Eedeni aia õun läheb halastamatult turumajanduse veskisse

Sakala 23.03.2013

Kui Maris von Mayenburgi "Kolemees" (Der Hässlische) 2007. aastal Saksamaal esmakordselt lavale tuli, ei pidanud autor seda millekski eriliseks, mis inimestele võiks korda minna. Mayenburg oli selleks ajaks näidendeid kirjutanud juba kümmekond aastat ja töötanud aastaid Schaubühne teatris Berliinis. Tänaseks on seda näidendit lavastatud enam kui 30-s erinevas teatris üle maailma.

Selles satiirist läbiimbunud absurdses loos lõikab autor skalpelli abil peenteks kiududeks inimese kaasaegsed hädad.


Lette (Aarne Soro), tavaline insener, saab ühel päeval teada, et tema nägu ei sobi. Kõigepealt teatab talle tema ülemus (Janek Vadi), et ta nägu ei müü. Ja seejärel saab ta seda teada oma naiselt (Carita Vaikjärv). „Ma arvasin, et sa teadsid, et sa nii kirjeldamatult kole oled.“ Järgneb šokk.

Lette võtab ette meeleheitliku katse taastada oma staatus töömaailmas ja kodus, et otsustab uue näo kasuks. Tunnustatud ilukirurg (ka Janek Vadi) , kes tutvustab end kunstnikuna, ehitab üles täiesti uue näo. Nägu kukub hästi välja ja hakkab "müüma". Ja mitte ainult pistikuid, mida ta on leiutanud. Naised ja kaasa arvatud ta oma naine, ei suuda temalt pilku pöörata. Senikaua kui ta on originaal, on ta kõigi ihaldusobekt, Adonis. Ühe lõikusega saab Hephaistosest Narkissos, tavalisest töömurdjast iseennast imetlev ülbe kehkenpüks.

Lette kaotab oma näo üsna absurdsel viisil- tema nägu läheb masstootmisse ja selle võivad endale osta töökaaslased, sõbrad, artistid ja kes iganes. Ka ta lähim töökaaslane Karlmann (Tanel Ingi) peab vajalikuks oma karjääri huvides endale Lette nägu hankida. Ja Lettest saab tavaline, üks paljudest "toodetest". Ta ei tunne ennast enam ära, sest lisaks väljanägemisele on ka tema „mina“ tundmatuseni muutunud. Minapildi loomine toimub üldjuhul interaktsioonis kellegi teisega, läbi peegelduse. Olulist mõtteainet pakuvad selles loos ka teemad, mis puudutavad massikultuuri ja turumajanduse mõju inimese elule. Läbi massimeedia saab kaasaja inimene signaale välise ilu ainuvõimalikkusest. Inimesele omase vajadusega samastuda muutuvad vajadused normideks ja maad võtab konformism. Tarbijalik mõttemaailm on muutnud isegi elutähtsad organid müügiartikliks.  Raha mulle, süda sulle.

Taago Tubini lavastus ja Liisa Soolepa lavakujundus pakuvad näitlejatele rohkelt mänguruumi. Mängu ruum on küll väikese saali oma, aga lavastuses toimuvad ootamatud kardinaalsed metamorfoosid nii rollide kui ka ruumi tasandil. Alguses põlvitavad usinad töömesilased tööaltari ees ohvreid tuues nagu Freudi Id- maailmas, jõuavad tõeni ja astuvad suurte otsuste tegemisel Ego tasandile ja kohtuvad ühel hetkel ka Superegoga. Kokku saavad põrgu ja taevas, kusjuures alles taevas, seal ülal, kõigevägevamaga viimases dialoogis olles, enne suitsiidikatset, hotelli 25. korrusel, leitakse ennast üles ja peategelane avastab, et kui mina armastan mind, kedagi endasarnast, siis olen ma iseeneseihar ja tal on võimalik endaga ära leppida.

Lavastuse kaheksat erinevat rolli mängivad neli näitlejat. Autor ei anna isegi sekundilist pausi kahe erineva rolli vahele, hüpped erinevatesse kehadesse ja karakteritesse toimuvad sama kiiresti kui lülitiklõpsud lambi põlemapanekul. Samuti ei pea ta vajalikuks grimmi- ja kostüümimuutusi, ka ilu ja vanus on tinglikud mõisted. Jääb ainult tekst ja näitlejameisterlikkus. Näitlejate Aarne Soro, Tanel Ingi, Janek Vadi ja Carita Vaikjärve rolliloome ja koosmäng on vaimustav. Kui näidendi autor lahkab probleeme skalpelliga, siis Tubini filigraanne ja täpne lavastus on tehtud žiletiga. Temal on kohati teema kohta öelda rohkemgi kui autoril. Eedeni aia sümbol, õun, läheb halastamatult turumajanduse veskisse ja talle omistatakse uus tähendus. Kõik võivad ühtäkki keelatud viljast osa saada, sest keelatud vili on müügil igas poes. Tänu stiilsele lavakujundusele vaatab ka kogu publik terve etenduse aja peeglisse ja koju minnes võib end edasi vaadelda kavalehelt. Kes olen mina? Kust ma tean, et see peegel, millesse vaatan, ei ole kõverpeegel?