Peaaegu pea nädal möödus taas teel olles, sõitsime autoga Moskvast Sotši ja mõni päev hiljem tagasi ka. Kokku 3200 kilomeetrit. See tähendas loomulikult mõlemal suunal hommikust hilisõhtuni autosõitu, väikese öömajaga Rostovi lähedal. Sain kaasa, kuna Punasele lagedale tuli uus näitus viia ja lennukiga oli see teostamatu.
Nägin esmakordselt Doni jõge ja mida kõike veel selle pika tee jooksul. Tohutut teedeehitust Moskva-Sotši vahel, päris palju oli ka olemas juba kahesuunalisi kiirteid. Milline kergendus oli peale kahepäevast loksumist Musta merd näha, kuigi öösel mägedes sõites sai päris tõsiselt hirmu tuntud. Need käänulised teed on valgustuseta, U-pööretega ja ainult minimaalse tähistusega, kohalikud džigitid teevad peadpööritavaid möödasõite. Seetõttu oli mõistlik vahel lihtsalt silmi kinni hoida ja rahulikku muusikat kuulata, sest liikluse jälgimine võttis närvid päris läbi. Ma võin ju vahel päris kotkas olla, aga Vene liikluse eripäraga on lihtsalt raske harjuda. Kõige kergemini talub seda tagaistmel väikese veini toel.
Tegelikult oli aga kõige vapustavam iga tunniga kevadele lähemale sõitmine- lahkud hallist ja paari esimese rohelise pungaga Moskvast ja oled 10 tundi hiljem juba helerohekate põldude vahel, mõni tund hiljem lähevad aga põllud üha rohelisemaks ja lõpuks jõuad oaasi, kus on palmid ja luuderohud ronivad puude otsas. Ja veel kenam lugu juhtus, et võtsime puha kogemata hotelli eest ühe ekskursiooni, mille pealkirjast isegi aru ei saanud, aga lubati puhast ilu ja loodust. Ja seetõttu jalutasin esimest korda elus pukspuu ja jugapuu metsas. Pukspuu on tihe ja tugev nagu raud ja paarikümne meetri kõrgune. Vanim jugapuu selles metsas oli 3000 aasta vanune, oma silmaga nägime 1200-aasta vanust iludust. Eestis võib pukspuupõõsaid aianduspoes näha, selline pohlalehtede moodi okstega põõsastaim. Puudeks need meil ei kasva. Aga mägede niiskuses saavad iludusteks.
Igatahes oli vägev jalutuskäik ja tore looduspark mäekülje peal.
Teine ekskurss, kus lubati näidata 33 koske oli aga täielikke sürpriise täis- sisaldas loengut ja mee maitsmist, juustuvalmistamist ja suitsutamist ja maitsmist tšerkešši peres ja veinide ja konjakite ja tšatša maitsemist. No mis hing siis veel võiks ihata, hakkaski juba tunduma, et mis need kosed ja kus... Ja siis pakiti ekskursandid GAZ66 kasti ja džigitt põrutas mäekülgi mööda ja läbi mägijõe koskede poole. Hoidsime kramplikult katusetorudest kinni, põrutas ikka nii, et istuda seal ei saanud. Küla aga suutsid vene mehed sõidu ajal viina valada ja ka meie pakutud konjakit mekkida :) Lahe.
Lõpuks tulid kosed ka, muinasjutuline jugadekomplekt mäest alla. Euroopa turist oleks küll krambid saanud olgugi, et loodus on seal imeilus, aga selle üpris libeda ja kitsa mäest üles viiva trepi käsipuud ei ole mitte kuristiku pool vaid seina pool. Euroopas ei tuleks see kõne allagi... Pruugib vaid kahel kakerdajal üritada üksteisest mööduda. Suvel on seal turiste nagu Lenini mausoleumis, ütlesid kohalikud. Üks lint jookseb ühelt poolt koske üles ja teine lint inimestega teiselt poolt alla.
Jugade kõrval oli lõhekasvandus ja tohutu putkamajandus, mõelge ise 10 kilomeetrit asustatud punktist, sõidavad inimesed sinna iga päev kauplema ja keetma. Pesukausis kuuma õli sees tekitatakse turistidele tšeburekke ja väsinud matkajatele antakse paar loodetavasti kohalikku kalakest taldrikule. Kes tahtis sai šašlõkki ka. Turistidest vene pere avas naistele šampanja ja meestele vodka. Tagasihoidlikud eestlased ja Dominikaani surfar Daniel trimpasid ühiselt Coca-colat, mis tõsi oli hästi maskeeritud, sest sisaldas hommikul turult hangitud aprikoosikonjakit. Geniaalne mägedejook jaheda ja vihmase ilma puhuks. Ja siis sõidutati meid mööda jõge tagasi auuli, kus sai bussi ümber istuda. Läbi vee ja tohutute munakivide läks lahti unustamatu safari vene moodi. Koni, gogi!
Sotši elust olust ja Punasest Lagedast aga teinekord. Esto-Sadokis ehk Eesti Aiakeses on järgmisel neljal aastal ehitusmehi rohkem kui aprikoose puu otsas. Ehitus käib igal meetril, nii pikkusesse kui kõrgusesse ja üllatav, et kõik mis kerkib on täiesti maitsekas. Pilte kogu retkest leiab Rahetuule fotode alt.
Nägin esmakordselt Doni jõge ja mida kõike veel selle pika tee jooksul. Tohutut teedeehitust Moskva-Sotši vahel, päris palju oli ka olemas juba kahesuunalisi kiirteid. Milline kergendus oli peale kahepäevast loksumist Musta merd näha, kuigi öösel mägedes sõites sai päris tõsiselt hirmu tuntud. Need käänulised teed on valgustuseta, U-pööretega ja ainult minimaalse tähistusega, kohalikud džigitid teevad peadpööritavaid möödasõite. Seetõttu oli mõistlik vahel lihtsalt silmi kinni hoida ja rahulikku muusikat kuulata, sest liikluse jälgimine võttis närvid päris läbi. Ma võin ju vahel päris kotkas olla, aga Vene liikluse eripäraga on lihtsalt raske harjuda. Kõige kergemini talub seda tagaistmel väikese veini toel.
Tegelikult oli aga kõige vapustavam iga tunniga kevadele lähemale sõitmine- lahkud hallist ja paari esimese rohelise pungaga Moskvast ja oled 10 tundi hiljem juba helerohekate põldude vahel, mõni tund hiljem lähevad aga põllud üha rohelisemaks ja lõpuks jõuad oaasi, kus on palmid ja luuderohud ronivad puude otsas. Ja veel kenam lugu juhtus, et võtsime puha kogemata hotelli eest ühe ekskursiooni, mille pealkirjast isegi aru ei saanud, aga lubati puhast ilu ja loodust. Ja seetõttu jalutasin esimest korda elus pukspuu ja jugapuu metsas. Pukspuu on tihe ja tugev nagu raud ja paarikümne meetri kõrgune. Vanim jugapuu selles metsas oli 3000 aasta vanune, oma silmaga nägime 1200-aasta vanust iludust. Eestis võib pukspuupõõsaid aianduspoes näha, selline pohlalehtede moodi okstega põõsastaim. Puudeks need meil ei kasva. Aga mägede niiskuses saavad iludusteks.
Igatahes oli vägev jalutuskäik ja tore looduspark mäekülje peal.
Teine ekskurss, kus lubati näidata 33 koske oli aga täielikke sürpriise täis- sisaldas loengut ja mee maitsmist, juustuvalmistamist ja suitsutamist ja maitsmist tšerkešši peres ja veinide ja konjakite ja tšatša maitsemist. No mis hing siis veel võiks ihata, hakkaski juba tunduma, et mis need kosed ja kus... Ja siis pakiti ekskursandid GAZ66 kasti ja džigitt põrutas mäekülgi mööda ja läbi mägijõe koskede poole. Hoidsime kramplikult katusetorudest kinni, põrutas ikka nii, et istuda seal ei saanud. Küla aga suutsid vene mehed sõidu ajal viina valada ja ka meie pakutud konjakit mekkida :) Lahe.
Lõpuks tulid kosed ka, muinasjutuline jugadekomplekt mäest alla. Euroopa turist oleks küll krambid saanud olgugi, et loodus on seal imeilus, aga selle üpris libeda ja kitsa mäest üles viiva trepi käsipuud ei ole mitte kuristiku pool vaid seina pool. Euroopas ei tuleks see kõne allagi... Pruugib vaid kahel kakerdajal üritada üksteisest mööduda. Suvel on seal turiste nagu Lenini mausoleumis, ütlesid kohalikud. Üks lint jookseb ühelt poolt koske üles ja teine lint inimestega teiselt poolt alla.
Jugade kõrval oli lõhekasvandus ja tohutu putkamajandus, mõelge ise 10 kilomeetrit asustatud punktist, sõidavad inimesed sinna iga päev kauplema ja keetma. Pesukausis kuuma õli sees tekitatakse turistidele tšeburekke ja väsinud matkajatele antakse paar loodetavasti kohalikku kalakest taldrikule. Kes tahtis sai šašlõkki ka. Turistidest vene pere avas naistele šampanja ja meestele vodka. Tagasihoidlikud eestlased ja Dominikaani surfar Daniel trimpasid ühiselt Coca-colat, mis tõsi oli hästi maskeeritud, sest sisaldas hommikul turult hangitud aprikoosikonjakit. Geniaalne mägedejook jaheda ja vihmase ilma puhuks. Ja siis sõidutati meid mööda jõge tagasi auuli, kus sai bussi ümber istuda. Läbi vee ja tohutute munakivide läks lahti unustamatu safari vene moodi. Koni, gogi!
Sotši elust olust ja Punasest Lagedast aga teinekord. Esto-Sadokis ehk Eesti Aiakeses on järgmisel neljal aastal ehitusmehi rohkem kui aprikoose puu otsas. Ehitus käib igal meetril, nii pikkusesse kui kõrgusesse ja üllatav, et kõik mis kerkib on täiesti maitsekas. Pilte kogu retkest leiab Rahetuule fotode alt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar