Kakeldi, kuni pill hüüdis

Sakala 18.04.2012
 
Festival Maa ja Ilm, millel on uus ilme rahvuspäevade näol, tõi järjekorras teise rahvana esile vene muusika. 

Rohkearvuline publik sai aimu nii vene rahvamuusika sügavamatest kihtidest kuni kaasaegse Vene etnobiidini. Ühe päeva sisse mahtus palju. Peeter Volkonski usutles Vassili Ivanovi, kes on ühtlasi nii tegutsev rahvamuusik, etnograaf, Loode-Venemaa rahvapillimuusika uurija ja traditsiooniliste pillimänguviiside ja tantsude taaselustaja. Tuleb tunnistada, et Venemaal elavate rahvaste paabelis eksib vene algupärane pärimusmuusika sageli soomeugrilaste ja türgi rahvaste muusika sisse ära, sest on mõjutusi saanud neilt kõigilt. Vene rahvapärimusest pidas katkematult läbi ajaloo vastu vaid laulupärand. Sellel on ka ajaloolised põhjused - kirik võis religioossetel põhjustel instrumentaalmuusika periooditi paarikümneks aastaks ära keelata. Seetõttu elas pärimus edasi peamiselt lauludes ja laulumängudes. Instrumentaalmuusikat hakati üles kirjutama alles 20.sajandi teisel poolel. 

Karmoška

Tuntuim vene rahvapill karmoška saavutas külades tohutu populaarsuse siiski juba 19.sajandi teisel poolel. Algselt Saksamaalt pärit pill jõudis Venemaal pea igasse külasse. Huvitav on märkida, et Venemaal on karmoškasid erinevate nimetustega üle 30 tüübi – igas regioonis oma – näiteks taljankad, minorkad, kromkad, tšerepankad, livenkad, tulskajad ja vjatskajad. Vassili Ivanovi sõnul on vanemad pillilood nagu osad ühest jutustusest, millel ei ole õiget algust ega lõppu ja mille viis kordub väikeste variatsioonidega täpselt nii kaua kui vaja, kuni kestab laul või tants või kaklus. Jah, ka kaklemiseks on vajalik pillimäng, see on samuti osa traditsioonist. Näiteks jalutavad kaks seltskonda mööda kitsast rada piki jõekallast, väärikalt ja uhkelt teineteisele vastu, kummaski seltskonnas oma karmoškamängija. Teise seltskonna lähenedes tuleb pillimängule kuraasi juurde ja lood lähevad kiiremaks ja samm rühikamaks. Kui seltskonnad kokku saavad, ei soovi kumbki teineteisele teed anda. Loomulikult viib asi kakluseni. Räägitakse, et vahel kestnud aga kaklus ainult senikaua kuni pill hüüdis. Siis lepiti ära ja mindi oma teed. Kaklemist Vene päeval harjutama ei hakatud, küll aga said mitmed vanad tantsud selgeks  pärimustantsude õpitoas, kus horovode ja kadrille õpetasid Vassili Ivanov ja Olga Kuznetsova. Ringtantsud– horovodid – sisaldavad väga kindlaid tantsumustreid ja ka teatraalseid elemente, igal tantsuosal on oma kindel tähendus, olgu siis sigivusmaagiline või mõnest muust eelkristliku aja rituaalist tulenev. Iga inimese liikumisest ja täpsusest sõltub ühise tantsu või mänguringi toimimine, tantsud õpetavad üksteisega arvestamist ja toimimist kogukonnana. Paljude rahvaste seas tuntud hoogsad kadrilltantsud tegid aga saalitäie tantsijad nägupidi üsna kiiresti tuttavaks. Aidas läbi hooaja toimunud tantsumajad on kenasti toimima hakanud, eri rahvaste pärimustantse õppides saab tasapisi aimu ka eesti tantsude paigutumisest suure ilma tantsutervikusse. 

Külaromantika.

Vassili Ivanov on uurinud skobarite pillimängutraditsiooni. Skobarid elasid Pihkva oblastis ja neil oli väga rikas ja omanäoline külamuusika traditsioon. Nimi „skobarid“ päritolu ei ole ka päris selge, ja selle algupärast on mitmeid versioone. Ühe versiooni kohaselt olla sellele rahvakillule sellise nime pannud Peeter I, kes jagas erinevad vene piirkonnad selle järgi, milliseid asju nad meisterdasid- Pihkva kant oli tuntud oma raudesemete ja sepiste valmistamise oskuse poolest. Samas võis nimi tulla ka venekeelsest Pihkva nimest Pskov. Olgu kuidas on, skobarite pillimängurütmid, stiil ja motoorika olid tihedalt seotud nende tööde rütmidega, mida tehti. Sepp mängis pilli alasile tagumise rütmis, kalurid mängisid pilli võrkude väljatõmbamise rütmis.

Kui tantsusammud selgeks said, võis külaromantika otsimist jätkata Peterburi ansambli Otava Yo kontserdil, mis tõmbas saalitäie rahvast hoogsas rütmis hüppama. 2010. aastal oli see kooslus vaieldamatult pärimusmuusika festivalil kuumim öine tantsitaja. Nii ka nüüd. Otava Yo ei karda ära eksida erinevate maade viisidesse, mis selle ansambli tõlgenduses saavad slaavipärase kõla.
Hilisöine juba üheteistkümnendat korda toimunud etnodisko Folkloob Aimar Ventseli alias Pickney Tigeri plaadimuusika järgi pani päevale rütmika ja väärika punkti. Oli põnev päev hea vene muusika, heade rütmide ja hulga heatujuliste osalejatega. 

Allikas: http://pluss.sakala.ajaleht.ee/811248/kakeldi-kuni-pill-huudis