reede, 20. juuli 2012

Vana mehe laul

Folgilehes 20.07.2012  ilmus selline lugu....
Vaatan ühe vana mehe silmadesse ja ei saa aru, miks nende silmade sära ja tarkus seguneb kummalise nukrusega. Kas ta vahel, kasvõi omaette, ka laulab, julgen ta käest küsida. Päris oma laulu? Nukrust jääb silmades silmnähtavalt vähemaks. Ilmub selline kelmikas pilk: “Laulan ikke, miks ma ei laula.”
- Aga miks ma kunagi midagi kuulnud ei ole?
“No see ümin käib mul pea sees ja mina teda vaiki ei saa,” vastab vana mees. “Kas sa kellelgi oled kunagi laulnud kah?” – “Ehh,” rehmab mees käega,  “Mis nüüd mina, mulle astus elevant kõrva peale. Ja näe, enam pealt ära ei lähe, natuke hilja on mul elevandiga läbirääkimisi alustada.” Hakkan kohe elevandijutule vastu vaidlema ja püüan selgitada, et midagi võiks ju ikka natuke proovida, kasvõi ühe reakese. Palun vana meest, et ta laulaks... palun kohe väga mitu korda.  “No ühte ilusat lugu tean küll, kõik sõnad ei tule meelde, aga kuidagi nii ta läks.” Ja ta laulabki, Juhan Viidingu sõnadega: Seda õnne kõik ei aima, mis on vanal mehel siis, enne surma kui saab õnnistud ta veider eluviis... ja see lugu lõpeb sõnadega: ainult seda omaks hüüa,
mis su hinge puudutab."
See laul kisub lahti terve raamatutäie neid eluhetki, mil mõni mees on mulle, naisele,  laulnud. Lapsepõlvest mäletan kõige erilisemate magamajäämistena neid õhtuid, mil isa laulis unelaulu. Praegu ei usu ma ammugi, et mind ilma poleks magama saanud. Aga see oli vaid meie hetk ja selle tõttu oli see tähtis. Ja siis ma mõtlen, et kui paljud isad lubavad oma lapsele neid hetki. Omal karusel moel, lauldes kasvõi neid sõnu, mis parasjagu pähe kargavad, või viise, mis teada tuntud ja millel sõnad pole tervenisti meeles. Tahan loota, et enamus. Sest see on vägev mälestus ja põlvkondade vaheline side, mis annab eluteele kaasa rohkem kui pahanduse pärast saadud epistel.
Ja üht öist serenaadi mäletan noorpõlvest, mil seisin kohmetult rõdul ja pelgasin, et naabrid ärkavad üles. Aga ilus oli see hetk. Ja nüüd laulab vana mees mulle oma veidrast eluviisist. Ja sellest, et mis hinge puudutab, tuleb omaks hüüda.  Jah, tema laulabki oma elu viisi, saan siis lõpuks aru. Oma tegevuse, toimetamiste ja eluga laulab ta seda laulu. Ja isegi, kui see laul, mis tema pea sees igapäevaselt oma isevärki üminat elab, kellegi kõrvu ei kosta, on see ümin ikkagi teda helgetel ja rasketel hetkedel toetanud.  Seetõttu ei olegi vast oluline, kas laul ilmtingimata välja lauldakse. Oluline on oma laul üles leida.
Viljandi pärimusmuusikafestivalil on tänavu võimalik aimu saada sellest, mis laule teised laulavad ja mis mõtetega laulavad. Laul on vägev viis maailma korrastamiseks. Laul on tunne, meeleolu ja sõnad, mida oma lastele pärandada. Laul on tarkuse ja säraga laetud sõnum järgmistele põlvedele. Laul on eluviis. Igatsen, et mul oleks rohkem neid isade ja emade viise, pärimust, millega võiksin ilmas rännata, millest jõudu ammutada ja mida võiksin edasi kanda järgmistele põlvedele.
Vana mehe silmanurgas veereb pisar. Ja mina saan aru, et see kummaline nukrus tema silmis on hoopis heldimus. Pühalik ja siiras meeleliigutus. See on inimesele omane tunne. Tunne, mis võib tekkida ühest lihtsast laulust ja laulmisest. 
Ja minule jääb sellest hetkest eluteele kaasa mälestus ühe vana mehe laulust. Ainuüksi  selle mälestuse pärast tasus teekond ette võtta. Õnn on ilusates hetkedes.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar