peatee

Viimasel ajal olen jälle hulga muljeid võlgu. Sellest kuidas käisime Vladimiri linnas ja panime lilled Laidoneri mälestustahvli juurde rääkis ETV ka. Ja kuidas noored seal vangide lugusid uurivad. Igati liigutav oli noorte huvi eesti kindrali vastu. Viisime neile kingituseks Maria Laidoneri kolmekeelsed kokaraamatud, mis neile sära silma tõi. Siiamaani jätkub nende õpetajate ja lastega kirjavahetus ja mõtleme mida võiks veel koos korraldada. Kohalikus telejaamas õnnestus ka tähtis olla. Edev on see, et keegi teatab peenelt rahvale, et talle meeldivad kristall ja motikad. Nomaeivõi. Aga kultuur, kirikud, kunst?

Laidoner on maetud Vladimiri vangla surnuaia teadmata hauda. Vangidel ei olnud ju nimesid vaid numbrid ja numbrite seost nimedega teadis ainult tolleaegne vangla juhtkond. Seetõttu pole kandnud ka vilja taotlused ja otsingud tema säilmeid leida.

Siis oli väike päevane retk Sergijev Posadi, kus asub Vene õigeusu keskus Lavra. Pisut üle tunni sõitu elektrirongiga ja ongi võimalus leida end selles väikeses linnakeses.

Lavra kloostris on üks kahesajast kloostrivennast ka üks eestist pärit noor mees, kes elab seal juba 19 aastat. Isa Filaret. Saime temaga kokku ja jõime kloostri sööklas koos teed ja ta jutustas väga armsasti oma kloostrielust ja üldse õigeusust. Niipalju kui seda üldse paganatele või luterlastele on võimalik seletada. Soovisime talle head paastu ja läksime puhvetisse et midagi põske pista. Krõbeda külma ilma tõttu (-23 ja tuul )jäid ka nägemata, kuidas linnas samal ajal Maslennitsa üritused toimuvad. Rahvast oli küll laupäeva kohta palju jalutamas ja linnaväljakul oli igasugust meelelahutust kuni metsiku põletamiseni välja. Lisaks vana komme paljalt mööda rasvaga määritud posti üles ronida, et kingitust saada. Igatahes veetsime jalutamisele kulunud pooltundide vahel märkimisväärse aja kohalikes puhvetites, sest tuul tahtis lauba sisse auke puurida. Ja oli maitsev. Viimaks Moskvasse jõudes ei jäänudki muud üle kui jaama puhvetis veel ühed õlled teha. Ja seal oli lõbus- rongiootajad-igavlejad, rongilttulijad- rõõmsamad, lihtsalt elumehed, provintsirahvas kes kojusõitu ootab. Miljon lugu.