no mis siis juhtus?

Kaks läbinuusatud peldikupaberirulli ja tuhat köhahoogu hiljem olen siiski valmis vaatama tõele otsa. Eelmine aasta oli mulle väga tore aasta. Oli vahvaid  reise ja toredaid elumuutusi.
Siiani küsivad igasugu tuttavad, mis ma loobusin niivõrd toredast ja perspektiivikast  karjäärist VM-is. Esimene sekretär? Karjääriredel?  Ilmselt koondati? Said mingi jamaga hakkama?  Miks sa mängid vapustavate võimaluste maailma ümber  ja kolid väikesesse provintsilinna? Heh. Ühel heal päeval Lihtsate Asjade Jumal sosistas mulle kõrva ühe pisikese  saladuse: "Tüdruk, kui sa jäädki elama nii, et sul on lõputult aega, ei jõua sa teostada ühtegi neist viiest miljonist unistusest, mis sinu peas pesitsevad." Nojah, seda on keeruline lühidalt seletada, aga kolm kuud siin lõunaosariikides ja mul pole kordagi olnud tunnet, et üritan veeklaasis olevatest mullidest maja ehitada. Suures süsteemis on igaühel natukene vastutust, aga lõppkokkuvõttes ei loksuta väikseste mutrite vead süsteemi. Väikeses süsteemis on iga hammasratta perfektne toimimine tähtis. Igaühel on vastutus ja ülesanne. Lisaks on tähtis ka see, et igaühel on aeg iseendale ja unistustele. Nii lihtne see ongi.