Elu on absurdsem kui uni

Koidu seltsimaja ehk Vana Ugala sai tagasi oma endise elu - teatrielu. Vana maja, mille lava on näinud Eesti teatriajaloo suurkujusid, andis viimase võimaluse oma diplomitööks TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 9. lennu näitlejatele, juhendajaks-lavastajaks Taago Tubin. Lavastus on nagu väikestest ariosodest koosnev unenäoline mõtisklus inimese teekonna üle maailmas. 

Kreisivalitsus otsustab noore ametniku Karl Enrepi (Kristian Põldma) puhkusele saata. See on võimalus, millest ta ei saa keelduda. Asjad pakitud ning võiks justkui sõiduks minna, aga kreisivalitsuse masinavärk on tõesti „kreisi“ – aparaat jahvatab pabereid ja minek lükkub edasi. Tööd teha aga enam ei tohi, sest ta on puhkusele saadetud. „Mida ma teen kui ma mitte midagi ei tee?“ küsib noor ametnik, kes on eluaeg harjunud tubli olema. On 1914. aasta suvi ühes väikeses provintsilinnas ja käivitub kafkalik absurdimaailm, mis on otsekui omaette paraleeluniversum painajalikes unedes, mis on reaalsemad kui tegelik elu. Lisaks sellele saab noorest elujõus ametnikust masinavärgi eksituse tõttu otsekui Jim Jarmuschi surnud mees.

Aeg tiksub kellavärgiga apelsinis nagu viitsütikuga pomm ja kuulutab sõda. Väikese pansionaadi vanade elanike jaoks on aga aeg seisma jäänud. Elatakse mälestustes. Vana mees Jakof (Arvo Raimo) ja Proua Hermione (Luule Komissarov) igatsevad oma eluõhtul taga möödunud aegu. Nende mälestused käivituvad oopiumiuimast ajendatult nii õudsate kui humoorikate katkenditena elatud elust, esimesest arglikust suudlusest, käestlastud võimalustest ja kummalistest nägemustest. Pansionaadi elanike sisseharjunud põrgu ootab kuulajat, aga enamuse ajast nad räägivad justkui iseendaga oma hulluses.

Oma sisseharjunud põrgus elavad ka teised tegelased. Ülemus (Hendrik Vissel), kelle unistus oma majast on nii detailne, et sellesse võiks kohe sisse kolida. Sõda rikub sellegi unistuse. Kunstnik (Jaanus Tepomees) on baudelairelik elunautlev flanöör ja vaatleja, kes maalib kurja lilli, draakonit meie sisemuses ja vanemaid naisi nende lodevuses. Pesunaine (Katrin Kalma), tõmbab nähtamatuid niite, püüdes nõnda jõuda lähemale armastusele. Noor naine Gloria (Maaja Hallik), kes julma armukadeda mehe eest põgeneb, saab selles majas ühtäkki päästeingliks noorele ametnikule (Kristian Põldma), kes kuni tema tulekuni ei teadnudki, mida tähendab tunda rõõmu, kurbust, viha ja armastust. „Kus te olite siis, kui ma selle käänakuni jõudsin? ...Tööl?“ küsib noor naine ametnikult. Jah, me oleme liigagi tihti tööl neil hetkedel, mil elu pakub meile võimalusi. Ja kui meile ootamatult antakse puhkus, ei oska me puhata. Esimene samm oma sisemisest varjust valgusesse astumisel on hirmutav, me hiilime sinna silmi kissitades ja arglikult, justkui kartes avastada midagi tundmatut, sest see on hirmuäratav. „Hüppa, arlekiin!“ ütleb Kunstnik noorele ametnikule. Kas pisike inimene, suure masinavärgi üks mutrike, suudab oma teadvuse ukse avada ja lahti lasta?

Taago Tubini lavastuses loovad noored näitlejad detailirohke mänguga karakterid, mis jäävad kauaks meelde. Iga käeviibe ja pilk selles lavastuses on kaalutud ja vajalik. Häid näitlejatöid pakub lavastus rohkesti: Hendrik Visseli aukartustäratav ümberkehastumine vanemaks ametnikuks, Katrin Kalma jõuline kohalolek ka varjustseenides ja oskuses isegi lihtne lavalt läbijalutamine suureks mängida, Imre Õunapuu lühike, kuid veenvust täis roll kurja armukadeda mehena, mis ajab hirmujudinad peale, Kaido Torni kafkalik minimalism Koopiana, Jaanus Tepomehe kuratlik elunautlejast Kunstnik, Kristian Põldma täpne miimika ja kogu etenduse läbi arenev kandev roll ning Maaja Halliku soojustkiirgav lavalolek. Noorte kõrval säravad meisterlikes ja humoorikais rollides Ugala näitlejad Luule Komissarov ja Arvo Raimo. 

Rolle toetavad tugev muusikavalik (Taago Tubin) ja nüansirohke valguskujundus (Villu Konrad) ning vana teatrimaja suurepärane akustika, kus ka tagalava sosinad jõuavad igaüheni. Lavastuses on palju erinevaid kihte, mida avastada, ühtviisi mõjuvad on nii visuaalsed efektid kui ka Martin Alguse viidete- ja kujunditerohke keel. Diplomitööst on saanud meistritöö, millele on nauditav kaasa elada ja mis tekitab mõtteid pikaks ajaks.