Comeback

See päevaraamat on pikka aega vaikinud. On olnud kiireid ja aeglasi aegu, aga sulg oli roostes ja vahepeal vajasid kirjutamist muud asjad. Projektid, folgiraamat, raamatutõlked ja palju muud.
Argielu ajavoos on palju valikuid, millele oma tähelepanu keskendada, sestap tundus viimasel paaril aastal, et milleks veel kõike seda eraldi välja kirjutada ja kirjeldada.
Kuni võtsin ükspäev kätte ja lugesin siia ajaraamatusse kirjutatud peatükid korraga läbi. Ja tundus, nagu keegi teine inimene oleks neid kirjutanud. Keegi omas ajas eksisteeriv samanimeline isik, kes tundis rõõmu asjadest, mis olid sellel ajahetkel olulised. Mul oli huvitav kohtumine mõne aasta taguse iseendaga. Inimene muutub kogu aeg, tõdesin. Iga päeva ja iga tunniga tekivad uued teemad, uued mõtted, ja igal järgneval ajahetkel oled juba nii kordumatult uus. Rikkam kogemuste ja elamuste võrra.
Sestap sündiski otsus, et elu eredad hetked tuleks ikkagi jäädvustada ja kirja panna. Nii siiralt ja vahetult, nagu nad tekivad.
Jah, ma tulen siia nüüd tihedamini tagasi. Võibolla mitte just iga päev, aga siis kui on midagi, mis puudutas, inspireeris või pani mõtlema.
Olge kuuldel.

võtmeküsimus

Uduste päevade festival on saabunud Viljandisse. Juba viies päev udutab nii nagu tahaks pilved pähe kukkuda. Suvelõhnad on lõplikult kadunud ja asendunud korstendest imbuvate ahjukütmiselõhnade ja parkides kõdunevate lehtede lõhnaga. Otsin väravat, mis viiks kaamosest välja, otsin väljapääsu valguse poole. Ühtlasi otsin ka sissepääsu. Sissepääsu, mis avaks ukse hommikutesse, mis viiksid kuldkollasest päikesekiirte helgist soojaksköetud tuppa ja õhtuse pragiseva ahju ette lugusid rääkima. Väljapääs on sissepääs ja vastupidi. Iga lugu avab uusi uksi ja sulgeb eelmisi.
Et mitte liiga uduseks minna, siis ütlen ära, et sattusin siin vahepeal lihtsalt ühte metsikult inspireerivasse jutuvestjate seltskonda ja nüüd on nõnda, et uued jutud tahaksid väga jutustamist. Kellel on võti?
Kes teab, kus on värav?

 

Olemise mänglev kergus

Kirjutatud Folgilehele juuli 2015
 
On lihtsalt imetlusväärne, millise muretu süvenemisega suudavad lapsed mängu sisse minna nii, et nad ümberringi midagi ei märka. Kuidas nad leiavad endale õues endaealise võhivõõra mängukaaslase ja kuidas mäng läheb käima ja õhtuks ollakse maailma parimad sõbrad. Kuidas nad suudavad luua endale mänguasju kõige lihtsamatest asjadest, mis õues või toas leidub. Isegi tavaline purgikaas võib muutuda kandikuks, millel kantakse kuningate ette imelisi hõrgutisi mudast, liivast ja kivikestest.

Täiskasvanud oskavad ka süveneda, ent sageli on nende mängud pigem murelikud, ning teiste inimeste mänguvõtmine on ka veidi raskendatud. On õpitud mitte usaldama mängukaaslasi, on õpitud võistlemist ja võidu peale elamist. Lisaks on ju võidu eest õiglane saada tasu. Mängu mängu enda ja lusti pärast unustab inimene päris ruttu. Aga vaadake mis juhtub isaga, kelle poeg saab kingiks oma esimese mänguraudtee: tal tuleb midagi mängust meelde! “Mina proovin esimesena,” hüüab isa tähtsalt pult käes ja valmis kihutama rongiga kõige esimest ringi poja õnne unustades.

“Ma ei mängi sinuga, sa teed sohki!” jookseb vahel mängust läbi, kui mõnele lapsele tunduvad mängureeglid liiga piiravad ja ta toob mängu sisse teistega arvestamata oma uued reeglid. Aga siis lepitakse uuesti kokku reeglid ja mäng läheb edasi. Mäng käib reeglite järgi ja mäng on lõbus. Mängus õpitakse üksteist tundma ja teineteisega arvestama. Mäng käib küll mõisa peale, päriselt, ent alati on teada, et keegi ei saa surma ja kaotajaid ei karistata. Täiskasvanute mängud käivad samuti reeglite järgi, aga lõbu kaob justkui kuhugile ära, sest püütakse justkui tõsiselt ja omamoodi päriselt asju teha. Püütakse tõsiselt mängida. Unustage ära, mängida ei saa tõsiselt, mängus tuleb end vabaks lasta.

Mäng on vabatahtlik tegevus ja mängu saab mängida ainult iseenda pärast. Mängus on vajalik kohal olla ja osaleda, vastasel juhul ei ole mäng lõbus. “Mängus on vabadust rohkem kui elus,” ütleb Huizinga.  “Inimese tegevus on selle sügavamal tasandil tihti mänguline, oma loomult on inimene "mängiv inimene" - homo ludens.” Mäng on Huizinga järgi vanem kui kultuur.

Mäng on inimese parim õpetaja läbi elu. Õpime teistega suhtlema, koos mängima, reegleid välja mõtlema, võistlema ja ka kaotama.

Elamise ja olemise mänglev kergus tuleb kogemusega, lapsed suudavad seda loomuomaselt nautida, aga täiskasvanuid tuleb sageli järele aidata. Keeruline on see pärismaailmast lahtilaskmine ja mängu sisse astumine. Keeruline on võtta olemist ja elamist mängleva kergusega. Mängus ei tohiks olla individualistlikku egokehtestamise aspekti. Kui ma ei võida, kas siis on mäng läbi? Astun mängust välja? Vastupidi, mängu mõnu on ju mänguprotsessis ja omandatud kogemuses. Elamise mõnu on ju samades asjades. Kõik saavad vahel võita, kõik saavad vahel olla eest ära jooksjad ja tagaajajad nagu kullimängus. Mängu rituaal ja reeglistik ei saa toimida, kui keegi solvub, sest tema ei võitnud. Rõõm on see, mis teeb mängud kergeks. Täpselt sama asi teeb ka olemise kergeks ja mänguliseks. Seda tasuks lastelt õppida ja ka lastele õpetada. Seda tasuks oma kaasteelistele meelde tuletada. Koosmängu, koos olemist, koos tegutsemist ja toimimist, vahetust ja spontaansust. Olemise mänglevat kergust. Mängu ilu.

BALERIINI LOOD I

Eha tänava lood elust enesest

Epiloog ehk lõppsõna asemel

Ühe täiesti tavalise provintsilinna tänaval sündisid täiesti tavalised lood elust enesest. Huvitaval kombel oli tänava nimi Eha ja nende lugude peategelased - Baleriin ja Vankumatu Tinasõdur kohtusid nende kolme aasta jooksul, mil nad saatuse tahtel olid teine teisele poole tänavat elama sattunud, ainult hetkedeks. Sündisid lood, mis nüüdseks kirjutatakse kuldsete tähtedega Eha tänava ajalukku. Vankumatu Tinasõdur räägib neid lugusid õhtuti naabrinaistele ja Baleriin paneb need heade sõprade tarbeks kirja.

*

Vankumatu Tinasõdur kõnnib Baleriini avatud akende all nagu kass ümber palava pudru. Pigem nagu puder ümber palava kassi, sest Baleriin ei kavatsegi aknale kõõluma minna ja on lükanud kassi džotile. Tubakatoosi Tont teeb trikke.

 *

Vankumatul Tinasõduril oli jälle kehv päev. Kui palehigis töötav Baleriin aeg-ajalt poolkere suitsetamise eesmärgil aknast välja pistis ja Tinasõdur vapralt kuid aeglaselt lähemale sööstis, oli Baleriinil suits tõmmatud ja aken käis klõpsti kinni. Korra siiski oli valvelseisak nii lähedale kavandatud, suitsupauside vaheajad välja arvutatud, et viimases hädas toimus eepiline vestlus ja vahetati ohtralt informatsiooni.
VT: Ei ole üldse hea päev täna.
B: Soh?
VT: Hommikul nagu oli parem.
B: Mis siis nüüd?
VT: Ei tea.
B: Nojah.
VT: Näe sein on ikka krohvimata.
B: Paistab sedamoodi küll. Pean nüüd jätkama oma tööasju.
VT: Jajah.
Baleriin tõmbas lossiakna kinni.

 *

Vankumatu Tinasõduri aknad on juba nädalajagu pimedad. Baleriin on murelik.

 

 *

Vankumatu Tinasõdur vaatas aknast välja. Tundus ilus. Päike paistis, lilled õitsesid, muru haljendas. "Lähen teen ühe tiiru," mõtles ta. Hakkas riidesse sättima, aga see võttis kõvasti aega. Kui ta lõpuks uksest välja astus oli sügis käes ja vihma sadas. Rasked kollased vahtralehed lendasid näkku. Baleriin lossiaknal näitas end korraks. Vankumatu Tinasõdur jõudis veel korra viibata, aga Baleriin oli juba akna kinni tõmmanud. Vankumatu Tinasõdur oli mõelnud talle rääkida kogu loo oma eelmise nädala seiklustest, kuidas talle Tartu haiglas kubeme kaudu südame veresoonte operatsioon tehti. "See mu infarkt peaks Baleriinile küll huvitav lugu olema, aga mis seal ikka, eks siis teine kord jõuab,"mõtles ta ja otsustas tuppa tagasi minna. Kui ta koduukseni jõudis oli maa külmunud ja trepiesine lund täis. "Selline õueskäik siis seekord," mõtles Vankumatu Tinasõdur. Baleriin toas ei mõelnud mitte midagi.

 *

Vankumatu Tinasõdur jalutas mööda mereteemalises särgis. Lained ja puha peal.
"Mis moedemonstratsioon see siis olgu?" uuris Baleriin aknal.
"Ah, see mul tööpluuse," vastas Tinasõdur.
Baleriinil jäi suu lukku.

 *

Vankumatu Tinasõdur tegi juba kolmandat ringi Baleriini akna all. Eelmisel hommikul läks tal see plaan õnneks, sai kaks lauset vahetada.
"Ma ärkan igal hommikul üles ja vaatan, kas su võrr on alles," ütles ta,
"Hea mees oled küll," ironiseeris unine Baleriin, hüppas rattale ja vuhises naerdes minema.
Siis aga jäi ta vait ja sai aru, et mitte ainult võrri ei vaata Vankumatu Tinasõdur igal hommikul. Ja Baleriin polegi ainuke, kes tähelepanekuid teeb. Vankumatul Tinasõduril on tema kohta raudselt terve kaust olemas.

 *

Vankumatu Tinasõdur peatus õhtusel ajal taaskord Baleriini akna all.
"Õhtust", ütles Baleriin
"Mis õhtust, nii igav on," kostis Vankumatu Tinasõdur.
"Tee midagi kätega," soovitas Baleriin.
"Ma lasen selle Huvikeskuse miiniga õhku, kui nad oma öösiti röökimist järgi ei jäta. Ma pidin jalgpalli vaadates heli lakke keerama, et seisu kuulda. Ja hakid kolivad ka selle kisa peale pargist ära," teatas Tinasõdur vihaselt.
"No miiniehitamine oleks ju päris huvitav tegevus," kostis Baleriin külmalt.

 

 *

Vankumatu Tinasõduri akende alla paigutati kollase lindiga tõkkepuud, sest krohv ähvardas majaseintelt pähe kukkuda. Nüüd sattus ta veel sagedamini Baleriini akna alla jalgu puhkama, sest selle tänava ääres enam käia ei saanud.
"Ma kirjutan täna," ütles Baleriin korraks aknale jõudes.
"Ära sa nii palju kirjuta, et pärast rääkida ei oska," soovitas Vankumatu Tinasõdur. "Räägi ikka ka vahepeal kellegagi." Ja Vankumatu Tinasõdur pidas peenikest naeru.
"Huumorisoon ei ole teda maha jätnud," mõtles Baleriin.
"Mõhõh," ütles Baleriin ja tõmbas akna kinni, et sõbrale helistada.

 *

Baleriin kõlkus varvaskingad jalas taas aknal, tehes esimesi hommikusi vabastava hingamise harjutusi nikotiinipulga saatel.
"Millal sa siis varvast viskad?" küsis murelik Vankumatu Tinasõdur justkui oleks näinud läbi seina Baleriini susse.
"Kahe nädala pärast," vastas Baleriin.
Vankumatu Tinasõdur liipas sõna lausumata tagasi oma kambrisse. Tema vaikuses oli rohkem kurbust kui nutvatel leinajatel kirstu ääres.

 *

Vankumatu Tinasõdur möödus taas "juhuslikult" Baleriini akna alt.
"Noh, sa ei julge välja tulla?" küsis ta kavalalt naeratades.
"Ei saa tulla kui valvur muudkui edasi-tagasi saalib," kostis Baleriin.
"Ma ei näe siin ühtki valvurit," kostis Vankumatu Tinasõdur imestunult nurga taha kiigates.
"Aga mina näen," kostis Baleriin ja tõmbas akna mürtsuga kinni.

 *

Baleriini viimane õhtu Eha uulitsas. Vankumatu Tinasõdur oli terve päeva kannatamatult tänaval kõndinud ja mõelnud, et juba ongi lõpp. "Ta on tõesti varvast visanud," mõtles ta. "Isegi kassi pole mitu päeva näha olnud." Rõõm tema rinnas oli suur kui Baleriin lõpuks pikalt lõunamaagastrollilt saabudes akna lahti tegi ja oma rinnakorvi aknalauale toetas.
Ja siis nad rääkisid juttu. Elust ja enestest. Ja esimest korda ei väsinud Vankumatu Tinasõduri ainuke jalg seismisest ära. Esimest korda jõuti ka kolmanda ja neljanda lauseni. Ja kahekümnendani ka. Sest see Baleriin vääris seda kannatust. Ja lausetest said lood, mis võtsid Tinasõdurile pisara silmanurka. Ka Baleriin poetas hiljem oma tuppa taandudes heldimuspisara. "Homme on see kõik juba täielik nostalgia," mõtles Baleriin.

Proloog ehk eessõna asemel

Baleriin kaarutas mustal kaherattalisel hobusel oma endisesse elukohta, et teostada viimaseid sanitaarse desinfitseerimise toiminguid.
Õues valvava Vankumatu Tinasõduri näole ilmus Irvikkassi naeratus, mis jäi sinna kogu vestluse ajaks.
"Miks sa kassi kaasa ei võtnud, mul pole enam kellegagi hommikuti koos kohvi juua. Muidu oli ikka nii, et tegin kohvi ja vaatasin su kassiga igal hommikul poolteist tundi tõtt. Siin tänavas on elu ikka hirmus igavaks läinud," nentis Tinasõdur oma kõige säravamat naeratust testides.
"Kass on ka uutel jahimaadel ja võitleb õiguse eest veranda trepil käia," vastas Baleriin.
"Siis sa kolisid vist küll lossi elama," kostis Vankumatu Tinasõdur.
"Eks Baleriinid peavadki elama lossides, kus on peegelseinad ja libeda põrandaga saalid," kostis Baleriin ja veetis järgnevad kolm tundi laudpõrandaid küürides. Aga tundus, et kohtumine tegi rõõmu mõlemale.

NB! See pole veel kõik! Baleriini lugude kõik peatükid leiab siit.

Uhkus ja eelarvamus- rahvariided

Käisin aastaid tagasi seto rahvarõivastes Soome presidendi juures koos suursaadikutega volikirju üle andmas. "Setukainen," hõiskas Tarja Halonen mind nähes, "saanko koskea rahojasi?" Kui Moskva ülikoolis seto rõivaid kandsin ja seto keelt ja kultuuri tuvustasin, kandsin samuti neid rõivaid. "Kas te töötate tsirkuses?" küsisid vastutulnud inimesed. Kui sel kevadel ansambliga "Naised köögis" Peterburis esinemas käisime ja lihtsalt stiilseid erksaid ja punaseid ning kirevaid rõivaid kandsime, küsiti: "Kas need on rahvariided?" Kui ühel heal päeval keset Viljandit rahvarõivastes tööl käisin, küsis iga viimne kui vastutulija: "Kus te esinete?" 

Kas rahvarõivad on eestlaste jaoks muutunud ainult esinemiskostüümiks ja niisama kenal pidulikul päeval neid kanda ei olegi nagu paslik? Tundub küll. Nõukaaeg, tantsu- ja laulupeod, on teinud rahvarõivastest vormiriietuse, mida kanda ainult siis kui on esinemine. Peale esinemist vahetatakse kostüüm jälle nabapluuside ja miniseelikute vastu välja ja siis võib end ka õhtusel peol näidata. Ometi ei ole see kõikjal Eestis nii. Setomaal ja Kihnus on rahvarõiva kandmine ikka veel hea toon ka tavalistel pidudel ja muidu ka. 

Stiliseerimine aitab säilitada eesti identiteeti?
Viimastel aastatel on hakanud  linnapilti ilmuma stiliseeritud kostüümid ja aksessuaarid, kus kasutatakse mõnede piirkondade mustreid. Tulid etnoketsid, etnosokid, vihmavarjud, daamide kleitidele hakkasid tekkima Muhu ja Lääne-Virumaa lilletikandid ja kleidiservadesse palistati Mulgi moodi paelu. Pidudel ja folgifestivalidel käimine linasest kleidis, millel seesugune tikand peal õilistas kandjat.  Kas nad ikka teavad, kust kandist pärit olevat mustrit nad kannavad? Kahtlen. Aga ilus on, muidugi ilus. Vanades mustrites on mingi iidne vägi sees, ükskõik, mil moel nad avalduvad.

Ma ei ole rahvarõivateadlane ja mul pole õieti aimugi, kuidas on õige ja mis on õige. Aga tunne on, et vanavanaema rõivad on mu kõige väärtuslikum riideese. Tema kandis neid aastail 1880-1930, mina sain nad aastal 1988. Ja ma saan neid siiamaani kanda. Lisaks teeb teadmine, et ma olin vanavanaemaga ühte mõõtu mind väga uhkeks. Ehteid mulle edasiandmiseks ei jäänudki, venelased olid kogu hõbeda aidast 50-ndatel ära varastanud. Aga see ei loe. Onu tegi mulle ise uued ehted ja nende üle olen ka uhke, mis sest, et need ei ole enam tsaari hõbe, vaid vene plekkrahad, mis läikima löödud. Need on ikkagi minu perekonnas tehtud ehted. Minu pere pärand.

Rahvariiete kandmise traditsioon on muutunud. Neil ei ole enam täna sama tähendust, mis sada aastat tagasi ja see on täiesti normaalne. Aga minu meelest ei ole normaalne, et me hakkaksime näiteks teksaseid või botaseid, mida kõik kannavad, rahvariieteks nimetama. 

Lugesin äsja uudist selle kohta, kuidas Mulgi kultuuri programm ja Tarvastu vallavalitsus toetavad 6000 euroga lastele stiliseeritud rahvarõivaste tegemist. Need on esinemiskostuüümid, mitte rahvarõivad. Mudilastele valmivad tõrumütsid ja õunamütsid ning paari mustritriibuga esinemiskostüümid ei kvalifitseeru rahvariieteks samamoodi nagu mulgimustriga klošš-seelik ei ole sama, mis mulgi kuub.

On väga suur vahe, kas minna välismaal Eestit esindama täielikus rahvarõivas või etnomustriga stiilses kleidis. Need käsitööna valminud ehedad rõivad äratavad kordi rohkem tähelepanu. 

Ja siit ka küsimused teile mõtisklemiseks:

Kas sul on kodus rahvariided?
Miks sa kannad rahvariideid? 
Mida need sinu jaoks tähendavad? 
Mida tähendavad triibud su seelikul, mustrid sinu vööl ja pits sinu põlleservas, värvid sinu sukapaeltel ja sinu kuuevärv? 
Millal sa neid riideid kannad ja miks?

Väinod ja Heinod

Viljandi on pealtnäha tüüne linnake, aga sisekihtides toimuvad siiski tormlevad keerised ja selleks, et neid märgata tuleb keerisega kaasa minna. Sukeldusin väikelinna vihurisse ja avastasin Väinod ja Heinod. Kohtumine Heinoga oli väga meeldiv. Viljandi Poetry Slamil, kus pea 20 kohalikku kirjatsura ja -neitsit rahva ees oma elust ja armastusest nõretavaid lullasid ette lugesid, allakirjutanu teiste hulgas, oli just pea 80-aastane endine emakeeleõpetaja Heino see, kes rahva südame oma siiraste värssidega ära võitis ning võidujalgratta koju viis. Olin Heinot varem tihtilugu teatris näinud, ta oli ainuke meesterahvas selles ligi 40 -liikmega pensionäride teatriklubis, kes vaatasid ära kõik etendused. Müts maha Heino ees, kes julges oma koltunud paberile trükitud luuletused lõpuks ometi avalikkuse ette tuua ja nii tihedas rebimises võitjaks jäi. Eks tema nimi andnud talle ka viis plusshäält, sest rahvas, kel veel piimgi polnud kõrvade taga ära kuivanud hüüdis ekstaasis: Onu Heino! Onu Heino! Onu Heino!

Väinoga kohtumine oli aga teistsugune. Väino on tavaline päevavaras, kes oma lonkava jala tõttu ilmselt elust kibestunud ja seetõttu ka harjunud teiste seljas elama. Sattusin temaga kokku ühes südalinna puhvetis, kus üks väljamaalane talle paar õlut välja tegi.  Sest Väino väitis, et ta saab homme 35-aastaseks. Ta oli kole ja haisev ja rumal ning ma oleks pakkunud talle vähemalt 50. Peale Väinoga vahetatud kolmandat lauset oli juba selge, et jutt saab ainult hullemaks minna. Väino kuulis sel õhtul esimest korda elus jazzi. Lubas teinekordki jazzi kuulata. Aga mitte raha eest, sest ta on grupi peal ja kontserdipileteid ta küll ei osta. Mul ei olnudki sellise jutu peale midagi lisada ja läksin eemale. Väino püüdis end küll kaasa pressida, aga kuna teda ootasid ikkagi väljavaated saada veel üks tasuta õlu, siis ta püüdis oma olematu võõrkeeleoskusega väljamaalast lõbustada. Öisel ajal aga hakkaski elu keerlema ja lahke onu otsustas puhvetist lahkuda. Ei tea kuidas see tal täpselt õnnestus, aga sündmuste keerises juhtus, et Väino läks lahke väljategija pärast ahneks ja nõudis temalt, et see talle 5 euri taksoraha annaks. Ilmselt käis ta peale nagu uni ja kui see jutt läbi ei läinud ja teine härra lihtsalt eest ära jalutas, hakkas Väino tänaval karjuma, et väljamaalane olla teda vägistanud ja paljaks röövinud, mis arvestades kõiki asjaolusid, nii ajalisi, geograafilisi kui ka füüsilisi,  ilmselgelt võimatu oli. Kutsuti kohale politsei, kes soovitas Väinol ikka ise koju minna ja välismaalase (ja tema rahakoti jahtimine ära lõpetada. Ilmselt oli Väino selle koha pealt politseile tuttav. Mõtlesin, et näe mõnele inimesele annab saatus invaliidsuse ja imbetsilluse kohe korraga. Ja ta ikka ei suuda õppust võtta.

TantsuLabor

Üks ägedamaid ettevõtmisi pärimustantsu vallas on Maarja Nuudi eestvõtmisel loodud tantsulabori projekt, millest nüüdseks on toimunud kolm kokkutulemist erinevate juhendajatega Poolast ja Skandinaaviast. TantsuLaboris uuritakse traditsioonilist keha kasutamist ja tantsustiili pärimustantsudes ja pillimehe ja tantsija suhestumist ning vastastikust mõjutamist. Pillimees saab impulsse tantsijatest ja tantsijad pillimehest.  Oluline on ökonoomsus, väärikus ja harmoonia tantsides.
Olen kahel kokkusaamisel osalenud ja õppinud väga palju oma kehahoiakute kohta. Avastasin näiteks, et isegi sirgelt seismine nõuab kohalolekut ja keskendumist, kõndimisest rääkimata. Kui õiget kehahoiakut tantsimisel rakendada, hakkad ühtäkki koos paarilisega keerlema nagu vurr ja võid seda teha lõputult, sest õige kehahoiak annab võimalusi ka kiires tantsus keha puhkamiseks. Seetõttu ei väsi inimene ära ja võib mitu tundi järjest tantsida. Sarnast kehahoiakut argipäevades ja argisituatsioonides hoides võid end vaksajagu pikemalt tunda ja näiteks linnas liikudes taigna sõtkumist imiteerivas kõnnakus kasvõi maratoni läbida ilma et kokku kukuks.

Kass läks koeraks kätte

mu kass ei ole kadunud
vaid ta läks koeraks kätte
ma ise olen kadunud
ei anna üldse kätte
puu otsas istun oksa peal
ja vahin taevatähti
mind viimati seal oksa peal
ka tunamullu nähti

Üha enam saab kinnitust, et minu kass, kelle nimi on Kutsu, ja asja pärast sai talle selline nimi pandud, on tegelikult ka identiteedikriisis. Mulle tuli paariks päevaks külla üks pikakarvaline taksikoer. Ja kui sättisin minema õhtusele jalutuskäigule, ootasid mõlemad ukse juures. Lasin siis mõlemad õue ja nii me kõndisime, mina koeraga ees ja kass meil rahulikult järel ümber mitme kvartali kuni koduukseni tagasi. See oli ütlemata naljakas pilt. Ei tea kas peaksingi hakkama koos kassiga samasuguseid õhtuseid jalutuskäike tegema? Isegi siis kui koera pole? 

Siis saaks laulda ka nii kenasti et "I'm on the cat walk."


Aga mis on tõeliselt sexy, siis täna tõin talvekorterist välja ka oma punase kure, ehk punase Aist nimelise jalgratta, mille eelmisel aastal Poetry Slamil võitsin. Kure kummid said täis pumbatud, ta on igati hea tervise juures. Hea, et Kurel vähemalt identiteedikriisi pole. Mis siis veel saaks kui ta arvaks, et on Kotkas?

Lühike kleidike, rohekas veidike

Üks olulisemaid asju, mida tehakse enne kodust väljumist on häälestumine. Nagu viiulit on vaja häälestada enne kontserti, peaks igaüks end häälestama päeva meeleoludele, sündmustele, kohtumistele. Kui aga saabub väga eriline teatriõhtu ja pidu, on häälestumisel väga eriline roll. Üks ilus õhtu meeldivas miljöös peab olema täiuslik. Ja selleks, et häälestumine oleks terviklik, peaks ka iseennast kokku lappima terviklikul moel. Nii välimuse kui sisemuse osas.
Kevadpeo saabumiseni oli jäänud kaks päeva. Teadsin, et ettevalmistusteks mul rohkem ka parima tahtmise korral aega ei jää. Olin nõuks võtnud, et õmblen endale ilusa kleidi. Varuplaan oli minna vana omaõmmeldud kleidiga, seda natukene kohandades.Kui tõesti ei peaks õnnestuma.

Keldrisseminek.

Selles intiimses, sügavas keldris, kus tavaliselt kedagi ei käi,  oli veel keegi, selgus, et naabrionu. Sikutas ühte diivanit ühest keldrist teise. Võtsin julguse rindu ja pakkusin end appi. Ütlesin, et ma jaksan tõsta küll. Niipidi see diivan välja ei olekski mahtunud, naabrionu oli valmis seda juba tagasi lükkama ja hommikul uuesti proovima tulema. Sikutasime, ähkisime, puhkisime ja sikutatud tema sai. Aga nüüd siis kleidi juurde. Arvasin, et õmblen kogu asja umbes kolmest erinevast riidetükist kokku ja ongi olemas. Aga mingisuguse kasti sügavusest tuli hämaras keldris välja pruunikas neljakandiline kangatükk, mida arvasin esioksa voodririide olevat. Kangutasin mitu kandmata seelikut ja pluusi maapeale ja voodririide samuti.

Toas oli pilkane pimedus. Ainsad tuled, mis veel põlesid, olid õmblusmasina tuli ja külmikutuli. Vahelduvvool oli halogeenlambi pirni jälle läbi kõrvetanud. Laotasin kanga põrandale ja hakkasin kääre otsima. Kääre lihtsalt ei olnud. Oli kolm pussnuga, saag, oherdid, näpitsaid, liimipüstol ja auguraud, aga mitte ühtegi kääri. Pime oli ka, kõiki nurkasid ei jõudnud läbi uurida. Selge. Rebi ja kleebi õmblejaühendus otsustas õmmelda selga kartulikoti ja see rahvariidevööga taljesse tõmmata. Lihtsad õmblused ja etnofutu kostüüm mõne minutiga.

Diivanitassimine olid aga kunstõmbleja musklid nii ära väsitanud, et tukk tuli peale. Olgu, otsustasin, jätkan varahommikul.

Äratus 6.00.

Kardinad lahti, päike toas, valgust kui palju. Istun õmblusmasina taha. Nõela pole. Jalga pole. Niidirullihoidjat pole. Täielik karpide ja kastide ümberpööramine kogu korteri ulatuses. Olgu, õhtul peale tööpäeva jätkan otsimist. Paanikakõne K-le, loodan et mitte väga süüdistav... kus jupid on?  Ilmselt kadusid kolimisel, muud varianti ei ole. Olgu, õhtul mõtlen midagi välja, varukleit on ju niikuinii, kuigi hästi kole, aga ma elan selle häbi ju üle.

Kl 19 saabun töölt. Esikus vaatab mulle vastu vanaema pärandus, 150 aastat vana Singer. Köögilaual ka 145 aastat noorem Singer. Elektrilöök ajus. Kruvikeeraja. Singerid. Jupid. Ja mõtle- kõik klapivad. Ahjaa, tööandjalt laenasin ka käärid. Hakkame peale. Hakkame selles mõttes, et Kutsu arvab, et kanga põrandalelaotamine on lõbus mäng. Otsustan, et teen tunde järgi, ja ei tee ühtegi traageldust, ei kasuta lukku, nööpe ega nööpnõelu. Kiire ka. Aega napp 18 tundi kuni sündmuseni. Mu vanaema oli ju kunstõmbleja, ta lõikas alati umbes välja ja alati klappis. Alati vuristas ta õmblused kokku ja alati oli ilus. Ma sain lapsepõlves kuni 18. eluaastani igaks sünnipäevaks uue kleidi või kostüümi. Ja kui Kärt sai aastaseks, siis sai ka tema oma esimese kleidi. Roosa lillelise. Ja ma sain alati vaadata ninapidi juures, kuidas seda tehti. Kooli käsitöötunnis ei õmmelnud ma isegi põllele ise taskuid peale. Vanaema Erna oskas ja aitas alati viimasel minutil hädast välja. Ja käsitöö oli mul ikka 5. Käsitööõpetaja Järvi Raid oskas kutselise kunstõmbleja tööd vääriliselt hinnata.

Ja nüüd siis selgus õhtuvalguses, et kangas on selline tumepruun-rohekas. Egas muud kui käärid sisse. Ülemise otsa lõikus õnnestus ja esimesed servad ääristatud, proovis läks selga ka. Puudu ei tulnud ja juurde ei olnud vaja õmmelda. Alumine ots hakkas valmistama probleeme. Kangas ei mahtunud ümber kõhu ja ei olnud plaanis ka mingit paljastava kintsuga varianti teha. Õigupoolest ei mõelnud ma tegumoe peale kuni lõpuni välja.

Avasin veini. Kui juba ülemine ots on õnnestunud, siis pole alumisega enam kiiret. Küll ta tuleb, ega ta tulemata ei jää.
Pool pudelit hiljem olin meeleheites pooleks lõiganud ka eelmise kleidi, et äkki kombineeriks ühe ülemise ja teise alumise otsa. Veel paar klaasi hiljem selgus, et see mõte ei lähe kohe mitte.  Kui viimane piisk oli karikast välja voolanud, otsustasin riskida ja see jupike uuesti kere ümber venitada. Ennäe. Mina olin kahanenud ja riba oli laienenud.
Miraakel! Lõin ruudukujulise kanga sisse käärid ja lasin vastutustundetult masinal vurada. Nii nagu jalg vajutas, kiirus kasvas, nagu kiirteel sõitmisel. Nautisin ja tundsin isegi pisut tuult kõrvade vahel suurest hoost.

Külmkapi tuli ähvardas ära kustuda. Kangas põrandal läks üha pruunimaks. Lõikasin veel hulga asju juppideks ja kombineerisin midagi oma loomingulise puhangu väel kuni jäin väsinult magama. Hommikul oli riidepuu peal päris kena kleit. Aga vööd ei olnud. Vahepeal tegime maal kaevupuhastajatele talgulistele ja meestele süüa ja kl 16.00 saabusin tagasi koju ainult ühe mõttega.

VÖÖ. Ilma vööta on läbikukkumine. Vuristasin vöö valmis ilma kleidi poole vaatamata. Aga
 kell 16.00 oli väljas märkimisväärselt valge. Tõmbasin lõpuks kardinad eest ja selgus üllatav tõik. Kleit oli punane. Nojah, mis siis ikka. Väike tiir triikrauaga- mul on tõesti kodus selline asi, üllatusin ise ka, ei olnud seda mitu aastat kasutanud ja lahkusin punasel jalgrattal punase kleidiga oma kollasest majast. Peole vastu. Sest ma olin seda väärt. Ma olin ta valmis saanud. Olin end häälestanud tema kandmisele sel pidulikul sündmusel. Oma, isetehtud ja omanäolise.

Salajane flirt

Täna selgus, et laevakass Kutsu flirdib päeva jooksul aknal väga paljude inimestega. Olin kogemata varem kodus, kui ootamatult kõlas aknale koputus. Piilusin kardina vahelt, kes see võiks olla. Memmeke, kübaraga, lokikestega. Siniste silmadega. Teine koputus. Otsin endale midagi selga ja valmistun aknale lähenema, et mis siis lahti on. Kolmas koputus. Kass jookseb padinal aknale ja hakkab taguotsa hööritama, nurruvat häält tegema ja aknal siblima. Läbi akna kostab õrn hääleke: "No kuidas sul läheb, pisike?" Teen üsna imestunult akna lahti. Selgub, et proua on tulnud oma lemmikut vaatama. Ta käib ikka siinkandis jalutamas ja iga kord kui mööda läheb, suhtlevad nad Kutsuga. Üks koputuste ja suuliigutustega ja teine ennast aknal hööritades. Pole paha. Võiksin punase laterna välja panna.

Proua Asta sissehingamise hääl on kohati kõvem kui kõne, astma ilmselt, mõtlen diagnoosi pannes. Veerand tundi aknal kõõlumist ja patsient tunnistab juba isegi üles, et enne kui tal astmat ja allergiat ei olnud avastatud, oli tal mitu kassi. Ja igaühe kohta saan pika loo. Mirjam ja Juss, kes oli tegelikult Juta ja siis veel üks must iludus, kes elas vanaks. Vaikselt hakkab mul juba külm seal akna peal. Püüan mitu korda otsi kokku tõmmata, aga lood võtavad sellest ainult tuld. Täna on asja pärast õue jalutama tuldud. Lõpuks jätame hüvasti. Proua Asta lubab Kutsule krõbinaid tuua. Ta ütleb, et hea kui tal on vähemalt keegi võõras kass kui ise ei saa pidada.  Hiljem  vaatan oma korteri aknad üle ja järeldan, siin käib teisigi koputajaid. Aknad on veel talvest pesemata, ent alumised servad on kahtlaselt puhtaks nühitud. Aga aknad on helikindlad, Kutsu ei räägi neile midagi. Välja midagi ei kosta.  Saladused jäävad siiski nende seinte vahele.

jäljed esimesel lumel

Väljas hõljuvad selle talve esimesed tõsiseltvõetavad miljonid valged lumeräitsakud ja majad ja tänavad kattuvad tasakesi lumevaibaga. Oli nii suur rõõm koju jalutades teha tänavail esimesi jälgi. Jäljed, mis kaovad kui neil kõnnivad järgmised kõndijad. Jäljed, mis sulavad kui sulab see valge vaip. Tegin selliseid teedrajavaid ja samas lõplikke jälgi, millest ei jää mitte midagi alles.

Ma olen vahel mõelnud, mis jälgi me jätame oma eludega selles ilmas. Vastavalt oma elukeskkonnale ja tarbimisstiilile jääb loomulikult jälg saastekihis, seega ökoloogiline jälg. Oma elualavalikust sõltuvalt jääb järgi ka mingisugune vaimne jäljekene, kellel rohkem, kellel vähem. Kõik valdkonnad ja töökohad ja huvid, mis meil elu jooksul on saavad meilt omajagu energiat ja seetõttu jääb neisse ka meie energeetiline jälg. Anname paljudele asjadele ja olukordadele oma aega, seetõttu jääb ka ajalik jälg. Inimesed, keda eluteel kohtame, tekitavad meis mingisuguseid tundeid ja sellest jääb maha emotsionaalne jälg. Väga palju on erinevatel telgedel kulgemise ja inimestega suhestumise jälgi, mis jäävad ka meisse pidama ja kujunevad elukogemuseks.

Ja ometi tunnen, et need väga üürikesed jäljed esimesel lumel ja näole langevad lumeräitsakad, mis ripuvad iga juuksekarva otsas teevad mind õnnelikumaks kui kunagi varem. See on selline üdini särtsuv praeguse hetke tunne, elusolemise tunne, mis tuletab meelde, et kogu maailma terviklikkuses on kõiki inimesi vaja, et see ühiskond toimiks, kasvaks, õpiks, mäletaks, usaldaks, loodaks ja armastaks. Ja et mind on ka vaja, siin, nüüd ja praegu.

üü

Vaatan varahommikust maailma
läbi aknale kleepunud liblika
hõreda tiiva
ja näen jumalikke mustreid
teele kogunenud
vahtralehtede parvedes.
Selle liblika ühestainsast
tiivalöögist
oleks piisanud,
et muuta olematuks
see sügis ja need langevad lehed.
Ja nüüd on ta sel aknal
hääbunud ja vaikne
ja näeb igavest und sellest
kuidas üks uitaja läbi ta tiibade
maailma vaatab.
Öö tuleb.

naerulind

Kauni väikelinna agoonilises pühapäevaõhtuses vaikuses, pärast seda kui huvikeskuses on bändibroovi lõpetanud ansambel "Hovery covery teeme sülti ja nii halvasti kui oskame" ja linnud on vaikinud oma igaõhtuseks hardushetkeks, ja kuu on välja ilmunud oma hõbedases säras ning varjutab oma sinaka helgiga tuhmkollaste tänavalaternate helki, kostus otsekui rinnalapse esimese naerukilkena noorte inimeste rõõmsameelne ja lustakas naerupahvatus. Siis järgnes teine. Ja see nakatas ja helises nõnda, et aknal öösse vahtiva üksildase uitaja nägu kiskus samuti rõõmsalt naerule. Ja uitaja sai aru, et ülim õnn on olla koos sõpradega, kellega saab koos üles leida ühine naerulinnu pesa.  Ja lihtsalt naerda, unustades aja ja ruumi, naerda, õnnest, igatsusest, kurbusest, rõõmust. Tänu naerulinnu pesale oli mul sel nädalavahetusel igavikust pikemad päevad ja ööd. Ja nii tore, et see naerulinnu pesa ka väikeses linnakeses ka teistes majades viibib. 

Hilissügisese varahommiku esimeste päikesekiirte lõhna tundes ja kirjumirjudelt  puudelt alla kukkuvate kuivade lehtede klobinat kuulates tabab inimeseks olemise tunne kuidagi eriti teravalt. Sügis hakkab mulle järjest enam meeldima.

igast asjast

Kaheksas detsember juba. Aeg siin Viljandias läheb ikka kiirelt. Nüüdseks olen juba poolteist kuud ka uues pesas elanud. Üleeile toppisin voodipesu vanaema kummutisse, mille üle kuue aasta taas oma valdusse tagasi sain. Umbes pool ei mahtunud. Siis otsustasin, et kuna mul on nii palju linu, siis võin ruumi kokkuhoiu mõttes panna padjale kolm püüri, voodile kaks lina ja tekile mitu kotti ümber. Kahju pole. Muidu peaks hakkama neid ära viskama, aga need ju ikka kuluvad ka. Iga päev kui luksuslik pidupäev.
Mu oma riided on veel nurgas kohvrites kuhjas, neid pole eriti kuskile panna. Ma ei vaata selle nurga poole. Mõtlen välja mooduseid neid ka kihiti selga panema hakata.
Söögilauaga on ka kehvasti. Ehk null. Seda polegi  ju. Ja paar tooli kuluks ka ära, siis võiks ükskord kui mul vaba laupäeva või pühapäevahommik on isegi omletti praadida ja kohvi keeta. Aga muidu elan põrandal nagu kord vanadel headel aegadel Mustamäel.

Täna tundsin korra et olen natukene väsinud, viimastel öödel pole uni eriti magus olnud. Üks väljamagamise hommik on vahele jäänud, eelmise nädala pühapäeva veetsin ka ju kaks tundi Võrumaal hanges puksiiri oodates. Rehv keset metsa katki ja ei mingit tagavararatast. Pangaarve tiksus taas miinusesse kroon sekundis kui pamperiga Tartu poole sõitsin, seal ju ainus pühapäeviti töötav kummiparandus Lõuna Eestis. Tore.
Igatahes jäi mingi väsitav külmetusevimm sealt sisse ja päris terveks pole suutnud end veel puhata.
Nüüd olen igal hommikul kodust välja minnes autot suure põlgusega vaadanud ja jala tööle koperdanud. Just nimelt koperdanud, Viljandis pole lumekoristus just väga populaarne teema.

Aga kassile siin meeldib, ta pole minuga isegi pahandanud, kui olen vahel paariks ööks tulemata jäänud. Saab aknast jälgida tänaval toimuvat ja vastasmaja ühejalaga naabri valge krants pakub ka piisavalt silmailu. Nii ülbeid vareseid kui Moskvas siin muidugi enam ei kohta, aga ju ta harjub.

tõukeratas

Suur ja punnissilmne politseinik vaatas autoaknast imestunult emalendurit, kes täna hommikul mopeedile nagu tõukerattale hoogu lükates mööda kõnniteed Ugala poole purjetas. Kui jala lähen kodust tööle maks 15 minutit, siis motoriseeritud sajakilose tõukerattaga, mis mäe all välja suri ja enam käima ei läinudki, läks täna tubli 35 minutit. Oli ähkimispause. Oli lõõtsutamishetki. Mida ei olnud, oli allaandmine. Edasi, Kentucki naised!
Valuoja orus riisus lehti vapper majahoidja Valter, kes aitas natuke ratast mäest üles tõugata ja jõudis selle ajaga ära rääkida kõigi enda poolt läbisõidetud mopeedide iseärasused ja peenele prouale ka punase kommi pihku pista. Sama punase, kui ähkiva proua põsed.

Tegelikult oli õhtul lumesajus koju jalutades sellest hommikusest ponnistusest hiiglama hea meel. Nüüd sai tõukeratas vähemalt enne jäidet katuse alla.

Over 30 and after 6

Just niisugune teema oli kõrvitsapeol, mille alapealkiri oli "seto mulgustamine."
Aga peaosa täitis siiski kõrvits. Minu lemmikroog kõrvitsast on nüüdsest praad. (vt.köögipoolest) Siis tekkis veel mõte, et võiks teha kõrvitsa ja karriga idamaiseid kotlette, ja proovida õõnsa kõrvitsa sees hautada kala.  Aga see jääb edaspidiseks.

Ja muidu on ka kõik imeline ja Viljandi on endiselt (juba 10 päeva selja taga) mõnus linn. Ka edaspidi ei räägi selles blogis eriti tööasjadest, veidi imelikum on see, et võibolla on pisut keerukas ka teatrielamusi jagada, sest eks esialgu ole kõik mu teatriskäimised ikka koduteatris. Eks ma mõtlen, mida iseenese tarkusega teha. Aga seniks lennake, kui suudate.