Ringreisi viimane tuur algas Kadrinast. Sedapuhku ka ETV MI saate kaamerate valvsa silma all. Kuna saate toimetajatel oli juba ette kindel nägemus sellest, mismoodi muusikud Kadrinasse saabuvad, siis toimus Kadrina sissesõidul linnasildi juures autodest väljaronimine ja demonstratiivne sissemarss laulu saatel. Hoolimata hulgast intervjuudest, mis saatetegijad üles võtsid, enamik siiski saatesse ei mahtunud, ilmselt ei toetanud sisuline tekst toimetajate kontseptsiooni. Tehti hoopis pikki heietusi inimestega, kes kontserdile minna ei saanud või ei tahtnud. (Sissemarssi saab näha siit) Sellest hoolimata oli kohal väga palju rahvast ja kultuurimaja tütarlapsed muudkui tassisid toole juurde. Kohalik mees Enn käis ka pastaka ja märkmikuga ringi ja sellest mis temale meelde jäi saab lugeda siit. Huvitaval kombel tundus Ennule, et raamat räägib hoopis uinunud rahvamuusikust. Tõsi ta on, ka muusikul võib vahel uni peale tulla. Kadrinas astusid lavale ka kohalikud muusikud, lõõtsamees Martin Müller, Lahemaa rahvamuusikute legendiks saanud eestvedaja Viivi Voorand. Kohal oli ka terve trobikond rahvarõivastes rahvatantsijaid, kes siis kui "oma pillimehed" mängima hakkasid lausa tantsulise numbri esitasid.
Taas tekkis kummaline mõte või tähelepanek rahvatantsurühmade psühholoogiast või käitumisest - miskipärast kipub alati olema nõnda, et kui peole ilmub rahvatantsurühma liige rahvariietes, siis oskavad nad neis riietes ainult proovides õpitud tantse tantsida. Ja tavaline valss ja polka ja reinlender ei ole nende jaoks huvitav. Nad kuidagi toimivad grupina ja tantsivad pigem oma kindlate tantsupartneritega. Lihtsalt tantsimine meeldiva inimesega ei ole nagu eriti teema. Tants on nende jaoks liikumisharrastus aga mitte sensuaalne lähedalolek.
Aga kindlasti on ka erandeid, ma ei üldista seda kõikidele rühmade liikmetele. Võimalik, et on neid, kes tulevadki rahvamuusikaga peole rahvarõivastes, sest need on pidulikud riided, mitte esinemiskostüümid.
Teine ringreisipäev veedeti Arukülas, kus lisaks põhiseltskonnale astus üles ka Aruküla mees Meelis. Simmanile just erilist hoogu sisse ei tulnud, natuke lauldi ja mängiti pilli, aeti juttu ning seejärel sõitsid ringreisilised ööseks Tallinna.
Tallinn oli ainuke koht ringreisi jooksul, kus ei toimunud hommikust koolikontserti. Lihtsalt liiga keeruline oli ühtainust kooli kõigi seast välja valida. Pidu toimus Salme kultuurikeskuses Kalamajas.
Enne Salmesse jõudmist aga toimus bussis oleva rahvaga siiski ka reisi viimane intsident, millesse oli kaasatud ka politsei. Lugu oli enam kui naljakas, sest intsidendi üheks põhjustajaks oli blondiin lapsega. Nimelt otsustati enne kontserti poest läbi käia, et tagasisõidul kõht seljanaha külge kinni ei jääks. Bussijuht, allakirjutanu jäi Balti jaama kõrvalasuvasse parklasse ootama. Bussi kõrvale parkis oma auto võrdlemisi kitsasse kasti blondiinike udupeene musta autoga. No äkki oli Lexus või taoline. Parkis nõnda, et tal endalgi oli raske autost väljuda. Noja kui siis meie autosse sisenejad ukse prõmmuga kinni tõmbasid, kargas blondiin autost välja ja kukkus sõimama, et tema auto sisse on bussi uksega auk tehtud. Siis hakkas ta ohjeldamatult helistama, ilmselt juristidele, ja tegi moblaga kõigest pilti. Vaatasime seda musta auto ust ja ei leidnud auku. Proovisime ka taastada kohta, kus auk oleks pidanud tekkima kui bussi uksega lajatada, aga ei suutnud. Daam aga muudkui nõudis allkirja, et meie oleme süüdi. Võtsime vastu otsuse, et las tuleb politsei ja lahendab olukorra. Politsei tuligi, daam näitas täket. Meie omakorda demonstreerisime ukse ja täkke vahelist dissonantsi. Politsei teatas, et ei leia antud juhtumis meiepoolset rikkumist. Seepeale blondike vabandas politsei ees, khm, aga mitte meie ees, tagurdas pidurite kriiksudes välja ja läinud ta oligi. Meie aega oli küll ohjeldamatult kulutatud, passisime seal mingi 50 minutit, niikaua kui meid püüti süüdi lavastada, aga kuna me olime rõõmsad ja rahulikud, siis ei olnud sellel väga närvilisel inimesel kohe mitte millestki kinni haarata. Endal tal laps kõrval vingus, et jääb huviringi hiljaks.... Aga daamil oli vaja õigust nõuda ja seda jäi tal ilmselt veel kõvasti üle. No mine tea, äkki oli ta selle täkke kunagi varem saanud aga ei osanud mehele kuidagi põhjendada.
Ei oskagi rohkem kirjeldada ega seletada. Kontsert möödus hoogsalt, hulga sõpru, tuttavaid oli kokku tulnud ja pärast keerutati fuajees ka tantsu. Kõige toredam hetk oli vist siis, kui pärast pidu väikses lumesajus ringreisulised ühise laulu tegid ja head aega jätsid. Nii mõndagi oli ühiselt läbi elatud, nii mõndagi kogetud ja tekkis arusaamatu moment, kas see on siis tõesti läbi ja me ei näegi nende vahvate reisiseltsilistega enam tükk aega. Oli väga meeleolukas ringreis ja väikesest seltsikesest sai mõnus sõpruskond, kellega läheks taas luurele iga kell.
Taas tekkis kummaline mõte või tähelepanek rahvatantsurühmade psühholoogiast või käitumisest - miskipärast kipub alati olema nõnda, et kui peole ilmub rahvatantsurühma liige rahvariietes, siis oskavad nad neis riietes ainult proovides õpitud tantse tantsida. Ja tavaline valss ja polka ja reinlender ei ole nende jaoks huvitav. Nad kuidagi toimivad grupina ja tantsivad pigem oma kindlate tantsupartneritega. Lihtsalt tantsimine meeldiva inimesega ei ole nagu eriti teema. Tants on nende jaoks liikumisharrastus aga mitte sensuaalne lähedalolek.
Aga kindlasti on ka erandeid, ma ei üldista seda kõikidele rühmade liikmetele. Võimalik, et on neid, kes tulevadki rahvamuusikaga peole rahvarõivastes, sest need on pidulikud riided, mitte esinemiskostüümid.
Teine ringreisipäev veedeti Arukülas, kus lisaks põhiseltskonnale astus üles ka Aruküla mees Meelis. Simmanile just erilist hoogu sisse ei tulnud, natuke lauldi ja mängiti pilli, aeti juttu ning seejärel sõitsid ringreisilised ööseks Tallinna.
Tallinn oli ainuke koht ringreisi jooksul, kus ei toimunud hommikust koolikontserti. Lihtsalt liiga keeruline oli ühtainust kooli kõigi seast välja valida. Pidu toimus Salme kultuurikeskuses Kalamajas.
Enne Salmesse jõudmist aga toimus bussis oleva rahvaga siiski ka reisi viimane intsident, millesse oli kaasatud ka politsei. Lugu oli enam kui naljakas, sest intsidendi üheks põhjustajaks oli blondiin lapsega. Nimelt otsustati enne kontserti poest läbi käia, et tagasisõidul kõht seljanaha külge kinni ei jääks. Bussijuht, allakirjutanu jäi Balti jaama kõrvalasuvasse parklasse ootama. Bussi kõrvale parkis oma auto võrdlemisi kitsasse kasti blondiinike udupeene musta autoga. No äkki oli Lexus või taoline. Parkis nõnda, et tal endalgi oli raske autost väljuda. Noja kui siis meie autosse sisenejad ukse prõmmuga kinni tõmbasid, kargas blondiin autost välja ja kukkus sõimama, et tema auto sisse on bussi uksega auk tehtud. Siis hakkas ta ohjeldamatult helistama, ilmselt juristidele, ja tegi moblaga kõigest pilti. Vaatasime seda musta auto ust ja ei leidnud auku. Proovisime ka taastada kohta, kus auk oleks pidanud tekkima kui bussi uksega lajatada, aga ei suutnud. Daam aga muudkui nõudis allkirja, et meie oleme süüdi. Võtsime vastu otsuse, et las tuleb politsei ja lahendab olukorra. Politsei tuligi, daam näitas täket. Meie omakorda demonstreerisime ukse ja täkke vahelist dissonantsi. Politsei teatas, et ei leia antud juhtumis meiepoolset rikkumist. Seepeale blondike vabandas politsei ees, khm, aga mitte meie ees, tagurdas pidurite kriiksudes välja ja läinud ta oligi. Meie aega oli küll ohjeldamatult kulutatud, passisime seal mingi 50 minutit, niikaua kui meid püüti süüdi lavastada, aga kuna me olime rõõmsad ja rahulikud, siis ei olnud sellel väga närvilisel inimesel kohe mitte millestki kinni haarata. Endal tal laps kõrval vingus, et jääb huviringi hiljaks.... Aga daamil oli vaja õigust nõuda ja seda jäi tal ilmselt veel kõvasti üle. No mine tea, äkki oli ta selle täkke kunagi varem saanud aga ei osanud mehele kuidagi põhjendada.
Ei oskagi rohkem kirjeldada ega seletada. Kontsert möödus hoogsalt, hulga sõpru, tuttavaid oli kokku tulnud ja pärast keerutati fuajees ka tantsu. Kõige toredam hetk oli vist siis, kui pärast pidu väikses lumesajus ringreisulised ühise laulu tegid ja head aega jätsid. Nii mõndagi oli ühiselt läbi elatud, nii mõndagi kogetud ja tekkis arusaamatu moment, kas see on siis tõesti läbi ja me ei näegi nende vahvate reisiseltsilistega enam tükk aega. Oli väga meeleolukas ringreis ja väikesest seltsikesest sai mõnus sõpruskond, kellega läheks taas luurele iga kell.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar