trykiviga

Akna taga pladiseb vihmaveetorudest väljavoolav vesi, hakkan juba tasapisi harjuma koduste  helidega. Kassid ei räägi minuga ikka veel, nad pole ilmselt üldse kindlad selles, kas ma ka siia jään. Vaatavad mind umbusklikult kui saabun ja saadavad mind ära pilkudega, et mine siis pealegi, ei ole neil tunnet, et naasen. Nad t e a v a d.

Ma tean ka. Ja hea tunne on. Kümne päeva pärast panen selle ukse  kinni, et avada uus, tundmatu uks. 

Pühin jalad lävepakul eelmisest elust puhtaks ja naeratan uude tuppa astudes. Äitäh, et jaksasid mind ära oodata. 

Moskvast tulek oli lahe, ma ei uskunud, et suudan seda pisaraid valamata teha. Aga näe, üllatasin ennastki. Loomulikult ei tahtnud metropol mind kuigi kergelt lahti lasta, pidin veel lennujaamas laskma end ekstra valjuhäälditest lennukisse paluda. Aga ma olin tugevam ja ikkagi läksin, Või tulin. Ei oodanud ka, et rööpmeseadja sellise hooga oli liiprivahetuse ette võtnud. Aga näe, enne kui aru sain olin uuele peateele suunatud. 

arvuti keeldub trükkimast neid sõnu mida mina tahan... nii jääbki see jutt .pooleli... vihastada ju ei taha enne ööd... tühja asja peale.