjali ära tuua.
Kui Taul oli pudru kätte saanud, siis ei saanud ta ka pidama ja rääkis oma teise loo ka ära, mis siinkohal saab ka tänuväärse lugejaga jagatud.

Tauli lugu Tori Rahvamajas hommikusöögi lauas. /kirja pandud nõnda kui seda räägiti/
Ükskord oli sedasi, et meie kandis olid Võrtsjärve mängud ja seal kõvasti müüdi ikka õlut kah ja kõik pidid seal seda ikka kõvasti sisse võtma ka. Noja nii see elu seal käis ikka õlleputka ja lava vahel. Aga siis juhtunud nõnda, et veoautoga toodi mingisugust lavaasjandust ja see sõitis seal tasakesti ja rahva vahele ja jäi seisma. Üks vend siis, vaatan, tuleb, päris hästi ennast ära rihtinud, vaatab ringi tuigerdab lava ja auto vahele ja vaatab: autoratas, no hakkab seal siis oma häda õiendama, tirib püksiagu lahti ja ajab oma riistapuu välja, aga äkitsi too auto sõidab vahelt ära. Noja tolle peale sai ta rahva käest ikka väga kõva aplausi. Etendus oli omast käest võtta. See on tõesti sündinud lugu, ma pole seda ise välja mõelnud.

Järgmised lood juba siis kui sündmuste areng jõuab niikaugele. Püüan teid, armsad lugejad, ikka ajatasal hoida, sest Pulsti ringreis pole mingi naljaasi, mida ei kõlbaks suurte rahvahulkadega jagada.
Kel mahti, tulge täna Torisse peole kella seitsmeks!

Uudiskünnis ja uudistõkis

Kuidas mõõta töö tulemust, kui see mida sa teed, paistab välja hoopis sellest, kuidas sa suudad teisi veenda oma tööd tegema. Just selline töö oli mul viimased kümmekond aastat - pressiesindaja, avalike suhete juht. Töö, mis jääb enamusel juhul organisatsioonis peaaegu märkamatuks, sest loeb ainult see osa tööst, mis jõuab meediasse. Ja see on jäämäe veepealne osa. Hoolimata sellest, et jäämäe veealuse osa ehitamine nõuab energiat ja tööd kordi rohkem.

Kuidas seletada inimestele, kes teevad oma tööd suure innustuse ja pühendumusega, et kahjuks just täna pidi telekanali reporter esietenduse asemel ootamatult sõitma lugu tegema teise väiksesse linna, kus juhtus midagi veelgi põrutavamat? Kuidas seletada pea aasta mingi projekti kallal vaeva näinud töötajatele, et Eestis on vaba ajakirjandus ja toimetused valivad need teemad, mida eetrisse lasta? Ja just praegu on muidki sündmusi Tallinnas, kuhu telejaamal on aega ja raha kohale sõita. Et neil on õigus teha oma kanali raames valikuid. Oli raske töö, ausalt, päris keeruline. Nüüd loodan, et saan vahendaja rollist mõneks ajaks puhkust ja püüan ise kirjutada sisukamatest asjadest, mis mulle tunduvad olulised.

Aga miksid jäävad õhku.
Neid mikse on mul aasta- aastalt üha rohkem kogunenud, vaadates, kui raske on üldse väikese linna uudistel pealinna uudisvoogu mahtuda. Ja tegelikult ka väljaspool Eestit toimuvate sündmuste kohta. Peavoolumeedia on ähvardavalt pealinna poole kaldu ja pole mingit näitu, et see asi kuidagimoodi tasakaalu jõuaks. Eesti meedia on naeruväärselt eestikeskne. Isegi mitte euroopakeskne, sest andke andeks, üks telekorrespondent Brüsselis ei too EL-i eestlasele lähemale.

Eesti meedia rakendab uudistõkiseid.
Miks näiteks Eesti Päevalehel, Eesti Ekspressil või Õhtulehel ei ole oma korrespondenti Võrus või Haapsalus? Või miks puudub eesti korrespondent tervetel mandritel- Aafrikas, Austraalias, Lõuna- Ameerikas? Või ka Hiinas, Jaapanis? Lähinaabritest rääkimata. Mind ei sega, et nende maailmanurkade infot pean lugema Economistist või The Guardianist või ka Helsingin Sanomatest, aga minu arvates piirab Eesti meedia jõuliselt eestlase vaatevälja. Rääkimata üldse sellest, et välispoliitika eksperte võib Eesti meedias üldse ainult ühe käe sõrmedel üles lugeda, kes suudavad jälgida ja ka analüüsida, mis maailmas toimub. Selle asja nimi võiks olla uudistõkis - me ei kirjuta, sest kedagi ei huvita. Kas tõesti?  Küsige suvaliselt eestlaselt, milline partei on Austraalias võimul või kes on peaminister? Kas tõesti valiti Kevin Rudd selle aasta juunis? Ah et on varem ka valitsuses olnud? Pole kuulnudki. Aga et näiteks suurriik Kanada on üks vanimaid NATO riike, meie partner? Mida eesti lugeja üldse Kanadast teab?

Aga jah, ka kohalike uudistega on asjad nihkes. Ometi oleks ju loogiline, et kui kohalikud uudised jõuaks paremini suurtesse lehtedesse, oleks ehk seal tellijaidki rohkem.  Pealinnast täna, siin ja praegu juhtuvale vägevale sündmusele ei jõua kohale mitte ükski telekanal. Ja ometi pani see külapidu põksuma mitmesaja eesti inimese südame. Kas need südametuksed ei ole väärt kogu Eestiga jagamist? Miks peaks meile korda minema paks ameerika kass või popstaaride bikiinid? Võibolla on see tõesti mõnele väga tähtis. Melu ja meediastaarid tagavad online-uudiste klikid, ja klikkide pealt saab tagasisidet ja palka ajakirjanik. Palju klikke = müüv lugu. Seks, surm ja vägivald. Hea. Tee veel midagi sarnast. Uudiskünnise latt on väga madalal, peamiselt allpool vööd ja punast värvi.

Uudistõkised kultuuriajakirjanduses on veelgi kurvem nähtus.
Miks kultuur ei ületa uudiskünnist? Miks eesti päevalehtedest on kadunud sisukas filmi-, teatri-, kunstikriitika ja enamus lugusid on vaid sisu ümberjutustused ja autorite sisekaemuslikud huilutused? Miks kirjutatakse nii vähe klassikalisest muusikast? Miks puudub Eesti ainsas kultuurilehes pärimuskultuuri valdkond?  Sisulisemate ja põhjalikumate asjade jaoks jääb meediaruum väikeseks.
Seda mikside jada võiks jätkata, aga see on ka koht, kus vaadata tellijale otsa. Kui sa tellid pealiskaudset lehte pealiskaudsete lugudega, siis jääb sinu elu ka pealiskaudseks. Ja ometi on kultuurilehekülgedel olevad lood sõprade soovituste kõrval ühed esimesi, mille põhjal sa teed otsuse midagi vaatama, kuulama minna. Sellepärast kutsun üles puhastama oma elu koledatest ja võõrastest uudistest. Ärge lugege ega klikkige mitte millelgi, millel pole teie elu ja keskkonna ja huvidega midagi pistmist. Hoidke oma inforuum puhtana.
Tore, et on siiski juba olemas külauudiste ja heade uudiste portaalid, mis toimivad suures osas õhinapõhiselt. Tore kui mõni kogukond võtab vaevaks pidada blogi ja kajastada omi asju oma vaatevinklist. Näiteks Ruhnu blogi on üks mu lemmikutest. Väikese saare mõnus elu. Ja ei mingit latti, oluline on ka see kui kusagil külas sünnivad kassil pojad.

Valige tõkisevaba inforuum.

luule ei tule tuulest

Unustuse, ulmade ja unistuste
Grandioosses keeristormis kord
Arvasin, et olen näinud kõik kui
Laps minu sees siis hüüdis -
Ava uks ja avasta end!

Tasahilju siis paotasin ust -
Etendus kell seitse õhtul
Algas elu bakhanaalil.
Tundsin kord ma kuningana
End, kord narrikuues  -
Roll avanes mind ennast luues



Selline luuletus sai kirja pandud ühele jõulukaardile, mille peal oli kiri Avasta end teatris. Ja ennäe, EE ütleb, et oleme selle lausega märki pannud.

Aed

Me ümber on lopsakas külluslik aed. Selles aias on olemas kõik, mida võiks soovida ja millest unistada, ja mida imetleda ja mida nuusutada, aga meil ei ole aega selles aias jalutada, sest oleme tööl. Töö on ka omamoodi aed. Selline kiviktaimla. Seal kasvavad eriti suurt tähelepanu nõudvad ja väga huvitavad taimed. Aga kohe kui sa neilt pilgu suure aia poole pöörad, ähvardavad nad ära närtsida. Ja vahel on üha keerulisem selgeks teha, kes kellest sõltub.
Kas töö-aed meist või meie töö-aiast?
Kas tööaeg meist või meie tööajast?

Meleski vaim

Meleski vabriku loo "Läbi klaasi" kontrolletendus ja esietendus selja taga ja üheksa etendust veel ees. Kontrolliks pidin end üsna tõsiselt kokku võtma, sest terve nädala ei olnud üldse häält. See jäi sinna folgi viimase öö helimaailma kõlkuma ja oli tükk tegemist, et ta koju tagasi tuua. Ravisin nädalajagu küüslaugu ja meega, segasin kokku keerukaid teesegusid igasugu ürtidest ja eilseks esietenduseks olin juba täitsa normaalses helistikus. Närv tuli alles viimaseks lauluks ja finaaliks. Jalad värisesid nii, et panin end kergelt kõikuma, et seda varjata. Hääl õnneks ei värisenud :)

Vapustavalt tore on olnud kogu see prooviprotsess ja lavastamise kõrvalt jälgimine. Jällegi tabab pidevalt tunne, et iga hetk on täiesti kordumatu. Ja õpid nii palju ja nii põnevaid asju, millest varem midagi ei teadnud. Sügav kummardus kõigile, iseäranis Priit Pedajasele. Suur au on nii toredate ja vägevate inimestega koos töötada.

Ja Meleski vaim mõtleb regivärsis kogu augustikuu. Aga enne kui kuu jõuab täis saada, läheb Päikesemäel kiigeehituseks! 3.septembril - siis on kontsert ja kiige avamine!

Draamapunkt oli avatud 1. aprillil

Ka siin seinalehel aastaid tagasi teemaks olnud Draamapunkti teooria rakendus ellu! Registreerisime ka MTÜ Draamapunkt ja kandideerime "Teeme ära" talgupäeval esimese kümne parima idee hulke.

1.aprilli pressiteade aga kõlas nii:

Täna alustab Ugalas tööd Draamapunkt. Draamapunkti tasuks pöörduda juhul kui te ei oska leida sobivaid ettekäändeid töölt, kodust või koolist puudumiseks, näiteks aitavad abivalmid Draamapunkti töötajad leida päästvaid lahendusi, kuidas toime tulla komplitseeritud elujuhtumitel. Äkkabiosakonnas mõeldakse välja teile individuaalselt sobilik draama. Draamapunktist saab inimene kaasa iga olukorraga sobiva stsenaariumi, dramatiseeringu või libreto, mis tuleb sündmuskohale lähenedes pähe õppida. Draamapunkt jagab ka soovitusi hääletooni ja võimaliku grimmi kohta. Juhul kui draamast jääb üksi väheseks, tuleks läbi astuda draamapunkti allüksusest - traumateatrist.

Traumateater pakub abi kõigi erinevate žanrite armastajatele. Nii on seal farsiosakond, ooperisektsioon ja ka tsirkusekabinet. Ei puudu ka tantsukiirabi - vahel vōib ju vaja olla naabritele oma hädad ja kaebused tantsuvormis teatavaks teha. Leiame igale inimesele ka isiksuse ja horoskoobiga sobiva trauma. Arvestame kuufaase. Traumateatrist saab ka abi kui te ei soovi ennast ise koduse pisivaluga vigastada. Saate kipskäe, -jala, -pea jpm ilma ohtlike ja aeganõudvate paranemisvaevadeta.

Avatakse ka kuum draamaliin, kust saab nõu ja abi kui teil ei ole võimalik saabuda vastuvõtule ja draamaga läheb kiireks.

Draamapunkti pöördunud inimeste lugudest ja väljakirjutatud retseptidest kavatseb Ugala 2012 hooajal välja tuua seiklusrikka ja traagilise teatrimaailma telgitaguseid avava ja ühiskonnakriitilise traumakomöödia „Lutsust parem". Etendus saab olema ainulaadne ja seda esitatakse vaid ühe korra. Piletid juba müügil!
Helistage meile, unustage tobedad hädavaled ja külastage Draamapunkti. Kirjutada võib ka!
Meie moto on: Teater igal juhul!




Aga Kuum Draamaliin jääb! Helistada võib iga ilmaga!

no mis siis juhtus?

Kaks läbinuusatud peldikupaberirulli ja tuhat köhahoogu hiljem olen siiski valmis vaatama tõele otsa. Eelmine aasta oli mulle väga tore aasta. Oli vahvaid  reise ja toredaid elumuutusi.
Siiani küsivad igasugu tuttavad, mis ma loobusin niivõrd toredast ja perspektiivikast  karjäärist VM-is. Esimene sekretär? Karjääriredel?  Ilmselt koondati? Said mingi jamaga hakkama?  Miks sa mängid vapustavate võimaluste maailma ümber  ja kolid väikesesse provintsilinna? Heh. Ühel heal päeval Lihtsate Asjade Jumal sosistas mulle kõrva ühe pisikese  saladuse: "Tüdruk, kui sa jäädki elama nii, et sul on lõputult aega, ei jõua sa teostada ühtegi neist viiest miljonist unistusest, mis sinu peas pesitsevad." Nojah, seda on keeruline lühidalt seletada, aga kolm kuud siin lõunaosariikides ja mul pole kordagi olnud tunnet, et üritan veeklaasis olevatest mullidest maja ehitada. Suures süsteemis on igaühel natukene vastutust, aga lõppkokkuvõttes ei loksuta väikseste mutrite vead süsteemi. Väikeses süsteemis on iga hammasratta perfektne toimimine tähtis. Igaühel on vastutus ja ülesanne. Lisaks on tähtis ka see, et igaühel on aeg iseendale ja unistustele. Nii lihtne see ongi.

Seene ja teatripisikujutt

Tavaline majavamm- söögiks kõlbmatu seen. Samas on nakkav lähedalasuvatele palkidele. Levik suhteliselt kiire ja hävitustöö korralik. Ei soovita ühelegi majale.

Teatripisik- üsna väike isend, aga isegi Eestis levinud. Nakatunuid keskmiselt 300 tuhat. Neist 150 tuhat käib teatris korra aastas, 100 tuhat vaatab 2-4  etendust aastas ja  50 tuhat vaatab keskmiselt 5-12 etendust. Ja siis on umbes 1500, kes käivad rohkem kui 2 korda kuus teatris. Neil viimastel on pisikuga juba probleeme ja neid ei saa ühegi tõrjevahendiga teatrist eemal hoida. Paljud neist seal ka töötavad iga päev.  Sellise sisetundelise matemaatikaga ma siin lahmin. Samas on see arvutusskeem minu peas sündinud ja lahterdab patsiendid ilma  igasuguse faktilise aluseta haigus ja nakatuskategooriatesse. Igaks juhuks vaatasin ka kuidas on päriselt. Nii rohmakaid skeeme statistika muidugi ei paku.

Olgu siis südametunnistuse kinnituseks märgitud, et ametliku statistika järgi käis teatris eelmisel aastal 873 802 inimest. Kultuuriministeeriumi eesmärk oleks saada 1,1 miljonit teatrikülastust aastas. See oleks Eesti mõistes vist peaaegu kogu elanikkond, imikud ehk välja arvata.  Paarisaja tuhande inimese osas on ministeerium loobunudki üritamast neid teatrisse saada.  Aga see statistika on kindlasti kuskil netis saadaval, ei hakka lahti kirjutama.
Kes on siis see teatrikülastaja, keda kultuuriministeerium tahaks veel teatris näha ja kes on teatripubliku hulgast puudu?  Ei tea, kas mina ka mõnda sellist tunnen? Kui meenutada, et tule eriti kedagi meelde.  Aga olgu, isegi juhul kui piletihinda hoitaks tasemel 1% keskmisest palgast, (aga ta ei ole paraku enam üheski teatris seda) peaks Eesti teatrid hankima sel ja järgmisel aastal kusagilt lisaks u. 146 tuhat uut teatrikülastajat. Mis omakorda tähendaks, et kui ühte etendust vaatab keskmiselt 250 inimest 20 korda , siis peaks eesti teatrid järgmisel aastal kokku lavastama umbes 30 etendust rohkem. Pole üldse hull tõus, arvestades, et meil on 28 sellist etendusasutust, mis statistika sisse mahuvad ja neist 23. toetab ka riik. Aga riigi toetus on ainult vähenenud, omavalitsuste oma ka ja teatripileti hinda on olnud vaja tõsta, et katta eelarveaugud ja lisandunud maksud. Siis lõpuks tekib ikkagi küsimus, millise raha eest peaks teatrid tootma need lisalavastused?
Aga ma ei ole matemaatikas tugev ja ma ei tea seda vastust. No mõned lavastused, mille eest publik võiks raha väja käia on müsteeriumikoridorides juba juhtunud, osa sõnalavastusi näeme ka Riigikogus ja valimistega hakkab kindlasti komöödiaid tulema riburada. Ja siis võiks rahvas ka natuke kodus teatrit teha, või sõprade juurde koguneda ja oma näitetrupid asutada ja naabritele varjuteatrit teha läbi kardinate. Tuleks ainult planeeritud esietendused nagu kord ja kohus välja kuulutada.

Tahame ju järgmisel aastal väga kultuursed olla, kultuuripealinn tuleb meil ka kohe ja turistid tulevad meie kultuuri vaatama. Mis keeles me neile seda kultuuri seletame ja kuidas nad sellest aru saavad? Kas samamoodi nagu surnud jänes pilte mõistatab?  Ma ei ole muidugi kursis veel, kui palju Eestis lavastuste tõlkimise ja sünkroontõlke jaoks kulutatakse. Ooperitel ei ole ilmselt probleeme, seal on enamasti kõik rahvusvahelises keeles, tantsuteatrid seletavad ka pildid kehakeeles ära. Aga sõnalavastused? Kas neid ei saagi siis väljastpoolttulnule näidata? Nagu T. tabavalt märkis käib näiteks Viljandis iga nädal kaks-kolm memmede-taatide ekskursiooni välismaalt, kes istuks meeleldi ka teatris, vaataks etendust kui aru saaks ja jooks puhvetis peenelt kohvi ja konjakit. Kvaliteetaeg.

Aga meie oma Eesti inimesed, mis siis ikkagi nendega peale hakata.... Ega see ülejääv raha pole ju selline seenetaoline asi, mida palk välja kannatab. Lõpuks ikka palk mädaneb ära. Rahakoti vahelt ka paljudel palk välja ei paista. Sest tõesti, ega kõik ei saa endale ekstra väljaminekut lubada ka. Eriti kui pered on suuremad kui 1-2 hinge. Sest kui on valida, kas osta süüa või minna teatrisse? Tühja kõhuga, olgem ausad, ei maitse kultuur ka eriti. Selle peale tuleb mul ikka ja jälle meelde daam, kes mu kõrval Moskva Konservatooriumi suures saalis Paganini viiulikontserdi ajal pasteedileiba sõi ja seda naabrionuga jagas. Mis siis, et ajalehepaberist väja võetud ja mitte kalli raha eest puhvetist ostetud. Tema nautis kahte viimast kontserdi osa palju õndsama näoga. Ja kuigi ma tol hetkel olin ta peale tige nagu herilane, andestan talle siinkohal selle pasteedilõhna Paganini taustal ja ajalehekrabina virtuoosliku mängu saatmas. Miks? Sest temal oli pisik.
Ta oli nakatunud. Tal oli selline elustiil, et ta ei saanud kultuurita hakkama.

See pisik ongi meie loo võtmefiguur.

Sest kust tuleb ikkagi 146 000 uut teatriskäijat? Sõbrad, tuleb vist ikkagi hakata teatripisikut levitama.  Ega kedagi teatrisse sundida ei saa kui ei ole harjunud käima, aga pisik võib rahvastiku hulgas puhta töö teha, mis siis, et meelelahutuse saavad paljud telekast palju väiksema raha ja vaeva eest. Peale pisikuga kohtumist neil koduse sohva peal asu ei ole.

Seetõttu otsustasin isiklikult hakata teatripisiku levitamisega tegelema. Ugala teatris. Mitte selleks et kultuuriministeeriumi programmi täita, vaid et testida oma organismi batsillitaluvust.  Nii et ärge pahandage, kui püüan teha ka teie suunas äkilisi katseid midagi sisse süstida. See ei ole kindlasti vaktsiin vaid puhas pisik. Teatripisik. Manustatatakse väikestes annustes iseeneselegi märkamatult. Kuni tuleb sõltuvus.

See oli siis mu esimene arglik katse seenejuttu ajada, sügis ikkagi. Seeneaeg hakkab läbi saama. Palju küsimusi, aga ei ühtegi vastust. Nagu sügiseti ikka, tuleb küsida, kas talv ikka tuleb? Kas tõesti lehed langevad kõik maha ja ei jäägi midagi rohelist alles? Kas te mäletate oma lapsepõlvest, millal esimest korda teatrisse sattusite? Aga millal toimus saatuslik nakatumine? Mitu korda peaks inimene teatris käima väikesest peast, et tekiks sõltuvus? Kas publik ikka tuleb täna teatrisse? Kui teil on mõni vastus, pange mulle meilile mõned read. Huvitav oleks teada ikkagi.

Iga näitleja hirmuunenägu on vist mängida tühjale saalile halbu etendusi. Soovin kõigile häid unenägusid. Eile sõitsin unes näiteks 22-le korrusele kellelegi külla neljatoalises vannitoaga lifitis. Hea kodu, saab valida, mitmenda korruse naabrite kõrval elada, ja millise kõrgusega vaadet vaadata. Ja kui mõnel korrusel on restoran, siis piisab ainult sellele korrusele sõita ja koduuksest välja astuda.
Mu oma Kotkapesa on kusagil silmapiiril, aga seniks tervitused mugavast Karukoopast.

trykiviga

Akna taga pladiseb vihmaveetorudest väljavoolav vesi, hakkan juba tasapisi harjuma koduste  helidega. Kassid ei räägi minuga ikka veel, nad pole ilmselt üldse kindlad selles, kas ma ka siia jään. Vaatavad mind umbusklikult kui saabun ja saadavad mind ära pilkudega, et mine siis pealegi, ei ole neil tunnet, et naasen. Nad t e a v a d.

Ma tean ka. Ja hea tunne on. Kümne päeva pärast panen selle ukse  kinni, et avada uus, tundmatu uks. 

Pühin jalad lävepakul eelmisest elust puhtaks ja naeratan uude tuppa astudes. Äitäh, et jaksasid mind ära oodata. 

Moskvast tulek oli lahe, ma ei uskunud, et suudan seda pisaraid valamata teha. Aga näe, üllatasin ennastki. Loomulikult ei tahtnud metropol mind kuigi kergelt lahti lasta, pidin veel lennujaamas laskma end ekstra valjuhäälditest lennukisse paluda. Aga ma olin tugevam ja ikkagi läksin, Või tulin. Ei oodanud ka, et rööpmeseadja sellise hooga oli liiprivahetuse ette võtnud. Aga näe, enne kui aru sain olin uuele peateele suunatud. 

arvuti keeldub trükkimast neid sõnu mida mina tahan... nii jääbki see jutt .pooleli... vihastada ju ei taha enne ööd... tühja asja peale. 

kummardamisest

Esmakordselt näidatakse täna "Katõni" filmi ühel vene peamisel riiklikul telekanalil Rossija - siiani ei ole seda isegi kinodes eriti näidatud, kui ehk Moskvas paar korda valitud seltskondadele Poola saatkonna korraldamisel. Teisel üleriiklikul kanalil -Pervõi kanalil tuleb parasjagu teine Wajda film 58ndast, "Tuhk ja teemant."

10.märtsi traagiliste sündmuste taustal on see mingis mõttes venelaste kummardus poolakatele, sest luba selle filmi näitamiseks või senini mittenäitamiseks sai tulla ülevalt. Ajaloo ümberkirjutamise komisjon vist sedapuhku sõna ei saanud.

Aga mis laadi kummardus see siis on? Süümepiinad, kahetsus, muutus hinnangutes, lugupidav kummardus, järeleandlik kummardus või heade suhete hoidmise kummardus? Küllap aeg näitab. Kurb, et selliseid kummardusi nagu selle filmi näitamine teles pidi vene inimene kolm aastat ootama. Ja tohutult kurb, et poolakatel oli eile taas ajaloo üks mustemaid päevi. Puhaku rahus ja langetan pea. Homme on ka kogu Venemaal leinapäev.

Kaukaasia vang

Peaaegu pea nädal möödus taas teel olles, sõitsime autoga Moskvast Sotši ja mõni päev hiljem tagasi ka. Kokku 3200 kilomeetrit. See tähendas loomulikult mõlemal suunal hommikust hilisõhtuni autosõitu, väikese öömajaga Rostovi lähedal. Sain kaasa, kuna Punasele lagedale tuli uus näitus viia ja lennukiga oli see teostamatu.
Nägin esmakordselt Doni jõge ja mida kõike veel selle pika tee jooksul. Tohutut teedeehitust Moskva-Sotši vahel, päris palju oli ka olemas juba kahesuunalisi kiirteid. Milline kergendus oli peale kahepäevast loksumist Musta merd näha, kuigi öösel mägedes sõites sai päris tõsiselt hirmu tuntud. Need käänulised teed on valgustuseta, U-pööretega ja ainult minimaalse tähistusega, kohalikud džigitid teevad peadpööritavaid möödasõite. Seetõttu oli mõistlik vahel lihtsalt silmi kinni hoida ja rahulikku muusikat kuulata, sest liikluse jälgimine võttis närvid päris läbi. Ma võin ju vahel päris kotkas olla, aga Vene liikluse eripäraga on lihtsalt raske harjuda. Kõige kergemini talub seda tagaistmel väikese veini toel.

Tegelikult oli aga kõige vapustavam iga tunniga kevadele lähemale sõitmine- lahkud hallist ja paari esimese rohelise pungaga Moskvast ja oled 10 tundi hiljem juba helerohekate põldude vahel, mõni tund hiljem lähevad aga põllud üha rohelisemaks ja lõpuks jõuad oaasi, kus on palmid ja luuderohud ronivad puude otsas. Ja veel kenam lugu juhtus, et võtsime puha kogemata hotelli eest ühe ekskursiooni, mille pealkirjast isegi aru ei saanud, aga lubati puhast ilu ja loodust. Ja seetõttu jalutasin esimest korda elus pukspuu ja jugapuu metsas. Pukspuu on tihe ja tugev nagu raud ja paarikümne meetri kõrgune. Vanim jugapuu selles metsas oli 3000 aasta vanune, oma silmaga nägime 1200-aasta vanust iludust. Eestis võib pukspuupõõsaid aianduspoes näha, selline pohlalehtede moodi okstega põõsastaim. Puudeks need meil ei kasva. Aga mägede niiskuses saavad iludusteks.
Igatahes oli vägev jalutuskäik ja tore looduspark mäekülje peal.

Teine ekskurss, kus lubati näidata 33 koske oli aga täielikke sürpriise täis- sisaldas loengut ja mee maitsmist, juustuvalmistamist ja suitsutamist ja maitsmist tšerkešši peres ja veinide ja konjakite ja tšatša maitsemist. No mis hing siis veel võiks ihata, hakkaski juba tunduma, et mis need kosed ja kus... Ja siis pakiti ekskursandid GAZ66 kasti ja džigitt põrutas mäekülgi mööda ja läbi mägijõe koskede poole. Hoidsime kramplikult katusetorudest kinni, põrutas ikka nii, et istuda seal ei saanud. Küla aga suutsid vene mehed sõidu ajal viina valada ja ka meie pakutud konjakit mekkida :) Lahe.
Lõpuks tulid kosed ka, muinasjutuline jugadekomplekt mäest alla. Euroopa turist oleks küll krambid saanud olgugi, et loodus on seal imeilus, aga selle üpris libeda ja kitsa mäest üles viiva trepi käsipuud ei ole mitte kuristiku pool vaid seina pool. Euroopas ei tuleks see kõne allagi... Pruugib vaid kahel kakerdajal üritada üksteisest mööduda. Suvel on seal turiste nagu Lenini mausoleumis, ütlesid kohalikud. Üks lint jookseb ühelt poolt koske üles ja teine lint inimestega teiselt poolt alla.
Jugade kõrval oli lõhekasvandus ja tohutu putkamajandus, mõelge ise 10 kilomeetrit asustatud punktist, sõidavad inimesed sinna iga päev kauplema ja keetma. Pesukausis kuuma õli sees tekitatakse turistidele tšeburekke ja väsinud matkajatele antakse paar loodetavasti kohalikku kalakest taldrikule. Kes tahtis sai šašlõkki ka. Turistidest vene pere avas naistele šampanja ja meestele vodka. Tagasihoidlikud eestlased ja Dominikaani surfar Daniel trimpasid ühiselt Coca-colat, mis tõsi oli hästi maskeeritud, sest sisaldas hommikul turult hangitud aprikoosikonjakit. Geniaalne mägedejook jaheda ja vihmase ilma puhuks. Ja siis sõidutati meid mööda jõge tagasi auuli, kus sai bussi ümber istuda. Läbi vee ja tohutute munakivide läks lahti unustamatu safari vene moodi. Koni, gogi!

Sotši elust olust ja Punasest Lagedast aga teinekord. Esto-Sadokis ehk Eesti Aiakeses on järgmisel neljal aastal ehitusmehi rohkem kui aprikoose puu otsas. Ehitus käib igal meetril, nii pikkusesse kui kõrgusesse ja üllatav, et kõik mis kerkib on täiesti maitsekas. Pilte kogu retkest leiab Rahetuule fotode alt.

tantsivad pruudid

Reisigraafik ja ühtlasi ka töögraafik on viimasel ajal nii tihe, et ei jõua vahepeal ridagi kirja panna. Kukud öösel voodisse ja ärkad üles taas hommikul viiest et uude kohta minemiseks kohver kokku pakkida. Nõnda olen siis vahepealsel ajal käinud veel Kaasanis Euroopa päeva üritusel ja Toropetsis ja Andreapolis suhteid värskendamas. Et mul endal meelest ei läheks, siis hispaanlased korraldasid eelmisel nädalal veel Maria Baio, ühe vapustava soprani kontserdi, mis kauni hispaania muusikaga läks väga hinge ja siis käis Moskvas veel Matvere, kes esines koos selliste kuulsustega nagu Suhorukov (täiesti vapustav näitleja, aga kogemata mängis ka filmis Minu Leninid)

Aga ei saa ma jätta mainimata ka uskumatut üritust, mille Vene välisminn korraldas noortele diplomaatidele ja mis oli kõik pühendatud suurele võidule. Oijeerum jeerum.

Kõigepealt pidas pika ümmarguse kõne asevälisminister, siis rääkis veel pikemalt üks sõjaveteran sõjast. Ja siis... tuli lavale matrjoška riietes noor ilus tütarlaps, kes pühendas kõik oma sõjaajast pärit hittlaulud ja mõned rahvalikud viisid suurele võidule. Tal oli väga hea hääl ja tema jazzbänd oli ka korralik, aga olgem ausad, Katjušat jazzivõtmes esitada on ikka väga sürr. Aga see pole veel kõik! Pärast ansambli kolme lugu tulid lavale kolm pikkade koibadega graatsiat, seljas venemoodi värvikirevad puhvis vahukoorekuklid ja paljad õlad ja kukkusid akordeonidega tümaka saatel ilu tegema. Ja tantsisid ja tegid veel mingeid ilusamme ka sinna juurde ja tõmbasid muudkui lõõtsasid. Punased kõrvuni suud ja kohati tundus, et nad isegi mängivad päriselt, aga no ma ei tea, lõõts siiski liikus, aga sõrmede liikumise kiirus ei pruukind muusika nopedusele järgi jõuda. Mine võta sa kinni. Nad isegi ei hingeldanud ega higistanud, tundusid kuidagi ebareaalsed. JA kuna heli oli nii laes, siis mina tol õhtul enam vaikset inimeste juttu ei seletanud, kõrvad olid totaalselt umbes. Bändi nimi oli „Pruudid“. Heh. Ja siis nad tegid kordamööda veel mitu setti ja vahetasid pikad vahukoorekuklid lühikeste vastu. Poistele meeldis ☺
Kõik see pull päädis furšetiga ja suure sõprusega vene MIDi noordiplomaatide ja välisriikide saatkondade nooremapoolsete diplomaatide vahel. Nice, eksju.

Aga Kaasanis sai lisaks minarettide ja kunstimuuseumite vahel jalutamisele nalja ka- sattusime õhtupoolikul udupeenele tatari muusika kontserdile. Kontsert oli omas žanris ikka .... huvitav, palju inimene ikka oma elus näeb hiigelsuurt saalitäit tatarlasi, tatarikeelseid koomikute naljanumbreid, mille peale ka publiku järgi vaadates isegi naerda ei oska. Lisaks kaunis tatari muusika ja sirgjoonelised kõrivokaalid, mida esitasid ullu tümaka saatel kuldsetes retuusides ja läikivates pluusedes puusi hõõrutavad lauljannad ning lisaks veel vapustavates tualettides solistid. Nende õhtutualetid võisid Tallinna moemaja disainerid kaheksakümnendatel maitsetu praagina kollektsioonist välja jätta. Kannatasime seda ilu pea tunnikese, rohkem ei pidanud närvikava vastu ja läksime otsemaid õhtueinele ja siis diskoteeki, kus sai 20 aastat nooremaid inimesi vaadata. Aga muusika oli valju, tantsida sai, ja mis vahet on neil noortel mõnest memmekesest, kes pika õhtu peale soovivad kah natukene puusi hõõrutada. I am the dancing queen.

krsnjrski imed

Krasnojarsk on ütlemata naljakas linn, eriti mis puudutab kodukaunistuslikke elemente linnapildis. Linnapea Pimaškov on juba neljandat ametiaega postil ja mida aeg edasi ja mis ta ringi reisides näeb, selle ta kohe ka Krasnojarski linnapilti impordib. Näiteks on seal platsidel hiiglaslikke rohuskulptuure, mis suviti roheliseks lähevad, kaelkirjakuid, karusid, tiigreid ja muid eksootilisi loomi. Talvel pannakse linn täis plastmassist kirsipuid, mille õied helendavad ja suviti tuuakse linna palmid nii päris kui plastikust. Ja siis toimub palmide vahel salsafestival, kus eelmisel aastal oli isegi Brasiiliast esinejad kohale toodud.
Krasnojarskis jõudsime käia kohalikus geoloogiamuuseumis, mis on mineraalide kogu osas vist üks paremaid maailmas. Ja tohutult põnev. Miskipärast arvan, et Einasto Rein on noorpõlves seal kindlasti palju aega veetnud ja tunneb neid väljas olevatel fotodel olevaid kolleege päris hästi. Peaks küsima ☺ Geoloogidele ja kivihuvilistele on seal mitmeks päevaks imetlemist ja avastamist. Kuigi muuseumi saab vaatama ainult ekskursioonijuhiga korra nädalas, ilmselt sellepärast, et suur osa kive pole klaasi taga ja haruldusi on seal tohutult.
Eelmisel korral Krasnojarskis käies ma ei saanudki aru, et linn asub tegelikult küngastel ja need koosnevad punasest mullast-savist – sellest ka nimi Krasnojarsk. Linna servas on vägev mäesuusakeskus, kust avanevad igas suunas tohutult kaunid maastikuvaated ja Jenissei org.
Suur jõgi voolab ja mäe otsas vaateplatvormil ahmime endasse mägede tuuli. Õhtul aga ootasid üllatused. Kui ametlik programm läbi sai tõttasime puhvetisse Joršš, kus saab oivalisi siberi kalu maitsta- värskeid ja hõrku, omul, siig, tšir, mis on ka mingi siialine, ossetriin, tilaapia ja veel ja veel ja veel. Esimese ehmatusega (kõik oli vapustavalt värske ja maitsev) manustasime vist küll viis käiku. Oo ja põdrakarpatšo pohlakastmega. Ehk toores põdraliha lihtsalt sulab suus. Teistel õhtutel ei hakka eksperimenteerima ja sööme ennast kogu menüüst läbi, sõna otseses mõttes. Kõik on suurepärane ja ükski toit ei ole ülemaitsestatud, vaid oma loomulikus lihtsuses. Kalad on õrnad ja igaüks oma iseloomuga. Magustoiduks, hmm, muide pohlad meega ja seedripähklid meega. Läks kõht tühjaks? Võtke pilet Krasnojarskisse, Joršš asub kesklinnas uulitsa Prospekt mira 29. Loodan, et kui järgmine kord sinna satun on nad ikka veel sama head! Aa, viimasel õhtul tuleb omanik ka uudistama, kes need suurõgijad on ja kingib meile teele kaasa pudelikese vanaema tehtud pohlanalivkat. Elunektar.

Lõuna-Siberis

Pühapäeva õhtul maandume 9 paiku õhtul väikese seltskonnaga Hakassias, Abakani lennuväljale. Lennukitrapi juures on juba näha noormees, hiljem selgub, et see on ülikena ja intelligentne Dmitri administratsiooni välissuhete osakonnast, roosipuhmastega vastas, tema kõrval Hakassia kuberneri abi või mingisugune neist ministritest, kes parasjagu kohal. Kohe kupatatakse meid VIP-saali, kus valatakse teed ja söödetakse meile Hakassi naturaalsest toorainest kompvekke. Karp saab pärast kasinat lennukitoitu üsna kiirelt ära maitstud. Kommivabrikust kuuleme ministrilt edulugu, kuidas üks ettevõtlik naine vabriku üles ostis ja tootmise käima lõi. Tänase seisuga ei jõua nad nii palju toota kui nõudlus on. Kommid on tõesti vapustavad, ma pole nii originaalset assortiid varem söönudki. Jõhvikamarmelaadiga šokolaad ja nii edasi...

Lennujaamast viib miilitsauto vilkurite saatel tee ööbimispaika hotellis Persona. Selle olin valinud Lonely Planeti vihje alusel, alles kohale jõudes mõistame, et tegu on ühe mõistlike hindadega, aga väga peene kohaga, kus muidu majutatakse rajooni saabuvaid kõrgeid külalisi. Olime küll broneerinud tavalised ühekohalised toad, aga sätitakse meid ikkagi kahetoalistesse hiigelsuurtesse sviitidesse, kus elutoas saaks tantsuklubi pidada ja kus külmkapis on mitte mini, vaid megabaar- kõik pudelid on vähemalt pooleliitrised ja valik on mitmekesine. Maksibaari me siiski ei kuritarvita. Proovime unerohuks vaid kohalikku Hakassia Dzhoi (rõõm) õlut, mis poes maksab 18 rubla, maksibaaris aga on hind 40 rubla. Need kaks õlut meie hotelliarves hiljem miskipärast ei kajastugi.

Võtame korralku, aga väga maitsva õhtueine hotelli all puhvetis, mis LP sõnul on poshiest bar in the city, kus oleme pea ainsad külalised. Kiiremad meist saavad praetud harjuse, mis on üks parimaid kohalikke kalu. On pühapäeva õhtu ja magus uni pärast viietunnist lennureisi päikesest eemale tuleb kiiremini kui arvata oskaks.

2. päev. Ärkame Moskva aja järgi kell 4, (kohalikus ajalises vääringus on see +4 võrreldes Moskvaga) einestame ja juba ongi meil vastas Karatuzi rajooni kultuuri, hariduse ja spordinõunik Jelena, kes on koostanud meile vapustava kahepäevase programmi Lõuna Krasnojarski regiooni parimate palade vaatamiseks.
Tee peal teeme tuulise mäe otsas paar kiiret peatust ja ahmime kopsudesse ja südamesse Siberi avarusi. Mäed ja aasad on igal pool kuhu pilk ulatub, maad on siin tohutult. Avarus lööb lihtsalt pahviks. Jelena vadistab särasilmil terve tee kõikvõimalikke lugusid rajooni elust ja lõpuks jõuab tõdemuseni, et üks tema esivanematest on ka olnud eestlane.

Jõuame Karatuzi ja meid majutatakse rajooni külalistemajas, kus meid ootab teelaud. Ootame Vladimir Saart, ehk Karatuzi rajooniülemat, kes peaks meiega koos tulema Ülem-Suetukki. Karatuzis on samal hommikul lõppenud kohalike valimiste häältelugemine. Häälestan just parajasti torupilli, kui uksest astub sisse kergelt uimane Aleksander Saar, kes on samuti eestlane, ja kes on valitud Karatuzi külavanemaks. Temagi on magama saanud alles 6st hommikul. Väike valimiskaronka on ilmselt ka selja taga. Põrutan talle tervituseks kohe ühe torupillipala, mis uimast külavanemat pisut virgutab. Kui ilmub välja Saare Volli, kihutame otsejoones Suetuki poole.
Koolimajas tervitab meid eestikeelne värviline silt Tere Hommikust ja õpetajad on meie vastuvõtmiseks kenasti üles rivistatud, lapsed on pidulikult riides ja tutvumine kooliga võtab oma aja. Sel suvel 160. juubelit pidavas Suetukis elab alla 300 inimese neist 2/3 eestlased ja nende järeltulijad. Lapsi on koolis alla kahekümne, neid õpetavad 15 õpetajat.

Kaheksandat aastat elab Suetukis Eestist saadetud eesti keele õpetaja Airi Lauri. Koolidirektoriks on vabalt eesti keelt valdav Irina Mets. Üldse on viimased kolm koolidirektorit kõik Metsad olnud. Eesti keelt õpivad kõik lapsed, ent keelest arusaamise ja rääkimise tase ei ole kuigi kõrge, omavahel lapsed eesti keeles ei vestle ja ka paljud vanemad inimesed ei räägi enam päris aktsendivabalt. Neli last olid suvel koos õpetajaga käinud keelelaagris ja see andis juurde nii motivatsiooni kui ka identiteeditunnet.

Võtame kotist välja kingiks toodud kehalise kasvatuse tundideks vajalikud korv- ja võrkpallid ja saadik ja keka-õps asuvad neid rõõmal meelel täis pumpama. Vanad pallid on tõesti räbalad ja ei pea enam õhku.
Igale lapsele saab ka eesti laulupeo särgi kingituseks. Nii väikese õpilaste arvuga kooli säilimine on loomulikult väga keeruline, ent paistab, et esialgu väga mustad pilved kooli ei ähvarda. Mõistvat suhtumist kooli püsimiseks avaldavad hiljem ka Krasnojarski krai ametlikud esindajad. Saare Volli esitab spordisaalis vapustava sangpommiga žonglöörimise kava 32 kilose pommiga. On alles jõudu neil Siberi eestlastel.

Meile räägitakse ka lugu küüditamise ajal Siberisse sattunud eesti poisist, kelle evengid üles kasvatasid (ainult kohalike kombel toitudes oli võimalik ellu jääda- see tähendas ka näiteks toore põdramaksa söömist kust sai C-vitamiini jm). Evengid võtsid ümberasujate juurest talvel lapsed ära ja toitsid neid, ning tõid suveks vanematele punapõsksetena tagasi, kui enam muidugi oli kelle juurde tuua. Poisist sai selline heledapäine turske ja pikk evenk. Hiljem autojuhina töötades sellel mehel autos tungrauda vaja ei olnud, ühe käega oli ta auto üles tõstnud ja teisega ratta alla pannud kui vaja.

2006.aastal küla orkestrile kingitud buss on kenasti sõidukorras, bussi ülalpidamise (kindlustused, bensiin, ülevaatused) on tasunud puhkpilliorkester ise oma saadud esinemistasudest. Kaalutakse võimalust Karatuzi rajooni bilansis olev buss Suetuki eesti seltsile nimele kirjutada, sest rajoonis taheti bussile autojuht palgata, see aga oleks tähendanud, et bussi kasutamiseks oleks saanud õiguse ka muud rajooni asutused. Rajooniülema V.Saare sõnul ei ähvarda tema ametisolekuajal (valitud kuni 2012) bussi mingisugune sellelaadne “ärandamine.” 2011 saab orkester 110 aastaseks, nende suureks unistuseks on tulla eesti küladesse kontserte andma. Kutsusime neid ka 2011. toimuvale erakorralisele laulupeole ja äkki tõesti õnnestub korraldada neile unistuseks saanud külakontserdite tuur. Kahjuks maadleb kauaaegne orkestri eestvedaja Ärni Lell raske haigusega ja orkestrimehed olid üsna nukrad edasisele mõeldes. Hoiame pöialt, et Ärni paraneb! Käisime pilguks ka tema poolt läbi, et viia talle tervitused ja soovisime jõudu ja tervist.

Kohtumine külarahvaga oli väga vahva, lapsed lugesid luuletusi, laulsid ja rahvas sai esitada küsimusi ja siis laulsid veel eite-taati (kelle nimi mul kõrvust mööda libises paar kena siberieestlaste lugu.



Mureks on neil, et kui neile Eestist külalised tulevad, peavad nad pärast FSB-le aru andma, millises vääringus ja kui palju nad kingitusi ja raha on saanud. Aga nagu Ärni muigega nentis:" panin kirja, et tapsin kaks siga, keetsin ära pool kotti kartuleid ja rohkem polnud sinna blanketile midagi kirjutada." Väga külalislahke on see rahvas.

Siis ootab meid juba lõunalaud koolimajas koos õpetajatega, kus toostid ei lõpe ja seenekaste kartulitega viib keele alla. Isegi lapša makaronid on naised ise teinud, mitte poest ostnud, ogaralt maitsev! Raske südamega, aga tänulikult täis kõhuga, lahkume sealt külast, tõesti on äärmiselt valus pärast nii sooja vastuvõttu lihtsalt minema minna, tahaks ju veel ja veel, lihtsalt rääkida, olla. Aga meid oodatakse juba kaks tundi Ülem-Bulankas. Pisaratega võideldes jätame hüvasti ja lubame varsti jälle tagasi tulla. Pole parata, läheme ka. Süda kisub. Naised laulavad veel lõpetuseks mitmehäälselt oma küla laulu. Derevnja, derevnja... oe, kuis võtab silmad veele.

Ülem-Bulankasse jõuame lõpuks kolmetunnise hilinemisega ja memmed kurdavad, et tagumik on suure ootamise peale kangeks läinud. Nii ilusat ja aktsendivaba eesti keelt on haruldane õnn kuulda. Ülem-Bulanka on ajalooliselt eesti ja Alam-Bulanka läti ümberasujate küla. 2008.tähistati Ülem-Bulanka küla 150. juubelit ja oli suur pidu. Tänaseks on külla alles jäänud 38 inimest, enamus neist eestlased või järeltulijad. Küla ainukene kultuuriline pide on kohalik kultuurimaja, mis täidab kõiki mõeldavaid funktsioone, alates tavanditeenustest (matused-pulmad-juubelid) ja lõpetades postkontoriga. Kultuurimaja juhataja Galina Leer on lauakese täitnud küpsistega ja pakutakse teed. Nii pidulikul puhul lubavad memmekesed endale ka piisakese meie toodud vanakat. Poodi enam külas ei ole, hädapäraste toiduainete järel saab käia 19km eemal asuvas Motorskoje külas. Ka külas elavad üksikud lapsed käivad Motorskojes internaatkoolis. Ka Bulanka inimestel on meilt palju küsida, ootamisest ja elukurvastusest veidi spipsis Ruudi, kes on kohale sõitnud koos koera ja buraaniga küsib näiteks, kas saadik on Putinit näinud ja kas tal lehm on. Elulised asjad, mis inimestele korda lähevad. Simmu kostab, et tal ei lubata Moskvas lehma pidada.
Lumerohke talv on meil ühine mure. Ega Siberiski pole aastaid eriti lund olnud, ka neil on see talv erakordne.
Õhtustame Motorskoje kooli internaadis, kus meid kostitavad taas südamlikud ja armsad õpetajad ja saame hilisõhtuks lõpuks koikule Karatuzis. Ajavahe annab end ikka veel pisut tunda. Uni ei kipu tulema aga väsimus niidab jalust.

Järgmisel päeval veab Saare Volli meid mööda kohalikke vaatamisväärsusi. Eriti lahe on Šušenskoje etnograafiamuuseum, kus 10ndik linnast, mis oli 18. sajandi lõpus on sellisena säilitatud, sest, sest, Lenin oli seal maapaos kui oli 27ne ja see on ajalooliselt tähtis koht. Lenin isegi laulatati kohalikus kirikus, seda ta hiljem väga häbenes. Mis kõik oleks võinud olla, kui ta oleks otsustanud sinna kaunisse kanti jäädagi, arutame lõunalauas. Ahjaa, igas majas kuhu sisse astume on meie auks mõni number või etendus, kõrtsis antakse seedripuskarit ja laulab kasakatekoor, savikojas teeb meister paari minutiga kolm potti ja kangakuduja koob meie auks paar sentimeetrit kangast. Vapustav!


Muuseumi kõrval avatakse suvel nn. interaktiivne osa- hotell-muuseum, mis on samasuguses külastiilis ja kus saab kogeda külapuhkust nagu võis olla 19 sajandi alguses siberi külas. Samas toimub ka suvel suur folkloorifestival Sajanskoje Koltso, millel oli mineval aastal 50tuhat külastajat. Tahaks loota, et nad ühel päeval ikka mõne eesti pundi ikka ka kutsuks, ehk siiski õnnestuks reisiraha kuskilt kokku ajada.

Seedripuskar ajab muidugi hirmsasti laulma ja Siberi kaski vaadates tuleb meelde teadagi mis lugu, üürgan seda Oh kased, kased, miks nii salakaval... kaeblikult terve autotee, edasi aga tulevad koos H-ga juba lõbusamad lood ka.

Kolmekäiguline lõuna muuseumis seljataga, sõidame edasi puhkebaasi Miraaž, kus Volli sõber peab turismipesa. Ka seal on laud kaetud. Vägevamad meie hulgast suudavad manustada veel ühe neljakäigulise ja väga maitsva lõuna. Mina tõstan täidetud pliinide juures abitult käed üles- tahaks ju küll, aga lihtsalt enam pole mitte kuskile panna. Suured ja mahukad saunaga majakesed on justkui põhjamaise turisti jaoks loodud, kõik on väga naturaalne, puidu järgi lõhnav ja korralik, lisaks on paisjärv kalu täis lastud. Sealt võib isegi omulit püüda. Kel sinna kanti asja, kindlasti majutugu seal, soovitame, on väga õdus. Suvel on muidugi koht rahvast täis.
Ümberringi on mitmeid külasid, kus elavad eestlased, kaugel pole ka Päikeselinn ja Vissarionovlased, Sajaanidesse ja Ergakile matkama jõuab sealt mõne tunniga. Siberis on küll avar, aga näiteks 5 tundi sõitu on peaaegu nagu siinsamas...

Edasi peatume Minusinski linnas, kus asub Martjanovi poolt asutatud koduloomuuseum. Ruunikivid, kivisambad, kaljujoonised, vapustav kogu, pisut sekka ka kohalike rahvuste ajaloolisi esemeid, ka mõned eestlastelt saadud esemed.

Ja ongi aeg hakata liikuma tagasi, jätame hüvasti Saare Volliga ja sõidame Hakassia poole, kus meid ootab taas Dmitri. Kuna rongini on tunnike aega, palume kiirvisiiti Hakassi muuseumisse. Dmitri ei lase end kaks korda paluda- esmakordselt elus sõidame muuseumisse miilitsaeskordi saatel. See on täitsa lõbus, nii võib täitsa meeldima hakata. Nii vapustavat kivisammaste ja kaljujooniste kogu ei ole maailmas just palju. Oleme taaskord positiivselt pahviks löödud. Muuseumist 200 meetri kaugusele raudteejaama sõidame samuti vilkudes. Rongis ei meenu kellelegi, et oleks vaja midagi nosida, maitseme veidi kohalikke elavaid õllesorte ja kukume ära, kuni järgmise hommikuni, mil päev leiab meid juba Krasnojarskis. Sellest aga edaspidi.

tööl

Kuidas aru saada, et sa ei tee enam vahet vaba aja ja tööaja vahel ja viimane aeg oleks kas puhkusele minna või koju tagasi kolida:

1. püüad oma kodu ja leivapoe ust avada elektroonilise võtmega ja otsid iga ukse kõrvalt magnetlukku

2. vastad oma isiklikule telefonile: Eesti saatkond, посольство Эстонии, добрый день!

3. valmistud teatri või kinosaali istudes pidulikult üritust avama ja kõnet pidama

4. üritad iga hinna eest jõuda peoperemehe või sünnipäevalapseni, et edasi anda riiklikud tervitused...

5. mõtled kodus pelmeene keetes, kuidas neid vastuvõtul oleks ilus serveerida...

6. õhtul vaatad üle, kas hommikuseks väljasõiduks on kohver pakitud.

7. riietud täiesti kohustustevaba laupäeva või pühapäeva hommikul automaatselt töörõivastesse ja kontsakingadesse.

...nimekiri täieneb

peatee

Viimasel ajal olen jälle hulga muljeid võlgu. Sellest kuidas käisime Vladimiri linnas ja panime lilled Laidoneri mälestustahvli juurde rääkis ETV ka. Ja kuidas noored seal vangide lugusid uurivad. Igati liigutav oli noorte huvi eesti kindrali vastu. Viisime neile kingituseks Maria Laidoneri kolmekeelsed kokaraamatud, mis neile sära silma tõi. Siiamaani jätkub nende õpetajate ja lastega kirjavahetus ja mõtleme mida võiks veel koos korraldada. Kohalikus telejaamas õnnestus ka tähtis olla. Edev on see, et keegi teatab peenelt rahvale, et talle meeldivad kristall ja motikad. Nomaeivõi. Aga kultuur, kirikud, kunst?

Laidoner on maetud Vladimiri vangla surnuaia teadmata hauda. Vangidel ei olnud ju nimesid vaid numbrid ja numbrite seost nimedega teadis ainult tolleaegne vangla juhtkond. Seetõttu pole kandnud ka vilja taotlused ja otsingud tema säilmeid leida.

Siis oli väike päevane retk Sergijev Posadi, kus asub Vene õigeusu keskus Lavra. Pisut üle tunni sõitu elektrirongiga ja ongi võimalus leida end selles väikeses linnakeses.

Lavra kloostris on üks kahesajast kloostrivennast ka üks eestist pärit noor mees, kes elab seal juba 19 aastat. Isa Filaret. Saime temaga kokku ja jõime kloostri sööklas koos teed ja ta jutustas väga armsasti oma kloostrielust ja üldse õigeusust. Niipalju kui seda üldse paganatele või luterlastele on võimalik seletada. Soovisime talle head paastu ja läksime puhvetisse et midagi põske pista. Krõbeda külma ilma tõttu (-23 ja tuul )jäid ka nägemata, kuidas linnas samal ajal Maslennitsa üritused toimuvad. Rahvast oli küll laupäeva kohta palju jalutamas ja linnaväljakul oli igasugust meelelahutust kuni metsiku põletamiseni välja. Lisaks vana komme paljalt mööda rasvaga määritud posti üles ronida, et kingitust saada. Igatahes veetsime jalutamisele kulunud pooltundide vahel märkimisväärse aja kohalikes puhvetites, sest tuul tahtis lauba sisse auke puurida. Ja oli maitsev. Viimaks Moskvasse jõudes ei jäänudki muud üle kui jaama puhvetis veel ühed õlled teha. Ja seal oli lõbus- rongiootajad-igavlejad, rongilttulijad- rõõmsamad, lihtsalt elumehed, provintsirahvas kes kojusõitu ootab. Miljon lugu.