Äratusmäng uinuvale rahvamuusikale vol 4

Kauksi kool. Foto kooli kodulehelt.

Ringreis viies päev leidis juba eelpoolmainitud seltskonna Mooste Viinavabrikust, kus õhtul pidi kontsert olema. Sõideti Kauksi kooli. Ilm oli käredalt külm ja oli kartus, et lapsi koolis polegi külmapühade tõttu. Mõned olidki koju jäänud, aga seevastu vaatas meile vastu lisaks vapramatele koolijütsidele ka saalitäis kohalikke külaelanikke. Peale kontserti oli kooli poolt kaetud selline kohvilaud, et suu vajus lahti. Kringleid ja kooke igast võimalikust sordist, millega oleks vast kõik külaelanikud ära toitnud. Kummardus uhke hoolitsemise eest Kauksi koolile! Selle üle kahesaja aasta tegutsenud kooli praegune hoone on ise ka vaimustav, lastesõbralik ja äge õppimiskeskkond, hubane ja väike imearmas koolimajake.  Hoiame pöialt, et oleks lapsi, kes saavad selles koolis õppida. Nii väikese õpilastearvuga (42 õpilast) kooli püsimine tänases Eestis on haruldane, aga väga vajalik, et küla elaks.
Edasi siirduti juba Moostesse, et jalutada ringi mõisas ja valmistuda õhtuseks kontserdiks. Vahepeal õnnestus Tartust tagasi tuua ka seal ülessoojendatud folgibuss, millel remondimehed ühtki nähtavat viga ei leidnudki. Ilmselt oli tõesti tegemist kehva kütusega.
Moostesse tuli kokku rahvast koha pealt ja kaugemaltki, kuulajaid oli Tartust ja Võrumaalt ning Tallinnastki. Saal oli puupüsti rahvast täis ja osteti ka rekordkogus raamatuid- 38 tükki! Senini oli raamatuid kontserditel müüdud keskmiselt 8 -15. Külalistena esinesid kontserdil Räpina mees laulik Urmas Kalla, Heino Tartes uhiuue kandlega  ja Ülle Podekrati mudilaste ja lasteaiaõpetajate folklooriansambel Käokirjas.
Tantsuõhtu läks samuti rõõmsalt käima Tartese Heino ja teiste lõõtsalistega, liitusid kõik, kel pill kaasa oli võetud. Kui lõpuks pillimängijaid rohkem oli kui tantsijaid, siis alles hakati mõtlema öömajadesse mineku peale. Võrumaa ja Setomaa kandi ringreisulised läksid tagasi kodudesse, et järgmiseks päevaks juba Haanjamaal valmis olla.

Tantsuks mängisid kõik, kellel pill kaasas oli

Reede hommikul seati end taas autodesse ja sõit läks Haanja poole.  Buss ei näidanud mingeid väsimise märke ja bussijuht oli rõõmus ja rahulik, hoolimata hommikutundidesse veerenud öölaulupeost ja jutuvestmisest viinakeldri hotellitubades. Haanja kooli väike saalike oli huvilisi täis ja kontsert läks ladusalt.  Kuna koolikontsert oli sedapuhku üsna varajane, jäi nii mõnelgi reisulisel aega Haanjamaa kuplitele tiir peale teha ja Lindmetsa Harri jõudis isegi käia kodus rohtu võtmas, sest Osula oli kiviga visata.
Haanja kokad olid meisterdanud ringreisiliste meeleheaks hulga mulgi putru ja sai mekkida ka metsiku sea liha, koduseast rääkimata. Vahepeal oli ka tore kohtumine endise kultuurimaja juhataja Ehaga, kes rääkis vaimustunult loo sellest, kuidas ta mõned aastad tagasi Viljandi Folgil käis. Tema tahtis näha, mis asi see vaba lava on ja misasi see folkloor siis ka on. Kultuurimaja lava oli ta küll näinud, aga misasi see vaba lava on, tuli minna oma silmaga üle vaatama. Seiklus oli vanema proua sõnul igati seda väärt!

Rahvast oli kontserdil taas tohutult palju, nii mõnigi pidi toolide puudusel püsti seisma. Üldiselt oli väga armas ja vahetu kontsert. Lapsed, kes lavale uudistama ronisid, võeti sülle appi pilli mängima ja nemad tegid rahvale meeleheaks oma trikke. Erilise publikumagnetina mõjus väike Märt, kes lõpuks isegi püüdis Tarmo Noormaa, ehk siis uma esä lõõtsakotti pugeda.
Ja siis läks tantsuks, mida polnud ka ringreisilised varem näinud. Rahvas oli tulnud peole ja pidu ka sai. Sõit tagasi kodudesse läks lahti pool tunnikest enne südaööd.

Ja siis hakkas nalja saama. Vähemalt bussijuhil küll. Sildojad kenasti Moostesse ära viidud, läks sõit lahti läbi Tartu Viljandi poole. Tartu piiri peal näitas kraadiklaas juba 21 kraadi. Nagu mäletame oli eelmisel korral toimunud totaalne hangumine 20 kraadi juures. Tartust läbi sõites oli kraad veelgi kraadi võrra kukkunud. Ja kusagil Tartu taga otsaga Viljandi suunas, murdis buss jälle bussijuhile truudust ja jäi seisma.  Miinus 22-kraadises pakases pidas Bussijuht üpriski kurbi plaane ja tundis, kuidas hoolimata kustumatust hingejõust ikkagi mitte midagi teha pole võimalik ja ka suure posimise peale ei õnnestu bussi ellu äratada. Surnd, mis surnd. Kell oli 2.30 öösel.
Appihüüe tundmatul WW esinduse operatiivnumbril, mis ukse siseküljes leidus, päädis treilerimehe unise kõnega: "Kus kohas te siis nüüd täpselt asute?" "Ee, vasakul on tühjus ja paremal on tühermaa," kõlas üpriski hädine vastus. "Selge, olen poole tunni pärast kohal," kõlas vastus. Oligi, isegi vähem kui poole tunni pärast. Võttis allkirja, viskas nalja ja käskis külmunud Bussijuhil treilerisse ronida, et viib ta lähimasse taksopeatusesse ära. Loopis teeserval olnud kotid Bussijuhile sülle ja läks lahti rõõmus sõit läbi Tartu. Kui treilerimees taamal Statoili bensukas vaba taksot märkas, keeras ta sinna rauhti sisse ja sebis daamile takso ka. Tõstis veel kuus kotti ja torupilli ka taksosse ümber, soovis meeldivat öö jätku ja läinud ta oligi. Uskumatu ingel! Bussijuhil oli sellest meel nii rõõmus, et kümme külmunud varvast ei tulnud enam meeldegi. Ja see vestlus elust ja maailma asjadest, mis taksojuhiga toimus, oli ikka, no klassika. 73-aastane härra Taksist oli meeleliigutusest peaaegu valmis ka kotid tuppa tassima kui oleks lastud. Ja siis aitas muidugi ainult väga kange kütus. Tunnike hiljem olid varbad sulanud, vereringe taastatud ja uni oli magus tulema. Peab ütlema, et on ikka abiks kui on öösiti pummeldavat järelkasvu, kes ei maga ja ema elu päästavad.