Käes oli ringreisi teine päev, mis algas tormiliste lugudega, nagu eelpool juba kirjeldatud. Seejärel siirduti aga Tori Põhikooli, et veenda ärkavat noorsugu rahvapillide vajalikkusest ja olemasolust sessinatses maailmas.
Päev jätkus külastusega Tori Eesti sõjameeste kirikusse ja kalmistule, ning vahepeal põigati läbi ka Põrgust. Lumised hauakivid ei andnud just palju lootust tuttavate pärimuskangelaste ülesleidmiseks, pärast mõningast otsimist ja eksimist leiti siiski üles Mihkel Toomi haud ja asetati sinna küünal. Tori kalmistu peateel vaatasid omavahel tõtt Vabadussõja ausammas ja taamal kiriku kõrval asuv Püha Jüri ratsamonument. Oli kirgas päikesepaisteline talvepäev. Ootused õhtuse piduõhtu osas olid suured. Kui muusikud tagasi rahvamajja jõudsid, sätiti seal juba valmis toole ja eesruumi kamin praksus hubaselt. Ja siis kui kell lähenes seistmendale õhtutunnile, hakkasid sisse voorima inimesed, keda sai lõpuks nii palju, et tuli toole juurde tuua, aknalauad täitusid istujatest ja nii mõnigi pidi ka püstijalu kontserti kaema. Kohe peale kontserti püüdis Lauri küll torupillile häält sisse puhuda, aga teises nurgas lõid kohalikud lõõtsamehed- naised oma lood käima ja läks hoogsaks tantsuks. Kui viimasedki tantsijad põrandalt kadusid, sest järgmisel päeval enamusel tööpäev oli, pakiti asjad kokku ja sõit läks Viljandi poole. Aga kontserdil on näha ka, et päris mitu hommikupoolikust tuttavat koolilast olid kohale tulnud ja oma vanemadki kaasa võtnud. Üks väike tüdruk tuli päris üksi kohe ja kuulas väga tähelepanelikult kogu kontserdi ära.
Kolmanda päeva kontserti Karksi- Nuias, August Kitzbergi Gümnaasiumis, alustas ringreisi juhataja ja karjasepasunaspetsialist Lehiste Risto sõnadega: "Tere õhtust, armas publik." Kell oli aga hommikul täpselt 10:55. Otsekohe aga märkas ta laste reaktsioonist, et midagi vist läks natuke segamini ja parandas selle õhtu hommikuks ära. Eks ringreisi rahval kipuvad ikka päevad ja ööd kolmandaks päevaks sassi minema. Koolieineks pakuti rigreisirahvale nii mõnegi osaleja lemmiktoitu hakkliha-kapsahautist ja magustoiduks oli maitsev riisikohupiimavorm porgandi-apelsini-astelpajukiselliga.
Tasapisi sätiti kultuurikeskuses üles õhtused riistapuud ja vahepealse aja täitsid rändajad ajutiste kontorite ülesseadmisega ja mõned targemad härrad hoopiski niisama puhkamisega kuni hakkasid saabuma kohalikud pillimehed, lõõtsamees Julius Vilumets ja rahvakandlemängija Heino Sõna, Põldsepa Margus oma õpilastega ning laulik Milvi Kallaste. Kontsert pakkus meeliülendavaid hetki ja ka nalja sai laval tehtud. Tauli Ants hiilgas looga sellest, kuidas ta Moskva Suure teatri laval oli käinud koos isa Johannese ja ühe entusiastliku kõrvakuulmiseta traktoristiga, kelle pilli seest eelnevalt igaks juhuks keeled välja võeti, torupilli mängimas. Toonane teatridirektor olla pärast öelnud, et sel laval mängiti küll torupilli esimest ja ilmselt ka viimast korda.Siis tuli ettekandele ka sama lugu, mis toona Suure teatri lavalt oli kõlanud.
"Kas sa laulaksid palun, ühe loo?" küsi Lauri Milvi Kallastelt.
"Ühe loo..." kostis Milvi mõtlikult. Tema näoilmest võis küll välja lugeda pisut pettumust, sest et oli valmis vähemalt kakskümmend viis lugu laulma ja esinemisest oli ka juba ammu räägitud, nõnda, et selle peale oli jõutud pikalt mõelda. Ja nüüd nad tulevad ja ütlevad et ainult üks lugu... Mis ma siia selle ühe pärast tulin... Milvi tegi kahe nimetissõrmega rinna ees ringe otsekui loosiratast keerutades... Millist lugu siis valida kui ainult üks antakse laulda...
Ja Milvi Kallaste laulis mulle suureks üllatuseks sama loo, mis leidub Laudaukse kääksutajate viimasel plaadil ja mida Evelyn eest laulab- Ära otsi ilmasta ilusta, ilus mees on eemalt näha, mine mustale mehele, meesi musta teeb tareta... Täpselt sõna-sõnalt, nagu seda Karksi vanade laulude raamatus kirjas. Draamat oli tema laulmises küll üpriski palju rohkem kui meie oleme julgenud oma laulu panna. Kohati kõlas see peaaaegu jutustamisena, sõnamisena. Oli aeglustusi ja kiirendusi.. Sain selle loo ka linti ja eks me järgmises proovis võrdleme stiile. Aga küll on sellel proual alles hele hääl.
Rahva aplausi peale tuli ka teine lugu, milleks oli uuem rahvalaul ja kolmanda looga kutsus Milvi kõik tantsule. Labajalg läks lahti. Ristitantsi tantsigeme, oma tantsu hoidageme.
Ja varsti saigi kontsert otsa ning tants alata. Aga suuremat sorti tantsulõvisid Karksi kandi rahva seas kahjuks ei olnud, aga need, kes tantsima jäid, võtsid asja suure tõsidusega. Teised läksid ilmselt koju uudiseid vaatama. No ja puhvetit ju ka polnud, kes see jaksab kuivalt karata. Eesti mees ei lähe ilma julgust võtmata vist küll kedagi tantsule võtma. Mulgid aga ilmselt jooksevad juba pillimeest nähes suure kaarega toast välja... Noh, nali naljaks.
Kõrvalsaalis istunud Kotkale jäi silma, et kandlevirtuoos Heino Sõna tahtis pilliga ukse poole liikuda. Sai siis kohe küsitud, et kas ikka tema kandle järgi kasvõi natukenegi tantsida saab. Tehtud-mõeldud. Kiirelt organiseeriti kandlele laud ja imeviisid kõlasid kandle pealt, nii et ka allakirjutanu sai nii mõnedki jalakeerutused teha. Valsipopurrii ja muud hingematvalt kauneid kandlelugusid jätkus pikemalt ja lõpuks tuli ka Lindmetsa Harri lõõtsaga ja sündis taas erakordne ekspromt duett.
Siis pakiti taas asjad, näituse mahavõtmine sujus juba kolm korda kiiremini kui varasemalt ja ringreisi rahvas sõitis mõneks päevaks tagasi kodudesse, et laokilejäetud majapidamised nädalavahetusega taas üles vuntsida ja oodata järgmist kolmapäeva, mil võetakse suund lõunaosariikidesse.
Ees on ootamas Värska, Mooste ja Haanja.
Ringreisi koduleht
Päev jätkus külastusega Tori Eesti sõjameeste kirikusse ja kalmistule, ning vahepeal põigati läbi ka Põrgust. Lumised hauakivid ei andnud just palju lootust tuttavate pärimuskangelaste ülesleidmiseks, pärast mõningast otsimist ja eksimist leiti siiski üles Mihkel Toomi haud ja asetati sinna küünal. Tori kalmistu peateel vaatasid omavahel tõtt Vabadussõja ausammas ja taamal kiriku kõrval asuv Püha Jüri ratsamonument. Oli kirgas päikesepaisteline talvepäev. Ootused õhtuse piduõhtu osas olid suured. Kui muusikud tagasi rahvamajja jõudsid, sätiti seal juba valmis toole ja eesruumi kamin praksus hubaselt. Ja siis kui kell lähenes seistmendale õhtutunnile, hakkasid sisse voorima inimesed, keda sai lõpuks nii palju, et tuli toole juurde tuua, aknalauad täitusid istujatest ja nii mõnigi pidi ka püstijalu kontserti kaema. Kohe peale kontserti püüdis Lauri küll torupillile häält sisse puhuda, aga teises nurgas lõid kohalikud lõõtsamehed- naised oma lood käima ja läks hoogsaks tantsuks. Kui viimasedki tantsijad põrandalt kadusid, sest järgmisel päeval enamusel tööpäev oli, pakiti asjad kokku ja sõit läks Viljandi poole. Aga kontserdil on näha ka, et päris mitu hommikupoolikust tuttavat koolilast olid kohale tulnud ja oma vanemadki kaasa võtnud. Üks väike tüdruk tuli päris üksi kohe ja kuulas väga tähelepanelikult kogu kontserdi ära.
Kolmanda päeva kontserti Karksi- Nuias, August Kitzbergi Gümnaasiumis, alustas ringreisi juhataja ja karjasepasunaspetsialist Lehiste Risto sõnadega: "Tere õhtust, armas publik." Kell oli aga hommikul täpselt 10:55. Otsekohe aga märkas ta laste reaktsioonist, et midagi vist läks natuke segamini ja parandas selle õhtu hommikuks ära. Eks ringreisi rahval kipuvad ikka päevad ja ööd kolmandaks päevaks sassi minema. Koolieineks pakuti rigreisirahvale nii mõnegi osaleja lemmiktoitu hakkliha-kapsahautist ja magustoiduks oli maitsev riisikohupiimavorm porgandi-apelsini-astelpajukiselliga.
Tasapisi sätiti kultuurikeskuses üles õhtused riistapuud ja vahepealse aja täitsid rändajad ajutiste kontorite ülesseadmisega ja mõned targemad härrad hoopiski niisama puhkamisega kuni hakkasid saabuma kohalikud pillimehed, lõõtsamees Julius Vilumets ja rahvakandlemängija Heino Sõna, Põldsepa Margus oma õpilastega ning laulik Milvi Kallaste. Kontsert pakkus meeliülendavaid hetki ja ka nalja sai laval tehtud. Tauli Ants hiilgas looga sellest, kuidas ta Moskva Suure teatri laval oli käinud koos isa Johannese ja ühe entusiastliku kõrvakuulmiseta traktoristiga, kelle pilli seest eelnevalt igaks juhuks keeled välja võeti, torupilli mängimas. Toonane teatridirektor olla pärast öelnud, et sel laval mängiti küll torupilli esimest ja ilmselt ka viimast korda.Siis tuli ettekandele ka sama lugu, mis toona Suure teatri lavalt oli kõlanud.
"Kas sa laulaksid palun, ühe loo?" küsi Lauri Milvi Kallastelt.
"Ühe loo..." kostis Milvi mõtlikult. Tema näoilmest võis küll välja lugeda pisut pettumust, sest et oli valmis vähemalt kakskümmend viis lugu laulma ja esinemisest oli ka juba ammu räägitud, nõnda, et selle peale oli jõutud pikalt mõelda. Ja nüüd nad tulevad ja ütlevad et ainult üks lugu... Mis ma siia selle ühe pärast tulin... Milvi tegi kahe nimetissõrmega rinna ees ringe otsekui loosiratast keerutades... Millist lugu siis valida kui ainult üks antakse laulda...
Ja Milvi Kallaste laulis mulle suureks üllatuseks sama loo, mis leidub Laudaukse kääksutajate viimasel plaadil ja mida Evelyn eest laulab- Ära otsi ilmasta ilusta, ilus mees on eemalt näha, mine mustale mehele, meesi musta teeb tareta... Täpselt sõna-sõnalt, nagu seda Karksi vanade laulude raamatus kirjas. Draamat oli tema laulmises küll üpriski palju rohkem kui meie oleme julgenud oma laulu panna. Kohati kõlas see peaaaegu jutustamisena, sõnamisena. Oli aeglustusi ja kiirendusi.. Sain selle loo ka linti ja eks me järgmises proovis võrdleme stiile. Aga küll on sellel proual alles hele hääl.
Rahva aplausi peale tuli ka teine lugu, milleks oli uuem rahvalaul ja kolmanda looga kutsus Milvi kõik tantsule. Labajalg läks lahti. Ristitantsi tantsigeme, oma tantsu hoidageme.
Ja varsti saigi kontsert otsa ning tants alata. Aga suuremat sorti tantsulõvisid Karksi kandi rahva seas kahjuks ei olnud, aga need, kes tantsima jäid, võtsid asja suure tõsidusega. Teised läksid ilmselt koju uudiseid vaatama. No ja puhvetit ju ka polnud, kes see jaksab kuivalt karata. Eesti mees ei lähe ilma julgust võtmata vist küll kedagi tantsule võtma. Mulgid aga ilmselt jooksevad juba pillimeest nähes suure kaarega toast välja... Noh, nali naljaks.
Kõrvalsaalis istunud Kotkale jäi silma, et kandlevirtuoos Heino Sõna tahtis pilliga ukse poole liikuda. Sai siis kohe küsitud, et kas ikka tema kandle järgi kasvõi natukenegi tantsida saab. Tehtud-mõeldud. Kiirelt organiseeriti kandlele laud ja imeviisid kõlasid kandle pealt, nii et ka allakirjutanu sai nii mõnedki jalakeerutused teha. Valsipopurrii ja muud hingematvalt kauneid kandlelugusid jätkus pikemalt ja lõpuks tuli ka Lindmetsa Harri lõõtsaga ja sündis taas erakordne ekspromt duett.
Siis pakiti taas asjad, näituse mahavõtmine sujus juba kolm korda kiiremini kui varasemalt ja ringreisi rahvas sõitis mõneks päevaks tagasi kodudesse, et laokilejäetud majapidamised nädalavahetusega taas üles vuntsida ja oodata järgmist kolmapäeva, mil võetakse suund lõunaosariikidesse.
Ees on ootamas Värska, Mooste ja Haanja.
Ringreisi koduleht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar