Intervjuu: Sandra Sillamaa ja Paabeli segadus

Postimees / Folgileht, 24.01.2014

/Toimetamata kujul/

Sandra Sillamaa, kes on mänginud torupilli kolmeteistkümnendast eluaastast saadik, on viimase viieteistkümne aasta jooksul mänginud mitmetes põnevates ansamblites, teeb ka praegu mitut erinevat ansamblit. Muuhulgas on tema algatatud projekt ka 18. veebruaril Nokia kontserdimajas esineva ansambli Paabel ja Meestevägi koosmusitseerimine, millega esmakordselt tuldi välja Viljandi Pärimusmuusika festivalil 2012. aastal kui festivali teemaks oli “Mehe laul”. See ühisprojekt ühendab meestelaulu väe ja pärimusest mõjutatud virtuoosse pillimängu. Alles oma kolmanda kontserdi andev kooslus on varasemalt pälvinud palju tähelepanu nii kuulajate kui kriitikute poolt. Mehiseid noote lisavad Meelis Hainsoo, Sakarias Leppik, Konstantin Tsõbulevski, Taavi Paomets, Aare Külama ja Arno Jürjens.

Sandra, millal Sa esimest korda torupilli kätte võtsid?

Ma olin tõesti 13. aastane kui sain oma esimese pilli. Olin enne seda ka laagrites plokkflööti mänginud ja natuke ka torupilli proovinud. Ma olin sporditüdruk, käisin võistlustel jooksmas ja hiljem mängisin ka jalgpalli. Kuna ma olin väravavaht, siis see oli sõrmedele väga ohtlik, mis hakkas torupillimängu segama, sõrmed olid tagurpidi ja päris tihti paistes. Aga sõrmed on torupillimängijale ikka väga olulised, pole hullu kui näiteks jalga vigastad.

Oled tegutsenud mitmetes kooslustes oma muusikuteekonna jooksul, mis oli enne Paablit?

Üks esimesi kooslusi olid Noored Moosekandid, kus olid peamiselt viiuldajad ja millegipärast kutsuti mind ka kampa plokkflööti mängima. Sealt edasi tegin kaasa mitmetes ühekordsetes projektides, näiteks koos levimuusikutega oli selline rohkem biidipõhine The Funky Project ja “Hakkab tulema”. Ma mäletan, et üks esimesi torupillimänge oli koos Cätlin Mägiga Kloostri aidas, kus mängisime kamina ees oleval laval kahekesi. See oli nii tähtis, mäletan, kuidas mul käed läksid krampi ja suu läks krampi ja tatt voolas. Ma olin ikka väga noor ka siis, olin päris närvis. Aga mingi tund aega ikka mängisime seal. Selle ansambli nimi oli Cätlin Jaago ja sõbrad ning seejärel tuli juba loomuliku jätkuna RO:TORO, milles kahele torupillile lisandusid Marko Mägi saksofonil ja Silver Sepp kausstrummidel. Vahepeal sattusin mängima ka Svjata Vatrasse ja Trostanisse.

Ma tean, et Sul on ka seto juuri, kuivõrd Sa end seto identiteediga seostad?

Ma ei julge! Ma vist ei tunne seda seto asja ikka piisavalt, sest olgugi, et ma veetsin kõik suved Setomaal, ma ei mäleta, et mu vanaema oleks laulnud või kirmasel käinud. Torupilliga on iseasi, tean, mis häält ta teeb, mis võimalused tal on. Samas hakkasin hiljaaegu käima Uku Jolleri juures hääleseade tundides ja imestasin isegi kui kõva hääl mu seest välja võib tulla.

Paabel on selline väga laia spektriga ansambel, mis liigub üle mitmete žanrite piiride, mis suunas te liigute edasi ja kuidas lood sünnivad ja kui palju te tahate repertuaaris alles hoida pärimusmuusikat?

Liigume Paabeliga ilmselt päris jõudsalt omaloomingu suunas, samas on näiteks meie viimase loo tekst võetud pärimusevaramust, millele Arno Tamm tegi muusika. Arno ei laula aga seda traditsiooniliselt, samas need sõnad tähendavad väga palju tema jaoks. Minu meelest on see päris geniaalne kooslus. Mulle meeldib, et meie ansambli liikmed lähenevad sellele muusikale hoopis teistmoodi kui mina pärimusmuusikuna ja seetõttu ongi meie eripära selline värske pilk. Me ei sea seda normiks, et lood peavad olema pärimusevaramaust, pigem on nii, et kui keegi kirjutab või leiab ägeda loo, siis me võtame selle repertuaari. Meie Meesteväe kava on ikka täiesti pärimuspõhine, kõik tekstid on rahvaluulest. Kui neid välja otsisin, siis oli ikka päris raske valida, mida võtta, mida jätta, häid lugusid oli nii palju.

Paabel on koos tegutsenud juba seitse aastat ja alustades olime kõik noored nolgid ja keegi ei teadnud, kuhu suunas me edasi liigume. Nüüdseks oleme muusikutena väga erinevad, kõik on päris palju arenenud. See seitse aastat on olnud selline äge küpsemise aeg. Tegutseme ju siiani algkoosseisuga, ma just ükspäev mõtlesin, kas praegu saaks sellist ansamblit samade inimestega koos teha... ma ei ole päris kindel. See on olnud selline kooskasvamine. Teeme iga nädal proovi ja sageli ka bändilaagreid, kus teeme uusi lugusid. Kui ikka ühes ruumis lähedal koos olla natuke pikemalt, siis hakkab päris kindlasti midagi ägedat sündima. Meil on umbes kolme plaadi jagu lugusid kogunenud ja nüüd teeme jälle uusi lugusid. Paabel on rohkem kontsertbänd kui selline pidude ansambel. Meesteväe projekt on meil väga suurelt ette võetud, oleme sellesse väga palju oma aega panustanud ja pingutanud. See oli vägev väljakutse.

Mis on Su hetke suurimad unistused ja tulevikulootused seoses muusikaga?

Üks väljakutsetest on hetkel värskelt sündinud trio Sandra Sillamaa Trad. Attack, milles mängime koos Jalmar Vabarna ja Tõnu Tubliga. Olen aru saanud trio tegemise võludest, kus igaüks vastutab oma valdkonna eest ja võib oma teema piires end vabaks lasta ilma, et see teiste mängu kuidagi mõjutaks või midagi juhtuks. Selle trioga läheme ka Tallinn Music Week’ile. Teine unistus on, et me peame torupilli tagasi tooma rahva hulka ja see pill peab saama sama populaarseks pilliks nagu omal ajal kõrghetkedel kui seda mängiti igal pool, pulmades ja pidudel. Eks mul oli ka vahepeal hetki, mil mõtlesin, et näe, kõiki asju ei saa ikka torupilliga mängida, aga nüüd ma olen taas vaimustunud. Oluline on, et oleks enda jaoks kogu aeg uusi väljakutseid.