pööripääv

Pööripäeval pöörame pöörad pöördesse. Ja laulame läbi öö. Siis on järgmise pöörini kergem tatsuda. Jaaniööl aga süütame südamete ürgtuled ja hoiame kövasti kiigepostidest kinni et teispoole omad kaasa ei viiks. Sest kiigel olemine on väga eriline seisund, maa ja taeva vahel, ilmavärava peal kölkumine. Siitpoolt teiselepoole ja tagasi. Hakkan täna selle kiige poole liikuma mööda hiigelsuurt eestimaad ja olen homseks kindlasti kohal. Aga muide, Helsingis on ka nüüd kiik. Saatkonna ôue peal. Ja seal saavad töökaaslased, diplomaadid, viisataotlejad ja eesti kodanikud nüüd enne ja pärast tulekut paar hoogu teha. Hästi pikkade kanepiköite otsas kahe vana pärnapuu vahel. Selle kiige pani Elo Liiv Kaupo abiga paika oma näituse avamisel vahval jaanipäevasimmanil meie öue peal. Ja ühtlasi oli see ka minu ja Piia löpupidu. See oli nii tore. Küll on hea, et sai hästi löbusas tujus inimestele head aega öelda. Hästi sai ômmeldud kokku ka stsenaarium. Laulu-tantsu oli parasjagu. Ja löpuks veel üks ühine labajalg. Ja niiiiiiiiiiii armas oli, et ka paljud tulid rahvariietes. Ja ega ma vist öieti tajunudki et olen Soomes oldud ajaga endale suure seljatäie söpru saanud. Ja meeletult toredaid töökaaslasi. Kellele sai täiesti lambist kohe ka üks laul tehtud. Ja koos see ka ära lauldud.

Helsingis oli saatkonnamaja, väga ilusad, jajaa, nii väga ilusad.
Sest kuis sa ikka muidu ütled. Ikka lauluga. Ja laul sündis kohapeal, sellele majale ja tema toele ja neile headele inimestele, kes sellesse majja on tulnud ja sealt läinud.

Ja nönda ma naer silmanurgas ja lauluga lähengi, ikka oma teel ja oma rada pidi.

eurofooriast masendusse

Soome on sel nädalal liikunud Eurovisiooni eufooriast jäähoki kulla kaotuse kibedasse reaalsusse. See on kaotus, mis varjutab köik muud kired kuni järgmise MMini. Aga eurovisiooni eufooria läheb ka ruttu üle. Püüdsin esmakordselt elus mölemat saadet vaadata ja tuleb tunnistada, et semifinaali ajal jäin magama ja finaali viimase otsa ka magasin maha. No ei ole minu spordiala. Eurofoorias soomlased korraldasid pea nädal aega kestva infolaada Helsingis esplanaadil, kus jagasime nonstop rahvale eestiteemalist paberit. Ônneks oli palju toredaid inimesi abiks, ja sai ka väikest laulupidu korraldada. Parim küsimus nende päevade jooksul: Kas te oskate Kaelakee häält laulda?
Kee su kaelas on märg...
igatahes sellest massis olemisest läks toss üsna välja, ja ka üleüldine tähtede seis on vilets: tühjus tapab ja tobedus tiheneb. Üksindus tekitab ôôva. Mustad augud sisekosmoses katavad taevalaotuse. Vaid ustav laevakoer saab aru kurbusest ja tuleb rinnale nurruma. Mis tal üle jääb, pealegi vastutan ma tema eest.
Homme on isa sünnipäev, seda peab meeles pidama! Nädalalöpul siis juubelipidu pidama! Ehk tuleb päike välja.

Lipp lipi lapi luhal lullitamas

Kannelkond käis Helsingis kylas. Töi hulga head muusikat kaasa. Ja yhed äraytlemata mönusad varvastega villased sokid, mis eile kui käisin Lapimaal eesti elust loengut pidamas töestasid, et ilma varvassokkideta ei olegi vöimalik Lapimaal hakkama saada.
Tagasi lennates istus minu körval päris pödrakasvataja, nahksaapad jalas ja kasukas seljas. Narrisin teda et ehh onuke, olete terve lamba lennukisse kaasa vötnud. Onu oli solvunud- see on naaritsakasukas. mina aga: jahjah, ega 30 naaritsat parem pole :), siis pödrakasvataja naeris niiet köht loksus: ega need naaritsad jah yksi pysti ei seisa. Lamba veel hoiad kuidagi neljal jalal.
Onu ei olnud 14 aastat pealinnas käinud. Ta ytles et pödrakasvatus on tore asi, ainuke mure et kui ta paariks päevaks ära läheb siis nad nutavad ilma temata. Sellest synnivadki poropisarad. Ja need on hinnatud asjad.
Lapis oli ka hotell, kus sai miinus viieses lumest hotellis ööbida 160 eurot öö ja juua körval olevas lumerestoranis 7eurost ölut. On neil turistidel ikka imelikud vajadused. Eelmisel aastal oli hotellis ööbinuid 1600 ringis. Seal oli ka kabel ja pulmad selles väga popid. Pärast vöid viia pruudi lumesviiti ja maksta jääst baldahhiinvoodi eest 350 eurot öö eest. Ja kylmetatada kogu raha eest täiega, myts peas ja pikk pesu seljas, hommikul ainult viiakse sind taksoga teise hotelli sauna yles soojenema, kui enam muidugi on mida soojendada. Yksi selles hotellis magada on muidgi täiesti möttetu, seda nad kah röhutasid. Sestap minagi veetsin öö sihukses kohas, kus lagede, seinte ja vaipade pesemiseks kasutati Orto maasikaseepi. tegin omale hotellitoas vaese mehe miinusviiesviiti, aknad pärani lahti, sest maasikalehk ähvardas hinge matta.
Hommikul oli enne lennukit aega veel mootorkelguga korra tiir mööda jäätunud merd kihutada. Oli see vast kylm. ônneks olin riietatud kontsaga kingadesse ja kaabu serva alt kukkusid körvad kyljest esimese kymne minutiga.
aga see selleks. see on sihuke soome romantika.
Kodune terem-teremok on ikka köige parem
peatselt siis ehime krookustega

öised apsakad

Kell 18.00 pidu hakkas koleda ja halva roosa joogiga.
kell 18.30 sai istuma hakata
18.45 läksid laual jalad nõrgaks ja köik klaasid kogunesid algul ühte serva ja seejärel keskpõrandale kokku, jättes maha palju kilde ja muidugi palju tühje klaase. See juhtus väga vaiksel ja hardunud hetkel peo olulisima kõne ajal. Kilin, kõlin, kärts mürts.
kell 19.00 saabus esimene käik
vahepeal oli palju pikki kõnesid ja veel kaks käiku
kell 23.30 toodi ette viimane käik
Saal löödi laudadest lagedaks ja algasid vanad tantsud
Polonees, reinlender, mingi valss ja ei tea veel mis. Kui nelisada inimest tantsib korraga, ei tule neist tantsumustritest suurt midagi välja. Pigem kohaltammumine ja partnerile naeratamine.
Ei mäleta et oleksin kontsaga kellestki läbi astunud, samuti ei kukkunud ka orkestrisse. Tantsupartneri nägu ei mäleta. Nimest rääkimata.
kell 3.00 võttis briljantne muusik OOTAMATULT välja torupilli.
Ja nii õudne kui see ka tunnistada ei ole, kukkus kordinatsioonivabalt lugu tegema.
Oma arust tegi dzässi. Ja trampis mööda kohvikut ringi, nägu õnnest säramas.
Uhuh.
kell neli öösel astus briljante muusik mitte sugugi nii briljantsesse söögikohta sisse ja tellis kotleti saia vahel.
teadmine sellest faktist jöudis kohale hommikul kui maniskil ketsupit ja ka muud menüüd leiti.
Põhjapõdrapraad, metsisesupp, ja muud peene nimega lapi moodi road kahvatusid selle kotleti valguses kiiresti.
hilise pärastlõunani oli menüüs keefir spritega ja vastupidi.
õnneks on kõik apsud alati enda tehtud, seega pole vaja piinlikust tunda.
Visuaalsed kaadrid asjaoludest on kahjuks nüüdseks eemaldatud.

tööasjadest

Viimase nädala jooksul on olnud kaks korda võimalus olnud kohtuda presidentidega. Esimene kord kui suursaadik andis üle volikirju Tarja Halosele ja meid, kaasasolijaid kenasti tutvustati ja teine kord kui Soomes käis president Ilves ja saime lahke käepigistuse osaliseks. Uskumatu. Sellistel hetkedel saad oma ihukarvadel tunda, mida tähendab riigi esindamine traditsioonilises ja ka kaasaegses mõttes. Kogu tseremoniaalne etikett ja pidulikkus. Kogu asjaajamine ja sebimine sinna juurde.

Kõige rohkem imestust põhjustab viimasel ajal ikkagi Eesti ajakirjanduse väike huvi Soomes toimuva suhtes. Mis adekvaatseks meediakanaliks peab end uudistetoimetus, kes uudises refereerib presidendi kantselei pressiteadet ja teeb infonupu Soome uudistest. Veidramast veider.
Kui Eesti jääbki Soomet pidama teisejärguliseks igavaks riigiks, siis tehku ta seda kui tahab, aga EL eesistumise ajal ei tohiks Soome olla ilma kirjutava ja näitava pildita. See on juba piinlik. Ajakirjanikud kes puhkusereisi vahepeal kogemata Helsingisse satuvad ja uudisnuppe toodavad ei ole küll tõsiseltvõetava riigi tõsiseltvõetava meediakanali esindajad.
See loobki võimaluse, et Soome uudiseid vahendab keegi veider kompleksides professor ja endised taistolased ja kommarid, kes on eestisse pesa teinud, ent seda riiki tõsiselt vihkavad. Räägime selle taustal meie uskumatult tihedatest suhetest. Andke andeks, ma ei usu- me võime ju kultuuri vahetada ja inimesed võivad kohtuda, aga kui keegi ei käi näitusel, kui kontserdil ei ole kuulajaid, mismoodi me siis teineteisest teada saame? Noored ei valda ju enam keelt, me ei saa yksteisest enam aru.... Vot sulle naabreid ja tihedaid suhteid.

Waiting for the plain

2 päeva EL koosolekut on otsas. Oli see vast põnev.
Kui lihtne oleks olla koosolekutel kus 90% kõnelejatest räägiks mingil konkreetsel teemal, ja suudaks oma ettekandes olulised punktid välja tuua. Kõnepidamine on tõesti kunst, aga siiski õpitav kunstiliik. Kuidas sõnumit esitada, et see kohale jõuaks ja pool saali ei magaks, kuidas publikuni jõuda, jne. G kui 90% hiilgab ilukõneliste paskvillidega, ei ole isegi suurimal eksperdil võimalik Andromeeda udukogust tähti üles leida.

Ootan lennukit. See 700 km Kajaanist Helsingisse saab õnneks 50 minutiga läbi. Kodust lahutab veel üks pisike bussireis lennujaama, tass kohvi, yks lennukikeeks ja konserv-vesi.

Hotellituba ei olnud vist keegi mitu aastat kasutanud- sain siin tõelise tolmuallergia- turtsusin oma toas ja pärast toast tulekut mitu tundi. Aga rahvas räägib siin väga mõnusat karjala murret.
Ja linnas on urho Kekkose park. Ilus kollane puust vana raekoda ja mõned kenad puukirikud. Selline linnake. Hommikusaunas oli mõnus bassein ja seal sai 10 tõmmet teha edasi tagasi. Ikka mõnus.

Leopard hakkab jälle onni otsima. Kõlbaks ka aiaga kuut. siis saaks mopeedi raudkangiga voodi jala külge siduda kui Eestisse tulen.
Näeme varsti, kodumaa, su rajad pole kitsaks jäänud.

Mustad päevad ja valged ööd

Huvitav kas elu mustadel päevadel ongi inimene kõige töökam? Täna kui keskpäeval oli täiesti must auk suutsin ühtäkki ära teha kogu töö,mis oli viimase kuu ajaga seisma jäänud.
Miks must päev?
Meri on jääs, ja ma seisan paigal. Jääminekuni on veel vähemalt poolteist kuud. Omal jõul selle purjekaga Läänemerest välja ei murra. Tegin õrna katse suuskadel lähima saareni jõuda. Nii külm hakkas et tulin tagasi, mis seal saarelgi uut. Parem kui püsin pesas ja ei liigu. Päevakaupa. Siis on julgem. Kui iga päev mõelda, et homme on kindlasti viimane, siis ei jõuagi mitte kuskile. Loodan, et mastid peavad vastu. Ja kere ka, sest hetkel on jää kuni kiiluni välja. Külm on. Keha kütab end hetkel ainult rasvase toidu peal, ajan paljast võid näost sisse silma pilgutamata. Kuskilt peab see jõud tulema.

Minu hinges talv...
Külm on tõepoolest, igalpool. Kogu aeg lõdisen, villasukad jalas ja soe kamps seljas. Ja öösel on valge. Öösel on palju lihtsam seda taluda.