Pikse jäljed Ugalas

 Milliste lugudega toidad sina oma olevikku? Millistest lugudest hoiad kümne küünega kinni? Millistest mälestustest pole sa nõus loobuma? Millistest mälestustest tahaksid vabaneda, aga ei ole suuteline?  Kanname endaga kaasas lugusid, mis toidavad väljakujunenud minapilti. Veame neid seljas ja hinges ning enamasti ei suuda neist lahti lasta. Kuniks saabub trikster, kellel on võti. Kes on ise see võti. 

Nende teemadega tegeleb ka Abi Morgani näidend "Pikse jäljed", originaali tiitel Tiny Dynamite. See lugu, nagu ka paljud teised, räägib armastusest, absurdist ja oskusest leida argipäevast üles imed. Lood, mida me jutustame defineerivad ka meid. Kui meie lugudel pole õnnelikku lõppu, siis meil on vabadus see välja mõelda, olgu ta nii absurdne kui tahes. 

Ma näen tihtilugu unesid, mille lõpptulemus mulle ei meeldi. Selleks, et see ei jääks mind painama, lähen uuesti magama minnes sama unenäo sisse ja vaatan loo lõpuni teise lõpuga. Sellisega, mis mulle meeldib. Olen seda pidanud tegema palju kordi ja mul on juba välja kujunenud tehnika, kuidas õigesse unenäkku sisse sukelduda.  Need lood on ju seal unenäomaailmas samasugused nagu päriselus. Ka päriselus oleks nii mõnigi lõpp tore teistmoodi läbi elada, aga kus sa sellega. Siin juba vigade parandusi ei lubata. 

Näidend algab välgulöögiga. Loo peategelased on kaks sõpra Tom ja Alex, kes on jäänud tormi kätte ja üks neist saab välgutabamuse. Kuigi tundub, nagu mõlemad oleks saanud.  Nende noorpõlves toimub traagiline sündmus ja mälu pannakse pausile. Kuni saabub otsekui välgutabamusena nende rahulikku rutiini Emma (originaalteoses Madeleine), kes kaardipaki segi lööb, haavad lahti käristab ja mälestused hakkavad uuesti oma elu elama. Kõigi teiste jaburate mälestuste seas. Eriti tuuakse esile lugu, kus mees pillab võileiva alla Empire State Buildingu katuselt ja see kukub pähe ühele naisele, kes selle tagjärjel sureb ja isegi kõnniteekivisse tekib pragu. Elu on täis suuremat absurdi kui lood, mida me suudame välja mõelda. Originaalnäidendis  on meeste nimed hoopis Lucien ja Anthony. Huvitav, miks need tõlkijale ei sobinud? Minu meelest täiesti hääldatavad nimed. Siis oleks võinud Pipi ka Piretiks tõlkida ja d'Artagnani Tarmoks. 

Kaks sõpra, keda kehastavad Tanel Ingi ja Janek Vadi, on igal suvel puhkusel järve ääres ja naudivad elu.  Ühest poisist on saanud riskide hindaja ja teine on boheemlaslik eluheidik. Uje poiss ja Kidur poiss. Uje poiss võtab korra aastas Kidural poisil käest kinni, ja viib ta puhkusele, lootes aidata teisel jalad alla saada ja "normaalseks inimeseks" hakata.  Kidura poisi jätavad tema püüdlused külmaks. Ta on metsik ja taltsutamatu ja teda juba normaalsusega ei murra. 

Abi Morgan on öelnud selle näidendi kohta järgmist: "Näidendi keskne idee on see, et keegi viskab alguses võileiva ja keegi püüab selle lõpus kinni, vahepeal aga vajuvad stseenid üksteise otsa. See on nagu doomino-efekt. Ma uurin, kuidas väikesed sündmused elus, mis on toimunud aastaid tagasi võivad ühel hetkel elule avaldada plahvatuslikku mõju. Ja lõppude lõpuks räägib see näidend sellest, millal võtta vastutus oma elu üle ja millal on mõistlik käed rüppe lasta ja lubada imel juhtuda. Või siis teisisõnu, lasta piksel sisse lüüa." (The Theatre times, 25.01 2018)

Niisiis pikne lööb sisse, aga teistmoodi. Pole kahte samasugust elektrilööki. Emma ilmumine tekitab kaose kahe sõbra omavahelistes suhetes. Rutiin laguneb ja muutub kohati destruktiivseks ja vägivaldseks, kohati aga lihtsalt ahastavaks kurbuseks ja üksinduseks, kus tõrjutud mälestused hoiavad kinni traagilistest detailidest. Ka Emma (Klaudia Tiitsmaa) tunneb nende seltskonnas olles arusaamatut üksindust, olgugi et neil on koos võrdlemisi meeldiv aega veeta. Tegelikult pole mingit tähtsust, kas nende kohtumine toimub enne või pärast pikselööki. Oluline on ikkagi tabamata ime. Mis siis kui sa usud imedesse, aga nad lihtsalt ei sünni siis kui sina tahad. Imedel on kombeks tulla kõige ootamatumal hetkel ja kõige jaburamal kujul. Ugala publik oli päris tõsine, kuigi nalja tehti ja eriti surma üle. Darwini preemia laureaatide lugusid kreisidest õnnetustest jagus küllaga. Olen varemgi tähele pannud, et teise etenduse publik on kergelt kummaline. Loodan, et neile koju jõudes ikka jõudis kohale, millest lugu rääkis. 

Jah, aga kuhu jäi siis armastus? Võib tõesti olla, et elu kõige suurem armastus on ühtlasi ka kõige suurem kaotus. Sest sa ei lasknud imel juhtuda. Sest sa kartsid. Sest sa olid inimene nagu me kõik oma hirmude ja vigadega. Piksega rindu saanud, nagu Amori noolega. Ja lõpunoodina jäi mõnusalt kõlama armastus elu ja imede vastu. Lootust on, et lugusid saab muuta. Ei olnud seal keerulist midagi. 

Etenduses paistis silma tore lavaline keemia kõigi kolme näitleja vahel ja üksteise suhtes väga tähelepanelik mäng. Lavastuslikult olid põnevalt põimitud nii minevikus toimuv ja käesolevas hetkes juhtuv. Ei ole kerge põigata dialoogilt jutustajaks ja tagasi. Äge oli ka Klaudia Tiitsmaa kohati libarebase moodi tegelaskuju, kes kilgates sisenes ja kerglaselt lahkus nagu kummitus. Tuli, lõi vee sogaseks ja kadus. Meeldis ka valgus- ja videokujundus ning lavakujunduse lihtsus, millega vahetati stseenid koobastest restorani, terassilt tuppa, motellist järve äärde. Lisaks tahaks näha etenduse playlisti, nii mõndagi lugu kuulaks veel korra. Soovin lavastusele pikka iga! 

Kodulehe info:

Lavastaja

Karl Koppelmaa

Kunstnik

Kristjan Suits

Valguskujundaja

Mairon Tovstsik

Videokujundaja

Margo Siimon

Helikujundaja

Elari Ennok

Tõlkija

Pirjo Jonas

Mängivad

Mängivad: Janek Vadi, Tanel Ingi ja Klaudia Tiitsmaa

Esietendus 12. oktoober 2024

#ugala

#ugalateater

#viljandi

#piksejäljed

Elutee käändudes

Mulle tundub, et ükski inimene ei satu meie eluteele juhuslikult. Mingi puudutus kaasneb iga inimesega. Mõned jäävad su ellu pikemaks, mõned lühemaks ajaks, mõni on vaid korra elus. Sugulased, emad, isad, lapsed, jah, mingi osa elust kindlasti.  Kui on õnn, siis näed ära mitu põlvkonda ja saad aru elu järjepidevusest.  Aga on ka neid inimesi, kes satuvad su ellu vaid hetkeks. Näiteks kolmeks tunniks. Ja sa tunned ühtäkki, et sa saad sellest kohtumisest rohkem, kui mõne teise inimesega terve elu koos kõndides. Saad ühtäkki aru, mis asi on hingesugulus. Mõiste, mis on laialt kasutuses, aga mis minu jaoks tähendab tõesti sugulashingi, neid, kes läbi mitme elu  kohtuvad ja omandavad koos kogemusi erinevates rollides. 

Mis ka ei oleks, igaühele tasub tänulik olla, nii heade kui ka valusate õppetundide eest, sest need teevad meist parema inimese. Või vähemalt üritavad teha,  kui me ise suudame muutuda. Mul on tunne, et kõik ajad ja ajastud on kusagil korraga olemas, kusagil, kus elu ei mõõdeta lineaarselt ajas vaid alati on võimalik ühest hetkest teise hüpata. Kus ajatelg on spiraalis. Mälestustega on ju ka nii, et võid vabalt teha 20 -aasta pikkuseid hüppeid ja kõik tuleb meelde- lõhnad, värvid, tunded, kõik see, mis tegelikult loeb ja mis kootakse elukangasse ja rikastab sind inimesena. 

"Kiire" ja "ajapuudus" on sotsiaalne konstruktsioon, üleüldine massipsühhoos, millel ei ole tegelikult mitte mingisugust alust. Kõik inimesed ei pea koguaeg üüratult tublid olema. Kõik ei pea kogu aeg tõestama, et nad on väärilised ühiskonna kodanikud. Oluline on olla see, kes sa tahad olla. Kasutada oma aega maksimumi piiril.

Alati on aega teha asju omas rütmis, alati on aega unustada minevik ja tulevik, mida pole olemas ja elada nüüd ja praegu.  Alati on hea teha "oma asja", sest mitte keegi teine maailmas seda teha ei saa. 

Igaühe elus on oluline inimene tema ise. Ja on oluline nautida seda päeva ja neid kohtumisi, mis sulle sel päeval ette on antud. Aitäh, elu, sa oled nii võrratult ilus ja mitmekesine oma ootamatustes!

mälestus

Mälestuste ja mineviku tuhmuvad varjud saavad meid vahel kätte. Kohtute juhtumisi põgusalt inimesega, kes ühel kaugel tunnil paljude valgusaastate takka tegi teid hetkeks päris õnnelikuks. Siis kui vannuti üksteisele unustust, aga mitte truudust ja anduti unustusele ja ihale. Mälestusele ja Ehale. Kui punane ehavalgus sai teid kätte kõndimas mööda jõeäärset teerada ja jutud ei lõpenud iialgi otsa. Siis kui peatati maakera, kellad visati kaevu, aeg ununes, ei hoitud end tagasi mitte ühegi pähekaranud mõtte eest ja lasti elujõel vabalt voolata. Siis, sel ammusel tunnil, pidi see olema ainus ja viimane kord teie elus. Kõige viimane kord kui te olete koos ühes universumis.
Ja ometi kohtute te kümneid aastaid hiljem veel üheks hetkeks. Istute ühes südalinna kohvikus, erinevates laudades, kumbki üksinda. Isegi silmsidet ei teki teie vahel. Parem on kui kõik, mis on mälestuses, ei kordu enam. Ilmselt mõtlete mõlemad nii. Sa ei pane prille ette ja tema hoiab pilgu kangekaelselt kohvitassil.
Vaikite.
Vaikite.
Vaikite veel ja mõistate taaskord teineteist.
 Nüüdseks on sellest mälestusest saanud tempel, kust käiakse raskel hetkel helgust ja selgust otsimas. Laseme alles jääda tollel hetkel, mil unistused ja unustused ja ulmad said kokku ühes linnas seitsme maa ja mere taga.  See praegune hetk, siin kohvikus, on ka hea. Tulvana voolavad mälestused, veri hakkab vaikselt kiiremaid käike võtma, süda lööb põksuma. Aga pilgud ei kohtu. Praegune hetk on kõle ja hall. Ometi mõtlete kui kuratlikult ja jumalikult rikas on elu oma rikkuses ja rikutuses. Kuidas pühad ja pöördelised hetked teie elus ühe ja sama inimesega võivad muutuda teisel hetkel tavalisteks juhuslike möödakäijate kohtumiseks suvalisel agulitänaval.
Siis te mõlemad naerate lõpuks vaikselt endamisi oma aurava kohvitassi taga iseenda narrust ja abitust oma mälestuste ees. Naerate iseenda argpükslust ja hirmu, et need kristallist mälestused võivad ühest pilgust teineteise poole puruneda. Naerate, joote kohvi lõpuni ja lahkute pilku pööramata kohvikust. Siis saate aru, et see vari minevikust ei olnud sugugi nii tuhm. Sellel varjul oli hõbedane sära ja mälestuste salalaegas, mis avaneb ainult siis, kui pilgud kohtuvad. Aga nad ei kohtunud. Ja te mõlemad teate, et see oli viimane kord selles elus, olgugi et võib olla hulle juhuseid. Te lihtsalt teate ja mõtlete: "No sitta kah." 

Vanad kirjad

Pakin siin uues korteris tasapisi oma asju lahti ja avastan, et olen palju aastaid kaasa tassinud asju, millest peaksin juba ammu vabanenud olema. Ma ei räägi nõudest või muust eluks vajalikust kolast. Selles osas on mitmeid kordi kolimisi viimase kümne aasta jooksul vaid kriitilise miinimumi alles jätnud. Aga, leidsin üles enda kirjutatud jutud, kirjad, luuletused ja armastuskirjad. Ja kuna täna oli selline üpris tõbise olekuga päev jäin tukastuste ja palaviku tõusude ja langemiste vahepeal seda kohvritäit minevikku järjest sirvima. Need viimased, vanad armastuskirjad, oli päris lõbus lugemine. Nende hulgas oli neid, mis oli mulle saadetud kui ka neid, mida mina olin kirjutanud härradele X, Y, Z jne, aga polnud kunagi julgenud ära saata, ning härrad X, Y ja Z jne. ei saanudki kunagi teada, mis mul neile öelda oli ja millise tundepalangu all ma tol hetkel kannatasin. Imetlesin oma enesevalitsemist, et need saatmata jäid. Armumise ekstaatilistes olukordades ei kipu inimesed erilise ratsionaalsusega hiilgama. Aga olulisem minu jaoks oli  mineviku kaardistamine ja oma emotsionaalse kasvamise tajumine. Tuleb mainida, et mõlemates suundades kirjutatud kirjades oli tunda armumisest pakatavat pateetikat, traagikat, igatsust ja südantlõhestavust. Sain päris mitu lõuatäit naerda. Tegelikult jäin ka pisut nõutuks, mida nendega edasi peale hakata.

Rängem avastus olid mulle saadetud kirjad, mis ei olnud armastuskirjad ja ka minu vastused neile, ehk mu vastuste mustandid. Need kiskusid lahti ühe väga keerulise, ent samas jõulise perioodi minu elust, mis kasvatas ja õpetas mind selliseks, nagu ma praegu olen. Ma olin enda arvates tol hetkel väga tugev, aga praegu näen, et ma tegelikult kaitsesin end unustamise ja kustutamisega. Kaitsesin end ka ükskõiksusega ja õppisin lahtilaskmist. Olin oma pea sees, mälust, ära kustutanud peaaegu 12 aastat oma elust. Nii helged kui ka rasked hetked. Olin hinge paigutanud kuhugile taevasele klaasmäele kristallist kirstu ja lasin kehal rahumeeli toimetada kuni tal oli turvaline naasta. Nüüd neid kirju lugedes sain korraga tagasi kõik need hetked. Seda oli ühe päeva jaoks ja ühe tatise peavaluse inimese jaoks korraga liiga palju. Tundus nagu oleksin vaadanud tagantjärele ühe päevaga 12 aastat kestnud filmi. Oksendasin (sõna otseses mõttes) välja kõik rasked hetked ja kogu vaimse vägivalla, mida olin lasknud enda kallal sündida. Jätsin alles head mälestused ja paigutasin nad väikesesse karpi. Neid oli jube vähe alles, aga neist viimne kui üks olid väga väärtuslikud. Puhastus missugune. Püüan end kokku võtta, et see minevik homme ahju läheks. Siis ei uju ta loodetavasti enam kunagi mu elus pinnale. Aga ma olen tänulik selle aja ja õppetunni eest. Mõnel inimesel nagu minul näiteks, lihtsalt võtab asjadest arusaamine kauem aega.  On hea kui taipamine jõuab kohale vähemalt aastaid hiljem, siis kui oled minevikust täielikult lahti lasknud ja sul ei ole sündmuste ja neis osalenud inimestega enam mingit emotsionaalset sidet. 

Nüüd jäid veel jutud ja luuletused. Naiivsed ja ehedad. Kohati isegi täiesti totakad.  Need jäävad alles, sest see on elust sündinud looming ja seda lugegu järeltulevad põlved.

Kurbusest

Üks esimesi laule, mille tegin, oli neile Visnapuu sõnadele. Siiani laulan seda vahel. Kurbus on tohutult ilus tunne kui ta satub peale tulema. Sest kurbus ei tule kunagi asjata ja kurbusega on enamasti seotud igatsus, kaotus või lein. Ja siis saad aru, et sa ei ole kivist tundetu mass, vaid elav ja hingav ja tundeid tundev inimene.  Kurbusega on enamasti seotud teine inimene. Seda kurbust, mis on seotud teise inimesega, ei saa mitte ükski kolmas tegelikult su seest ära võtta. Sest see on kahe inimese side, mis läheb katki. See, kui sügav haav järele jääb, on nähtav ainult neile kahele. Ega see ravitav ei olegi. Ühel hetkel lihtsalt ajad pea sirgu ja lähed edasi. Kui satud olema edasimineja tüüpi. Kui ei satu olema, jääd aastateks sisimas vinduma ja igatsema. Mis on ka ilus. Hoida mälestusi, millest ei taha lahti lasta. Ja vahel lihtsalt lasta need mälestused enda sisse tagasi. Ja olla lihtsalt natukene kurb. Aga mitte nii kurb kui vanasti. Lasta helinal heliseda. Küllap nad kuulevad seal teisel pool neid helinaid. Hendrik Visnapuu Laske mul olla kurb

Laske mul olla kurb. Kurbus jumalast on
kingitus meile siin. Kurbust kõigile! On
südamen õnn ja piin. Laske mul olla kurb.


Laske mul olla kurb. Sina, jumala käest,
nukker ja vaikne Ing! Võtke kinni kõik käest,
tõmmake ümber mo ring. Laske mul olla kurb.


Laske mul olla kurb. Sina, ken oled nüüd,
sina, ken läksid jo. Vaiki kurbusen nüüd,
tund on õnnis ning maa. Laske mul olla kurb.


Laske mul olla kurb. Kurbusen jumala hääl
kõneleb minule hääd. Vaikne jumala hääl
hinge kui helin jääd. Laske mul olla kurb.


Laske mul olla kurb. Sina, jumala käest,
nukker ja vaikne Ing! Võtke kinni kõik käest,
tõmmake ümber mo ring. Laske mul olla kurb.

Cinema Paradiso 4X

Oskus elu kirjeldada ei tähenda veel oskust elust aru saada. Sageli omistavad kirjapandud kirjeldusele tähenduse hoopis lugejad, kellele see seostub oma maailmapildiga. Sama võib vahel olla ka kunstiga. Ükski kunstnik ei suuda ennustada või mõõta neid tundevoogusid, mida tema teosed vaatajates võivad tekitada. Ja vahest polegi see üldse oluline, et looja aru saaks, mida ta on loonud. Ei tea me ju ka, kas see kõigevägevam Looja aru sai, millise maailma ta meie jaoks lõi. Ja meie katsume elada seda nii nagu oskame, vahel läheb halvemini, vahel paremini, aga õnneks õpime igal sammul. Kui oleme õnnelikud sel teel, võib vaid loota, et teeme maailma paremaks ja Looja on ka õnnelik.

Sünnime, alustame oma elu teekonda ja õpime mängima. Mängud on toredad, aga parima mängu ilu on selles, kui kõik mängijad naudivad mängu ja ei kaota iseennast mängu sisse ära. Paraku õpetatatakse meid mängu unustama ja nendel, kes mängu ilust enam rõõmu ei tunne, jääb üle vaid kaasamängivate robotitena maailmas ringi kõndida. Muide, mulle ei meeldi robotitega mängida, see on igav ja tüütu. Roboti tunneb juba kaugelt ära. Neid on ümberringi oi kui palju. Aga mitte sellest ei tahtnud kirjutada. Armastusest hoopis. Inimeste ja selle vastu, mida sa teed.

Aga mida teha, kui sinu elu suurim armastus on ka su elu suurim kaotus? Kes meid õpetab õigesti ja õigel ajal oma tundeid välja ütlema? Kes meid õpetab armastust avaldama? Seda põlvkonda vist mitte keegi, vaatame filmidest kuulsaid armastuslugusid, aga see kuidas päriselt asjad käivad, jääb otsekui loori taha. See minu põlvkond on vaikiv põlvkond. Vaikitakse kõigest. Ja ei vaadata silma. Mingi ränk taak istub turjal ja meid on õpetatud mitte usaldama. Ka mitte iseennast. Ja oma tegemisi ei õpetata meid armastama, sest need, kes õpetavad, on unustanud mängimise ja ei tea, mis on usaldus. Jah, ka julgust ei õpetatud meile, ainult hirmu, seega ainult need, kel on sisimas looduse poolt julgus kaasa antud, saavad kuidagi hakkama. Ülejäänud värisevad kogu elu. Iga teravalt öeldud sõna võib nad rivist välja lüüa ja iga lüüasaamine lükata nad veelgi sügavamale oma koopasse. Iga ebaõnnestumine kinnitab nende halva õnne müüti ja tambib nende eneseteadlikkust ja hinnangut. Selle asemel võiks ju muidugi mõelda: Selle asja untsumineku käigus õppisin, kuidas asju paremini teha ja mida muuta nii selle töö kui ka iseenese juures. Iseenda muutmine on muidugi kõikse keerulisem. Sageli kuuled sellist lauset: "Võtke mind sellisena, nagu ma olen!" Kas järeldus on siis, et inimene on loobunud õppimast ja harrastab paigalseisu? Hea küll, las siis seisab. Väljastpoolt ei saa kedagi ümber teha. Aga kui sa armastad seda, mida teed, siis sa ju teed seda hästi, kas pole nii?

Julgust ja usaldust võiks rohkem olla. Julgust öelda ja kuulata, iseennast ja teisi.

Tahaks kinni püüda kõik lapsed, kes läbi rukkipõllu kuristiku suunas jooksevad ja öelda neile, et kui nad elus vähemalt ühe sõbra leiavad, on sellel elul juba mõte sees. Nagu selles raamatus "Taevane pulm" leitud muinasjutus poisist, kel polnud ühtegi sõpra ja ta lõpuks Surmaga koos majast majasse rändas. Kui poiss lõpuks oma noorelt naiselt pooled tema elupäevad sai, ütles Surm, et nüüd on ta lõpuks sõbra leidnud. Aga see on palju pikem ja ilusam ja sügavam lugu tegelikult. Rääkige ka sõpradele lugusid ja rääkige kallimatele, nii sünnib ehk ilma rohkem tarkust, rohkem valgust, armastust ja usaldust. Peaasi, et ei vaiki. Olgugi, et vahel on koos tasa olla ka väga hea.

kired ja kiired

Auto on katki, roller on katki, arvuti on katki, telefon on katki, telekas on katki, lamp on katki, kõlarid on katki ja laud on katki. Väga palju on katkisi asju ümberringi. Armastus läks katki. Keegi katkestas meiega sidemed suremise teel. Imelik aeg. Asjad kuluvad, sellest ma saan aru, aga miks lõppevad ilusad tunded? Ja kuhu nad kaovad.

Ühes iiri muinasjutus saab naine tugevaks alles siis kui ta lükkab pikali ja teeb katki kõik tööriistad ja suudab olla tugevam ja haldjatest abilisi enam sisse ei lase. Aga enne kui ta seda oskab teha, peab ta minema nõu küsima. Mina sain selle nõu muinasjutust kätte ilmselt ja pole pidanud kuhugi jooksma, et ära õppida, kuidas nendest haldjatest lahti saada. Lisaks on Katkiste Asjade Jumal viimasel ajal mulle toeks olnud ja kõik, ilmselt tema arvates ebaolulise, ise ära lõhkunud. Ta teab, et see kõik, mida me tegelikult kasutama ei pea, ei olegi vajalik. Niisiis, olen seisus, kus kõik tööriistad on  pikali lükatud ja abilisi enam ei tule. Olen üksi köögis ja püüan aidata väga vaikselt oma hingel paraneda ja hetkel on täiesti ükskõik sellest suhteliselt katkisest maailmast mu ümber.
Oi kui palju lihtsam on hakata abipalujaks. Ja sattuda sellest sõltuvusse. Ja muutuda lõpuks otsustusvõimetuks ja kaotada iseennast ära. Kuigi vahel on tore ka nõrk olla. Aga ainult korraks, palun jah. Nõrk olemine on väga väsitav.

Ei ma ei jutlusta siin mingist egokesksusest ja selle olulisusest. Suured egotsentristid on lihtsalt naeruväärsed. Aga nii või teisiti on igaüks maailmas üksi, sest elukogemus tuleb ainult ise elades, mitte kellegi teise elu elades ja surmakogemus tuleb ilmselt ise surres, hoolimata sellest, et me oma surma ilmselt üle ei ela. Nii see elu lihtsalt on.
Lihtsalt ma näen sageli ümberringi, kuidas inimesed kaotavad ennast ära. Kaotavad inimsuhetesse, harjumustesse, kiiksudesse ja asjade kogumisse.

Pole ma ise parem, ikka on tore millesegi, mis tundub äärmiselt oluline tol hetkel, pea ees sukelduda. Aga siis avastad ikkagi, et selleks, et õhku saada, pead pinnale tõusma. Ja selleks, et õhku saada, pead aru saama, et sa pead seda ise tegema, sest uppuja päästmine on tõepoolest uppuja enda asi. Eriti kui ümberringi on rahmivate uppujate kisakoor ja igaühel oleks vaja õlekõrt, abikätt, või vähemalt patsu tagumikule, et pinnale tõusta.

Ma ei usu üldiselt mingitesse energiate teooriatesse ja muusse woodoovärki.
Aga armastuse kiirtesse mina usun. Armastuse kiired on see sädelus, mida suuname teise inimese poole seda tunnet tundes. Kui see inimene on hästi lähedal, siis on see lihtsam ja endale jääb ka tohutult seda sädelust, sest heal juhul ju saad armastuse kiiri vastu.

Aga kui see teine inimene on kaugel, siis on seda sädelust ja neid kiiri väga raske juhtida. Vahel tuleb lausa füüsiliselt ette kujutada, kuidas need kiired teise inimese juurde jõuavad. Vahel loksuvad need kiired kaks tundi bussides ja autodes ja sõidavad tunde lennukitega. Teinekord märkad isegi, et bussiga sõites istuvad kõrvalpingi peal kellegi sädelevad armastuse kiired, ilusasti kommikarpi pakitud või lillekimpu ära peidetud. Ju siis keegi ootab neid ja sa ei pööra sellele tähelepanu, sest need on ju väliselt ainult kommid ja lilled. Aga tegelikult! Kiired. Kiired mis kiired. Kirglikud kiired. Kirelised kiired. Vahel mõned reisi lõpus tuhmuvad pisut ja kuluvad nii peenikeseks, et lõpuks ongi ainult kommid ja lilled näha.

Aga need armastuse kiired saavad oma õige sädeluse alles siis tagasi kui teiste kiirtega kokku saavad ja elekter tekib. Siis saab jälle tükk aega särada. Eks aeg teeb ka nende kiirtega oma kulutamistööd, aga tõeliselt saavad nad särada ainult siis kui nad korrapäraselt särtsu saavad.
Ega lõplikult ära ei kao need kiired kunagi, ükskõik kelle poole me neid eales suunanud oleks.
Mingi niidike või kiirejupike istub alatiseks meie sees ja vahel kõditab. Vahel ilusa mälestuse näol, vahel nõmeda. See on meie sisemine rikkus ja kullakamber. See on väärtus ja varandus, mida peame oskama hoida. Neid kiiri tööriistadega terveks ei tee.
See ongi elukogemus. Kui see varandus kaob, on alles ainult tühjus ja südamed muutuvad kalgiks. (Huvitav, aga ilmselt ka mõrvarid oskavad armastada?)
Elukogemus ei ole see, et me teame, kuidas asjad käivad ja kuidas riigile makse maksta, oma tööd hästi teha ja kuidas õigesti põrandat pesta. Elukogemus on see, mis on meie sees. See, kuidas hing on kasvanud ja õppinud. Ja kuidas ta oskab oma sisemist varakambrit korras hoida. Ja kui varakamber saab täis, siis võibki surra. Sest rohkem lihtsalt enam ei mahu.

Hmm. tundub, et mul on selle varakambri lukk ikka pisut roostes. Peaks vist minema määrdeõli hankima. Ruumi ju oleks küll veel seal sees.

Me ju teame, millega vanad targad naised oma hinge läbi aegade korras on hoidnud? Ikka lugude ja lauludega. Ja millist elujõudu see annab!