reede, 24. jaanuar 2014

Äratusmäng uinuvale rahvamuusikale vol 3

Ringreisi teine nädal algas esmapilgul kenasti. Ilm oli küll külm kui folgibuss Viljandist välja sõitma hakkas, aga taevas oli heleroosa ja maastikud sillerdasid tõusva päikese punases tules. Riidaja kandist Torupillitalust Tauli Ants peale korjatud, läks sõit Osula poole, kus tuli peale võtta Lindmets ja tema kannel. Linnamäel näitas kraadiklaas juba 21 kraadi. Ja sealsamas, Linnamäe otsast alla sõites jäi bussis äkki väga vaikseks. Rool hangus, mootor hangus ja buss jäi seisma. Väljendasime oma nördimust bussi suhtes ja otsustasime seekord mitte ära külmuda. Vägev-Ants tõukas (NB! üksi!) bussi teeservale samal ajal kui võeti kõne Lindmetsale, kes meid oma valge kuudi peale korjas ja sõit läks ikkagi Värska poole lahti. Hoolimata mõningasest seisakust jõudisme Värskasse ettenähtud poole tunni varuaja asemel hoopiski tund varem. Ütle veel, et auto läks tee peal katki, sestap jõudsime varem. Väiksed komplikatsioonid olid nii Antsul kui tagapingile pandud sohvril hiljem parema külje jäätumise näol, sest kuudi kaasreisijate soojendamine käib selles masinas vist ainult tsäura abil. (tsäur- kange sissevõetav vedelik, toodetud kusagil Võru kandis) Buss jätkas aga oma seiklusi omapäi, küll tutvus ta pamperi kaasabil Võru linnaga, aga ka Tartu sai tal ära nähtud.

Ka Värskas algas koolikontsert juba väljakujunenud tervitusega "Tere õhtust!", mis kohe siiski ära parandati, sest kell oli siiski pisut üle keskpäeva. Ajalukku läheb ilmselt taaskord Antsu üleskutse ärgitada lapsi ettevõtlusele, ehk torupillitorude punne meisterdama. Neid on tema sõnul võimalik toppida igale poole ette, et tekiks vaikus. Näiteks naisele, kui see juhtub näägutama. Koolikontsert läks muidu ladusasti ja pärast anti veel kastet ja kartulit ka. Tuleb tunnistada, et koolides on üpris maitsvad toidud.

Kui õhtul enne piduõhtut Värska vahel ringi jalutasin, sattusin korraks ka samale kiigeplatsile, kus ma 26 aastat tagasi esimest korda Jüripäeva kirmäsel käisin. Olin siis 16 -aastane. Plats oli tookord rahvast täis, söögid - joogid laudade peal ja korraga laulis mitu koori erinevates platsinurkades. Keskel mängis pilli Kõivu Volli. Mul olid seljas Jõelähtme rahvariided. Kui nendega järgmisel hommikul vanaema juurde läksin, oli jutt külapealt temani jõudnud, et tütarlapsel olid "valed" rõivad seljas. See jutt mõjus nagu nõiavits. Olin endale rõivaid mitu korda luninud, aga kogu aeg lükati seda erinevate puiklemiste ja põhjustega edasi.
Igatahes sain otsejoones kingiks ühe kaelakõrra tsäpotskaid ja vanavanaema kitasniku ja hame, mis olid täpselt minu mõõtu. Neid selga pannes oli uhke tunne, et olin täpselt vanavanaema kasvu. Vanaema ise oli kõvasti priskem ja talle need selga ei mahtunud. Need olid seisnud pööningul kaua aastaid ja olid pärit umbes aastast 1900. Vanaema sai ilmselt tol hetkel aru, et kui kohe ei tegutse, saab lapselapsest põhja-eestlane. Õnneks ei saanud. Sai ikka seto, mis siis, et sihukene city-seto. Kannan neid tänini. Jah, nüüd siis seisin kiigeplatsil ja kogu see pilt joonistus silme ette. Eks mul olnud seal seiklusi ka ja minu pärast läks öösel järve ääres isegi löömaks, mis lõpuks siiski lõppes õnnelikult. Kaklejad leppisid ühe viina ja nelja suitsulatika kaasabil ära ja mind saadeti kenasti koju.

Värskast läbi sõites jäid silma pika niidina otse taevasse sirutuvad suitsulondid. Väljas oli 25-29 kraadi külma ja inimesed istusid kodudes ja kütsid ahjusid. Kontserdile jõudis siiski neist nii mõnigi ja oli ka kaugemalt tulijaid ja pärast tegi ärksam rahvas, kel hing noor ka mõned tantsud.

Värskast viis osa ringreisuliste teekond otse Moostesse, et järgmiseks päevaks valmis olla. Mõned läksid ka kodudesse. Kolm väsinud puhkajat said öömaja vanas viinavabrikus viinameistrite Augusti ja Mardi tubades. Viinavabriku hommikusöök andis silmad ette nii mõnegi neljatärni hotelli katungile. Uuele päevale mindi vastu rõõmsa tujuga.









Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar