Tavaline majavamm- söögiks kõlbmatu seen. Samas on nakkav lähedalasuvatele palkidele. Levik suhteliselt kiire ja hävitustöö korralik. Ei soovita ühelegi majale.
Teatripisik- üsna väike isend, aga isegi Eestis levinud. Nakatunuid keskmiselt 300 tuhat. Neist 150 tuhat käib teatris korra aastas, 100 tuhat vaatab 2-4 etendust aastas ja 50 tuhat vaatab keskmiselt 5-12 etendust. Ja siis on umbes 1500, kes käivad rohkem kui 2 korda kuus teatris. Neil viimastel on pisikuga juba probleeme ja neid ei saa ühegi tõrjevahendiga teatrist eemal hoida. Paljud neist seal ka töötavad iga päev. Sellise sisetundelise matemaatikaga ma siin lahmin. Samas on see arvutusskeem minu peas sündinud ja lahterdab patsiendid ilma igasuguse faktilise aluseta haigus ja nakatuskategooriatesse. Igaks juhuks vaatasin ka kuidas on päriselt. Nii rohmakaid skeeme statistika muidugi ei paku.
Olgu siis südametunnistuse kinnituseks märgitud, et ametliku statistika järgi käis teatris eelmisel aastal 873 802 inimest. Kultuuriministeeriumi eesmärk oleks saada 1,1 miljonit teatrikülastust aastas. See oleks Eesti mõistes vist peaaegu kogu elanikkond, imikud ehk välja arvata. Paarisaja tuhande inimese osas on ministeerium loobunudki üritamast neid teatrisse saada. Aga see statistika on kindlasti kuskil netis saadaval, ei hakka lahti kirjutama.
Kes on siis see teatrikülastaja, keda kultuuriministeerium tahaks veel teatris näha ja kes on teatripubliku hulgast puudu? Ei tea, kas mina ka mõnda sellist tunnen? Kui meenutada, et tule eriti kedagi meelde. Aga olgu, isegi juhul kui piletihinda hoitaks tasemel 1% keskmisest palgast, (aga ta ei ole paraku enam üheski teatris seda) peaks Eesti teatrid hankima sel ja järgmisel aastal kusagilt lisaks u. 146 tuhat uut teatrikülastajat. Mis omakorda tähendaks, et kui ühte etendust vaatab keskmiselt 250 inimest 20 korda , siis peaks eesti teatrid järgmisel aastal kokku lavastama umbes 30 etendust rohkem. Pole üldse hull tõus, arvestades, et meil on 28 sellist etendusasutust, mis statistika sisse mahuvad ja neist 23. toetab ka riik. Aga riigi toetus on ainult vähenenud, omavalitsuste oma ka ja teatripileti hinda on olnud vaja tõsta, et katta eelarveaugud ja lisandunud maksud. Siis lõpuks tekib ikkagi küsimus, millise raha eest peaks teatrid tootma need lisalavastused?
Aga ma ei ole matemaatikas tugev ja ma ei tea seda vastust. No mõned lavastused, mille eest publik võiks raha väja käia on müsteeriumikoridorides juba juhtunud, osa sõnalavastusi näeme ka Riigikogus ja valimistega hakkab kindlasti komöödiaid tulema riburada. Ja siis võiks rahvas ka natuke kodus teatrit teha, või sõprade juurde koguneda ja oma näitetrupid asutada ja naabritele varjuteatrit teha läbi kardinate. Tuleks ainult planeeritud esietendused nagu kord ja kohus välja kuulutada.
Tahame ju järgmisel aastal väga kultuursed olla, kultuuripealinn tuleb meil ka kohe ja turistid tulevad meie kultuuri vaatama. Mis keeles me neile seda kultuuri seletame ja kuidas nad sellest aru saavad? Kas samamoodi nagu surnud jänes pilte mõistatab? Ma ei ole muidugi kursis veel, kui palju Eestis lavastuste tõlkimise ja sünkroontõlke jaoks kulutatakse. Ooperitel ei ole ilmselt probleeme, seal on enamasti kõik rahvusvahelises keeles, tantsuteatrid seletavad ka pildid kehakeeles ära. Aga sõnalavastused? Kas neid ei saagi siis väljastpoolttulnule näidata? Nagu T. tabavalt märkis käib näiteks Viljandis iga nädal kaks-kolm memmede-taatide ekskursiooni välismaalt, kes istuks meeleldi ka teatris, vaataks etendust kui aru saaks ja jooks puhvetis peenelt kohvi ja konjakit. Kvaliteetaeg.
Aga meie oma Eesti inimesed, mis siis ikkagi nendega peale hakata.... Ega see ülejääv raha pole ju selline seenetaoline asi, mida palk välja kannatab. Lõpuks ikka palk mädaneb ära. Rahakoti vahelt ka paljudel palk välja ei paista. Sest tõesti, ega kõik ei saa endale ekstra väljaminekut lubada ka. Eriti kui pered on suuremad kui 1-2 hinge. Sest kui on valida, kas osta süüa või minna teatrisse? Tühja kõhuga, olgem ausad, ei maitse kultuur ka eriti. Selle peale tuleb mul ikka ja jälle meelde daam, kes mu kõrval Moskva Konservatooriumi suures saalis Paganini viiulikontserdi ajal pasteedileiba sõi ja seda naabrionuga jagas. Mis siis, et ajalehepaberist väja võetud ja mitte kalli raha eest puhvetist ostetud. Tema nautis kahte viimast kontserdi osa palju õndsama näoga. Ja kuigi ma tol hetkel olin ta peale tige nagu herilane, andestan talle siinkohal selle pasteedilõhna Paganini taustal ja ajalehekrabina virtuoosliku mängu saatmas. Miks? Sest temal oli pisik.
Ta oli nakatunud. Tal oli selline elustiil, et ta ei saanud kultuurita hakkama.
See pisik ongi meie loo võtmefiguur.
Sest kust tuleb ikkagi 146 000 uut teatriskäijat? Sõbrad, tuleb vist ikkagi hakata teatripisikut levitama. Ega kedagi teatrisse sundida ei saa kui ei ole harjunud käima, aga pisik võib rahvastiku hulgas puhta töö teha, mis siis, et meelelahutuse saavad paljud telekast palju väiksema raha ja vaeva eest. Peale pisikuga kohtumist neil koduse sohva peal asu ei ole.
Seetõttu otsustasin isiklikult hakata teatripisiku levitamisega tegelema. Ugala teatris. Mitte selleks et kultuuriministeeriumi programmi täita, vaid et testida oma organismi batsillitaluvust. Nii et ärge pahandage, kui püüan teha ka teie suunas äkilisi katseid midagi sisse süstida. See ei ole kindlasti vaktsiin vaid puhas pisik. Teatripisik. Manustatatakse väikestes annustes iseeneselegi märkamatult. Kuni tuleb sõltuvus.
See oli siis mu esimene arglik katse seenejuttu ajada, sügis ikkagi. Seeneaeg hakkab läbi saama. Palju küsimusi, aga ei ühtegi vastust. Nagu sügiseti ikka, tuleb küsida, kas talv ikka tuleb? Kas tõesti lehed langevad kõik maha ja ei jäägi midagi rohelist alles? Kas te mäletate oma lapsepõlvest, millal esimest korda teatrisse sattusite? Aga millal toimus saatuslik nakatumine? Mitu korda peaks inimene teatris käima väikesest peast, et tekiks sõltuvus? Kas publik ikka tuleb täna teatrisse? Kui teil on mõni vastus, pange mulle meilile mõned read. Huvitav oleks teada ikkagi.
Iga näitleja hirmuunenägu on vist mängida tühjale saalile halbu etendusi. Soovin kõigile häid unenägusid. Eile sõitsin unes näiteks 22-le korrusele kellelegi külla neljatoalises vannitoaga lifitis. Hea kodu, saab valida, mitmenda korruse naabrite kõrval elada, ja millise kõrgusega vaadet vaadata. Ja kui mõnel korrusel on restoran, siis piisab ainult sellele korrusele sõita ja koduuksest välja astuda.
Mu oma Kotkapesa on kusagil silmapiiril, aga seniks tervitused mugavast Karukoopast.
Teatripisik- üsna väike isend, aga isegi Eestis levinud. Nakatunuid keskmiselt 300 tuhat. Neist 150 tuhat käib teatris korra aastas, 100 tuhat vaatab 2-4 etendust aastas ja 50 tuhat vaatab keskmiselt 5-12 etendust. Ja siis on umbes 1500, kes käivad rohkem kui 2 korda kuus teatris. Neil viimastel on pisikuga juba probleeme ja neid ei saa ühegi tõrjevahendiga teatrist eemal hoida. Paljud neist seal ka töötavad iga päev. Sellise sisetundelise matemaatikaga ma siin lahmin. Samas on see arvutusskeem minu peas sündinud ja lahterdab patsiendid ilma igasuguse faktilise aluseta haigus ja nakatuskategooriatesse. Igaks juhuks vaatasin ka kuidas on päriselt. Nii rohmakaid skeeme statistika muidugi ei paku.
Olgu siis südametunnistuse kinnituseks märgitud, et ametliku statistika järgi käis teatris eelmisel aastal 873 802 inimest. Kultuuriministeeriumi eesmärk oleks saada 1,1 miljonit teatrikülastust aastas. See oleks Eesti mõistes vist peaaegu kogu elanikkond, imikud ehk välja arvata. Paarisaja tuhande inimese osas on ministeerium loobunudki üritamast neid teatrisse saada. Aga see statistika on kindlasti kuskil netis saadaval, ei hakka lahti kirjutama.
Kes on siis see teatrikülastaja, keda kultuuriministeerium tahaks veel teatris näha ja kes on teatripubliku hulgast puudu? Ei tea, kas mina ka mõnda sellist tunnen? Kui meenutada, et tule eriti kedagi meelde. Aga olgu, isegi juhul kui piletihinda hoitaks tasemel 1% keskmisest palgast, (aga ta ei ole paraku enam üheski teatris seda) peaks Eesti teatrid hankima sel ja järgmisel aastal kusagilt lisaks u. 146 tuhat uut teatrikülastajat. Mis omakorda tähendaks, et kui ühte etendust vaatab keskmiselt 250 inimest 20 korda , siis peaks eesti teatrid järgmisel aastal kokku lavastama umbes 30 etendust rohkem. Pole üldse hull tõus, arvestades, et meil on 28 sellist etendusasutust, mis statistika sisse mahuvad ja neist 23. toetab ka riik. Aga riigi toetus on ainult vähenenud, omavalitsuste oma ka ja teatripileti hinda on olnud vaja tõsta, et katta eelarveaugud ja lisandunud maksud. Siis lõpuks tekib ikkagi küsimus, millise raha eest peaks teatrid tootma need lisalavastused?
Aga ma ei ole matemaatikas tugev ja ma ei tea seda vastust. No mõned lavastused, mille eest publik võiks raha väja käia on müsteeriumikoridorides juba juhtunud, osa sõnalavastusi näeme ka Riigikogus ja valimistega hakkab kindlasti komöödiaid tulema riburada. Ja siis võiks rahvas ka natuke kodus teatrit teha, või sõprade juurde koguneda ja oma näitetrupid asutada ja naabritele varjuteatrit teha läbi kardinate. Tuleks ainult planeeritud esietendused nagu kord ja kohus välja kuulutada.
Tahame ju järgmisel aastal väga kultuursed olla, kultuuripealinn tuleb meil ka kohe ja turistid tulevad meie kultuuri vaatama. Mis keeles me neile seda kultuuri seletame ja kuidas nad sellest aru saavad? Kas samamoodi nagu surnud jänes pilte mõistatab? Ma ei ole muidugi kursis veel, kui palju Eestis lavastuste tõlkimise ja sünkroontõlke jaoks kulutatakse. Ooperitel ei ole ilmselt probleeme, seal on enamasti kõik rahvusvahelises keeles, tantsuteatrid seletavad ka pildid kehakeeles ära. Aga sõnalavastused? Kas neid ei saagi siis väljastpoolttulnule näidata? Nagu T. tabavalt märkis käib näiteks Viljandis iga nädal kaks-kolm memmede-taatide ekskursiooni välismaalt, kes istuks meeleldi ka teatris, vaataks etendust kui aru saaks ja jooks puhvetis peenelt kohvi ja konjakit. Kvaliteetaeg.
Aga meie oma Eesti inimesed, mis siis ikkagi nendega peale hakata.... Ega see ülejääv raha pole ju selline seenetaoline asi, mida palk välja kannatab. Lõpuks ikka palk mädaneb ära. Rahakoti vahelt ka paljudel palk välja ei paista. Sest tõesti, ega kõik ei saa endale ekstra väljaminekut lubada ka. Eriti kui pered on suuremad kui 1-2 hinge. Sest kui on valida, kas osta süüa või minna teatrisse? Tühja kõhuga, olgem ausad, ei maitse kultuur ka eriti. Selle peale tuleb mul ikka ja jälle meelde daam, kes mu kõrval Moskva Konservatooriumi suures saalis Paganini viiulikontserdi ajal pasteedileiba sõi ja seda naabrionuga jagas. Mis siis, et ajalehepaberist väja võetud ja mitte kalli raha eest puhvetist ostetud. Tema nautis kahte viimast kontserdi osa palju õndsama näoga. Ja kuigi ma tol hetkel olin ta peale tige nagu herilane, andestan talle siinkohal selle pasteedilõhna Paganini taustal ja ajalehekrabina virtuoosliku mängu saatmas. Miks? Sest temal oli pisik.
Ta oli nakatunud. Tal oli selline elustiil, et ta ei saanud kultuurita hakkama.
See pisik ongi meie loo võtmefiguur.
Sest kust tuleb ikkagi 146 000 uut teatriskäijat? Sõbrad, tuleb vist ikkagi hakata teatripisikut levitama. Ega kedagi teatrisse sundida ei saa kui ei ole harjunud käima, aga pisik võib rahvastiku hulgas puhta töö teha, mis siis, et meelelahutuse saavad paljud telekast palju väiksema raha ja vaeva eest. Peale pisikuga kohtumist neil koduse sohva peal asu ei ole.
Seetõttu otsustasin isiklikult hakata teatripisiku levitamisega tegelema. Ugala teatris. Mitte selleks et kultuuriministeeriumi programmi täita, vaid et testida oma organismi batsillitaluvust. Nii et ärge pahandage, kui püüan teha ka teie suunas äkilisi katseid midagi sisse süstida. See ei ole kindlasti vaktsiin vaid puhas pisik. Teatripisik. Manustatatakse väikestes annustes iseeneselegi märkamatult. Kuni tuleb sõltuvus.
See oli siis mu esimene arglik katse seenejuttu ajada, sügis ikkagi. Seeneaeg hakkab läbi saama. Palju küsimusi, aga ei ühtegi vastust. Nagu sügiseti ikka, tuleb küsida, kas talv ikka tuleb? Kas tõesti lehed langevad kõik maha ja ei jäägi midagi rohelist alles? Kas te mäletate oma lapsepõlvest, millal esimest korda teatrisse sattusite? Aga millal toimus saatuslik nakatumine? Mitu korda peaks inimene teatris käima väikesest peast, et tekiks sõltuvus? Kas publik ikka tuleb täna teatrisse? Kui teil on mõni vastus, pange mulle meilile mõned read. Huvitav oleks teada ikkagi.
Iga näitleja hirmuunenägu on vist mängida tühjale saalile halbu etendusi. Soovin kõigile häid unenägusid. Eile sõitsin unes näiteks 22-le korrusele kellelegi külla neljatoalises vannitoaga lifitis. Hea kodu, saab valida, mitmenda korruse naabrite kõrval elada, ja millise kõrgusega vaadet vaadata. Ja kui mõnel korrusel on restoran, siis piisab ainult sellele korrusele sõita ja koduuksest välja astuda.
Mu oma Kotkapesa on kusagil silmapiiril, aga seniks tervitused mugavast Karukoopast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar