Lõuna-Siberis

Pühapäeva õhtul maandume 9 paiku õhtul väikese seltskonnaga Hakassias, Abakani lennuväljale. Lennukitrapi juures on juba näha noormees, hiljem selgub, et see on ülikena ja intelligentne Dmitri administratsiooni välissuhete osakonnast, roosipuhmastega vastas, tema kõrval Hakassia kuberneri abi või mingisugune neist ministritest, kes parasjagu kohal. Kohe kupatatakse meid VIP-saali, kus valatakse teed ja söödetakse meile Hakassi naturaalsest toorainest kompvekke. Karp saab pärast kasinat lennukitoitu üsna kiirelt ära maitstud. Kommivabrikust kuuleme ministrilt edulugu, kuidas üks ettevõtlik naine vabriku üles ostis ja tootmise käima lõi. Tänase seisuga ei jõua nad nii palju toota kui nõudlus on. Kommid on tõesti vapustavad, ma pole nii originaalset assortiid varem söönudki. Jõhvikamarmelaadiga šokolaad ja nii edasi...

Lennujaamast viib miilitsauto vilkurite saatel tee ööbimispaika hotellis Persona. Selle olin valinud Lonely Planeti vihje alusel, alles kohale jõudes mõistame, et tegu on ühe mõistlike hindadega, aga väga peene kohaga, kus muidu majutatakse rajooni saabuvaid kõrgeid külalisi. Olime küll broneerinud tavalised ühekohalised toad, aga sätitakse meid ikkagi kahetoalistesse hiigelsuurtesse sviitidesse, kus elutoas saaks tantsuklubi pidada ja kus külmkapis on mitte mini, vaid megabaar- kõik pudelid on vähemalt pooleliitrised ja valik on mitmekesine. Maksibaari me siiski ei kuritarvita. Proovime unerohuks vaid kohalikku Hakassia Dzhoi (rõõm) õlut, mis poes maksab 18 rubla, maksibaaris aga on hind 40 rubla. Need kaks õlut meie hotelliarves hiljem miskipärast ei kajastugi.

Võtame korralku, aga väga maitsva õhtueine hotelli all puhvetis, mis LP sõnul on poshiest bar in the city, kus oleme pea ainsad külalised. Kiiremad meist saavad praetud harjuse, mis on üks parimaid kohalikke kalu. On pühapäeva õhtu ja magus uni pärast viietunnist lennureisi päikesest eemale tuleb kiiremini kui arvata oskaks.

2. päev. Ärkame Moskva aja järgi kell 4, (kohalikus ajalises vääringus on see +4 võrreldes Moskvaga) einestame ja juba ongi meil vastas Karatuzi rajooni kultuuri, hariduse ja spordinõunik Jelena, kes on koostanud meile vapustava kahepäevase programmi Lõuna Krasnojarski regiooni parimate palade vaatamiseks.
Tee peal teeme tuulise mäe otsas paar kiiret peatust ja ahmime kopsudesse ja südamesse Siberi avarusi. Mäed ja aasad on igal pool kuhu pilk ulatub, maad on siin tohutult. Avarus lööb lihtsalt pahviks. Jelena vadistab särasilmil terve tee kõikvõimalikke lugusid rajooni elust ja lõpuks jõuab tõdemuseni, et üks tema esivanematest on ka olnud eestlane.

Jõuame Karatuzi ja meid majutatakse rajooni külalistemajas, kus meid ootab teelaud. Ootame Vladimir Saart, ehk Karatuzi rajooniülemat, kes peaks meiega koos tulema Ülem-Suetukki. Karatuzis on samal hommikul lõppenud kohalike valimiste häältelugemine. Häälestan just parajasti torupilli, kui uksest astub sisse kergelt uimane Aleksander Saar, kes on samuti eestlane, ja kes on valitud Karatuzi külavanemaks. Temagi on magama saanud alles 6st hommikul. Väike valimiskaronka on ilmselt ka selja taga. Põrutan talle tervituseks kohe ühe torupillipala, mis uimast külavanemat pisut virgutab. Kui ilmub välja Saare Volli, kihutame otsejoones Suetuki poole.
Koolimajas tervitab meid eestikeelne värviline silt Tere Hommikust ja õpetajad on meie vastuvõtmiseks kenasti üles rivistatud, lapsed on pidulikult riides ja tutvumine kooliga võtab oma aja. Sel suvel 160. juubelit pidavas Suetukis elab alla 300 inimese neist 2/3 eestlased ja nende järeltulijad. Lapsi on koolis alla kahekümne, neid õpetavad 15 õpetajat.

Kaheksandat aastat elab Suetukis Eestist saadetud eesti keele õpetaja Airi Lauri. Koolidirektoriks on vabalt eesti keelt valdav Irina Mets. Üldse on viimased kolm koolidirektorit kõik Metsad olnud. Eesti keelt õpivad kõik lapsed, ent keelest arusaamise ja rääkimise tase ei ole kuigi kõrge, omavahel lapsed eesti keeles ei vestle ja ka paljud vanemad inimesed ei räägi enam päris aktsendivabalt. Neli last olid suvel koos õpetajaga käinud keelelaagris ja see andis juurde nii motivatsiooni kui ka identiteeditunnet.

Võtame kotist välja kingiks toodud kehalise kasvatuse tundideks vajalikud korv- ja võrkpallid ja saadik ja keka-õps asuvad neid rõõmal meelel täis pumpama. Vanad pallid on tõesti räbalad ja ei pea enam õhku.
Igale lapsele saab ka eesti laulupeo särgi kingituseks. Nii väikese õpilaste arvuga kooli säilimine on loomulikult väga keeruline, ent paistab, et esialgu väga mustad pilved kooli ei ähvarda. Mõistvat suhtumist kooli püsimiseks avaldavad hiljem ka Krasnojarski krai ametlikud esindajad. Saare Volli esitab spordisaalis vapustava sangpommiga žonglöörimise kava 32 kilose pommiga. On alles jõudu neil Siberi eestlastel.

Meile räägitakse ka lugu küüditamise ajal Siberisse sattunud eesti poisist, kelle evengid üles kasvatasid (ainult kohalike kombel toitudes oli võimalik ellu jääda- see tähendas ka näiteks toore põdramaksa söömist kust sai C-vitamiini jm). Evengid võtsid ümberasujate juurest talvel lapsed ära ja toitsid neid, ning tõid suveks vanematele punapõsksetena tagasi, kui enam muidugi oli kelle juurde tuua. Poisist sai selline heledapäine turske ja pikk evenk. Hiljem autojuhina töötades sellel mehel autos tungrauda vaja ei olnud, ühe käega oli ta auto üles tõstnud ja teisega ratta alla pannud kui vaja.

2006.aastal küla orkestrile kingitud buss on kenasti sõidukorras, bussi ülalpidamise (kindlustused, bensiin, ülevaatused) on tasunud puhkpilliorkester ise oma saadud esinemistasudest. Kaalutakse võimalust Karatuzi rajooni bilansis olev buss Suetuki eesti seltsile nimele kirjutada, sest rajoonis taheti bussile autojuht palgata, see aga oleks tähendanud, et bussi kasutamiseks oleks saanud õiguse ka muud rajooni asutused. Rajooniülema V.Saare sõnul ei ähvarda tema ametisolekuajal (valitud kuni 2012) bussi mingisugune sellelaadne “ärandamine.” 2011 saab orkester 110 aastaseks, nende suureks unistuseks on tulla eesti küladesse kontserte andma. Kutsusime neid ka 2011. toimuvale erakorralisele laulupeole ja äkki tõesti õnnestub korraldada neile unistuseks saanud külakontserdite tuur. Kahjuks maadleb kauaaegne orkestri eestvedaja Ärni Lell raske haigusega ja orkestrimehed olid üsna nukrad edasisele mõeldes. Hoiame pöialt, et Ärni paraneb! Käisime pilguks ka tema poolt läbi, et viia talle tervitused ja soovisime jõudu ja tervist.

Kohtumine külarahvaga oli väga vahva, lapsed lugesid luuletusi, laulsid ja rahvas sai esitada küsimusi ja siis laulsid veel eite-taati (kelle nimi mul kõrvust mööda libises paar kena siberieestlaste lugu.



Mureks on neil, et kui neile Eestist külalised tulevad, peavad nad pärast FSB-le aru andma, millises vääringus ja kui palju nad kingitusi ja raha on saanud. Aga nagu Ärni muigega nentis:" panin kirja, et tapsin kaks siga, keetsin ära pool kotti kartuleid ja rohkem polnud sinna blanketile midagi kirjutada." Väga külalislahke on see rahvas.

Siis ootab meid juba lõunalaud koolimajas koos õpetajatega, kus toostid ei lõpe ja seenekaste kartulitega viib keele alla. Isegi lapša makaronid on naised ise teinud, mitte poest ostnud, ogaralt maitsev! Raske südamega, aga tänulikult täis kõhuga, lahkume sealt külast, tõesti on äärmiselt valus pärast nii sooja vastuvõttu lihtsalt minema minna, tahaks ju veel ja veel, lihtsalt rääkida, olla. Aga meid oodatakse juba kaks tundi Ülem-Bulankas. Pisaratega võideldes jätame hüvasti ja lubame varsti jälle tagasi tulla. Pole parata, läheme ka. Süda kisub. Naised laulavad veel lõpetuseks mitmehäälselt oma küla laulu. Derevnja, derevnja... oe, kuis võtab silmad veele.

Ülem-Bulankasse jõuame lõpuks kolmetunnise hilinemisega ja memmed kurdavad, et tagumik on suure ootamise peale kangeks läinud. Nii ilusat ja aktsendivaba eesti keelt on haruldane õnn kuulda. Ülem-Bulanka on ajalooliselt eesti ja Alam-Bulanka läti ümberasujate küla. 2008.tähistati Ülem-Bulanka küla 150. juubelit ja oli suur pidu. Tänaseks on külla alles jäänud 38 inimest, enamus neist eestlased või järeltulijad. Küla ainukene kultuuriline pide on kohalik kultuurimaja, mis täidab kõiki mõeldavaid funktsioone, alates tavanditeenustest (matused-pulmad-juubelid) ja lõpetades postkontoriga. Kultuurimaja juhataja Galina Leer on lauakese täitnud küpsistega ja pakutakse teed. Nii pidulikul puhul lubavad memmekesed endale ka piisakese meie toodud vanakat. Poodi enam külas ei ole, hädapäraste toiduainete järel saab käia 19km eemal asuvas Motorskoje külas. Ka külas elavad üksikud lapsed käivad Motorskojes internaatkoolis. Ka Bulanka inimestel on meilt palju küsida, ootamisest ja elukurvastusest veidi spipsis Ruudi, kes on kohale sõitnud koos koera ja buraaniga küsib näiteks, kas saadik on Putinit näinud ja kas tal lehm on. Elulised asjad, mis inimestele korda lähevad. Simmu kostab, et tal ei lubata Moskvas lehma pidada.
Lumerohke talv on meil ühine mure. Ega Siberiski pole aastaid eriti lund olnud, ka neil on see talv erakordne.
Õhtustame Motorskoje kooli internaadis, kus meid kostitavad taas südamlikud ja armsad õpetajad ja saame hilisõhtuks lõpuks koikule Karatuzis. Ajavahe annab end ikka veel pisut tunda. Uni ei kipu tulema aga väsimus niidab jalust.

Järgmisel päeval veab Saare Volli meid mööda kohalikke vaatamisväärsusi. Eriti lahe on Šušenskoje etnograafiamuuseum, kus 10ndik linnast, mis oli 18. sajandi lõpus on sellisena säilitatud, sest, sest, Lenin oli seal maapaos kui oli 27ne ja see on ajalooliselt tähtis koht. Lenin isegi laulatati kohalikus kirikus, seda ta hiljem väga häbenes. Mis kõik oleks võinud olla, kui ta oleks otsustanud sinna kaunisse kanti jäädagi, arutame lõunalauas. Ahjaa, igas majas kuhu sisse astume on meie auks mõni number või etendus, kõrtsis antakse seedripuskarit ja laulab kasakatekoor, savikojas teeb meister paari minutiga kolm potti ja kangakuduja koob meie auks paar sentimeetrit kangast. Vapustav!


Muuseumi kõrval avatakse suvel nn. interaktiivne osa- hotell-muuseum, mis on samasuguses külastiilis ja kus saab kogeda külapuhkust nagu võis olla 19 sajandi alguses siberi külas. Samas toimub ka suvel suur folkloorifestival Sajanskoje Koltso, millel oli mineval aastal 50tuhat külastajat. Tahaks loota, et nad ühel päeval ikka mõne eesti pundi ikka ka kutsuks, ehk siiski õnnestuks reisiraha kuskilt kokku ajada.

Seedripuskar ajab muidugi hirmsasti laulma ja Siberi kaski vaadates tuleb meelde teadagi mis lugu, üürgan seda Oh kased, kased, miks nii salakaval... kaeblikult terve autotee, edasi aga tulevad koos H-ga juba lõbusamad lood ka.

Kolmekäiguline lõuna muuseumis seljataga, sõidame edasi puhkebaasi Miraaž, kus Volli sõber peab turismipesa. Ka seal on laud kaetud. Vägevamad meie hulgast suudavad manustada veel ühe neljakäigulise ja väga maitsva lõuna. Mina tõstan täidetud pliinide juures abitult käed üles- tahaks ju küll, aga lihtsalt enam pole mitte kuskile panna. Suured ja mahukad saunaga majakesed on justkui põhjamaise turisti jaoks loodud, kõik on väga naturaalne, puidu järgi lõhnav ja korralik, lisaks on paisjärv kalu täis lastud. Sealt võib isegi omulit püüda. Kel sinna kanti asja, kindlasti majutugu seal, soovitame, on väga õdus. Suvel on muidugi koht rahvast täis.
Ümberringi on mitmeid külasid, kus elavad eestlased, kaugel pole ka Päikeselinn ja Vissarionovlased, Sajaanidesse ja Ergakile matkama jõuab sealt mõne tunniga. Siberis on küll avar, aga näiteks 5 tundi sõitu on peaaegu nagu siinsamas...

Edasi peatume Minusinski linnas, kus asub Martjanovi poolt asutatud koduloomuuseum. Ruunikivid, kivisambad, kaljujoonised, vapustav kogu, pisut sekka ka kohalike rahvuste ajaloolisi esemeid, ka mõned eestlastelt saadud esemed.

Ja ongi aeg hakata liikuma tagasi, jätame hüvasti Saare Volliga ja sõidame Hakassia poole, kus meid ootab taas Dmitri. Kuna rongini on tunnike aega, palume kiirvisiiti Hakassi muuseumisse. Dmitri ei lase end kaks korda paluda- esmakordselt elus sõidame muuseumisse miilitsaeskordi saatel. See on täitsa lõbus, nii võib täitsa meeldima hakata. Nii vapustavat kivisammaste ja kaljujooniste kogu ei ole maailmas just palju. Oleme taaskord positiivselt pahviks löödud. Muuseumist 200 meetri kaugusele raudteejaama sõidame samuti vilkudes. Rongis ei meenu kellelegi, et oleks vaja midagi nosida, maitseme veidi kohalikke elavaid õllesorte ja kukume ära, kuni järgmise hommikuni, mil päev leiab meid juba Krasnojarskis. Sellest aga edaspidi.