reede, 4. november 2011

Pärimus on peidus

Otsin pärimusmuusikat erinevate esitajate ja ansamblite lugudes ja pean kõvasti kõrvu kikitama, et pärimus üles leida. Võib öelda, et pärimus on enamiku lavadel esinevate pärimusmuusikute mängus ja laulus küll olemas, ent ta on üha enam peidetud ridade vahele. Kaasaja rütmid, erinevate maade rahvamuusika mõjud, maailmamuusika (world music) elemendid murravad jõuga eesti pärimusmuusika ustest ja akendest sisse ja alles jääb sellest mis Eesti oma ja ehe vaid vihje. Vanast laulutraditsioonist näiteks regilaulude laulmisel saab ansamblites tavaliselt vaid üks hääl erinevate pillide koosmängu taustal. Jah, tekstid on autentsed, aga seaded lõhuvad regilaulude struktuuri ning viisi varieerimisest, mis peaks tekkima teksti eripäradest, jääb alles ainult luustik. Liha kaob laulude luudelt kui rocki- ja jazzrütmid teevad oma töö. 
See ei ole ju otseselt halb, sest sel moel on võimalik kaasa haarata uusi kuulajaid, ütlevad tegijad. Me peame pakkuma tänapäeva inimesele seda stiili, millest nad aru saavad, väidavad teised. Ja nad tulevad pärast ise algtõdede juurde. Kas see ikka on nii? Sest just seetõttu on paljude ansamblite puhul võimalik rääkida kui pärimusmuusika ainelisest muusikast või siis muusikast, kus muu hulgas kasutatakse rahvapille. Kaldun arvama, et suur osa inimesi arvab, et Eesti pärimusmuusika ongi ainult see, mida teevad ansamblid Oort, Svjata Vatra, mõned võibolla arvavad, et ka Metsatöll ja Tätte. Jah, ei saa väita, et nende kõigi muusikas poleks pärimusmuusika elemente, on ju rahvapille ja regilaule.  Aga traditsiooni tarkust on vähe. See, mis tehakse, on suures osas tühi ja pinnapealne, ma ei näe süvenemist, ega sisukust.


Värsked ansamblid noorte andekate muusikutega võtavad ja teevad juba ammu käiatud lugudest seaded, esitavad neid oma mõtete ja energiaga, aga midagi vana elustatakse moel, mis pakub ainult välist sära. Ei vaevuta otsima arhiividest uusi lugusid, ei vaevuta süvenema.Sama tundsin kahjuks ka Kodavere laulude plaati (Triskele) kuulates. Kõik on juhuslik. Viis meest laulavad suures osas naiste lauldud laule ja laulude valik plaadil on juhuslik, koosnedes nendest, mis parasjagu kätte sattus või kõlas. Enamus lauludel on muu ilma pillide saade ja soolod. Parmupill jääb taustades pigem rütmiinstrumendiks ja lauluseaded igavaks ja üheplaaniliseks. Vihikutekstides olevad sõnad on lauldavatena mugandunud ja eesti keelele omastest helitutest s-idest on saanud paljudes lauludes helilised z-id. Eestlaulja ä ja õ häälikud moonduvad järellauludes a-deks ja e-deks, mis näitab, et eestlauljat tegelikult ei kuulata ja murre pole tuttav. Ainus adekvaatne asi on kandle olemasolu saadetes. Aga üks lugu mulle meeldis. Hea kui mõnelt plaadilt leiad ühe endale meeldiva loo!
Tegelikult on probleem laiem kui selles ühes plaadis. Laululist sidet, ehk sõnalise ja otsese pärimuse sidet enamusel meist enam ei ole. Laulud ja pillilood õpitakse arhiivist või teiste ansamblite juba tehtud lugude järgi. Tehakse uued seaded, tehakse tegelikult väga andekad ja toredad seaded, aga see kõik tundub punnitamisena. Olgu, jäägu siis igaühele mängurõõm, kõigil on õigus teha muusikat nii, nagu ta tahab. 
Aga üha enam vaevab mind mõte, millise teatepulga jätame järgmise aastasaja inimestele ja kui kaua läheb aega, et tänased seadjad jõuavad algallikani ning saavad aru, et pärimuses on tegelikult kõik võtmed olemas. Nii stiilides, varieerimises, tekstides, muusikas ja selles rahus, mida see muusika pakub. Seniks on pärimus nende jaoks peidus.

6 kommentaari:

  1. Suures osas olen nõus. Aga mis üldse on see päris pärimus?

    Kas see oleks see, kui esitada muusikat täpselt nii nagu seda tehti 1000 aastat tagasi? Minu meelest on see üsna võimatu. Kuigi regilaulust on vähemalt säilinud tekstid (pillimängutraditsioonist enne 19ndat sajandit ei ole vist üldse mingeid kindlaid pärimusi), mis väidetavalt on väga vanad, tuleks nende autentseks esituseks saavutada meeleseisund ja omandada täiuslikult keel, mis olid 1000 aastat tagasi. Sellest ei saa kuidagi üle, et kui me pärimusmuusikat esitame, teeme me seda omas ajas, mis juba iseenesest seab meid teatud raamidesse.

    Üks äärmus oleks nüüd seada pärimusmuusika sihiks nii vormilt kui sisult muistses mõttes võimalikult autentne esituse, mis nõuaks asjaosalistelt väga põhjalikku väljaõpet ja oma mõtlemise täielikku muutust, jõudes aga siiski mitte kunagi täieliku autentsuseni. Teine äärmus oleks see, millest sina oma postituses siin rääkisid: väike noodirida 19ndast sajandist, vorm on võetud aluseks, sellega kõikvõimalikke trikke tehtud. Klaaspärlimäng halvas mõttes.

    Kas pärimusmuusika peab alati jääma omaette kategooriaks? Minu meelest oleks kena, kui see eristus üldse ära kaoks, vaid oleks lihtsalt hea muusika ja sel muusikal oleksid ka mingid sügavamad juured ja traditsioonid. See aga saab juhtuda alles mitmesaja aasta pärast, kui siin jälle mingi järjepidevus on tekkinud.

    Praegu on pärimusmuusika ikkagi meenutus, mälestus ja unistus ning igaühel jääb üle välja mõelda, milleks ta seda kasutada tahab. Klammerdumine ei aita, peab edasi liikuma ja pärimusmuusikast kaasa võtma selle, mis on liikumisvõimeline. Ülejäänu jääb paratamatult muuseumisse.

    Isiklikult tegelengi hetkel läbi parmupillimängu selle liikumisvõimelise, universaalse osakese otsimisega ning praeguse seisuga meenutab tulemus kõige rohkem tänapäevast elektroonilist muusikat, mida klubides ja reividel mängitakse.

    VastaKustuta
  2. Olen väga sama meelt Kairiga. Ehe ja elav regilaul oma varieerimiste, mõttesügavuse ja ajakohasusega lummab nii lauljad kui kuulajaid, see on asi, mille poole püüelda ja mida õppida. Aastaid tagasi laulis Rapla Ühisgümnaasiumi tütarlaste ansambel Saksamaal igaval koolilõpuaktusel Lahemaa laulude vihikust õpitud pika laulu koos kõigi varieerimistega. Paar tundi palavuses istunud ja tülpinud publik jäi hiirvaikselt kuulama - selline elu ja vägi on ehedas viisivariatsioonidega regilaulus.
    Maailmamuusika kõlad annavad korraks esitusele värskuse, sügav sisu tuleb laulu kaudu kõnetatud vaimuilmast. Sealt tuleb kogu lumm ja ehedus, mille poole püüelda.

    VastaKustuta
  3. Ma tegelikult ei räägi sellest, et taotleda absoluutset autentsust ja puhast folkloori, igaüks tehku, mis hing ihaldab, vaid sellest, et mõiste "pärimusmuusika" tähendusväli on nihutatud ja muutunud hoopis millekski muuks. Mulle meeldib kui pärimust kasutatakse uutes vormides ja erinevaid rahvapille oma muusikalistes otsingutes, aga sildistada iga muusikaesitust, mis pärimusest ainest saanud, pärimusmuusikaks, ei ole minu arvates aus.

    VastaKustuta
  4. Nihutatud või laienenud, "pärimusmuusika" tähendab jah kindlasti paljusid asju erinevate inimeste jaoks. Ja võib-olla isegi teistsugune tähendusväli, kui praegu "pärimusmuusikale" omistatud, oleks mingis mõttes kasulikum inimkonnale ja universumile. Aga mida siis teha? Üritus selle sõna tähendust kitsamaks muuta ma ei tea, kas siiski oleks kõige mõtekam viis oma energiat kulutada? Kui seda teha siis ehk ainult ise muusikat tehes ja seda pärimuseks nimetades. Muu oleks nagu veidi fašistlik?

    Muide, mind hakkas huvitama, et mida sina nimetaksid pärimusmuusikaks ja miks? Uurides natuke su tegemisi, panin tähele, et ka su enda bändi iseloomustuses on selle mõistega väga ettevaatlik oldud. Võib-olla ei olegi seda olemas?

    Ma arvan, et ma saan tegelikult aru, mida sa silmas pead, aga mina ütleks ikkagi, et probleem on paljudes pealiskaudsetes bändides ja inimestes kellel pole viitsimist süvitsi minna mitte, mitte mingis konkreetses vormis. Nagu Mikk Sarve jutustki välja võib lugeda, on sisu siiski tähtsam kui vorm. Ja minu meelest see mõttemuster võiks rakenduda mitte ainult vormilt uudse vaid ka vormilt väga vana muusika peal, sest minu meelest võib vormiliselt näiteks puhtalt elektrooniline muusika olla sisult kõvasti pärimuslikum ja ka "kõnetada vaimuilma" sügavamalt kui mõne teise inimese 6-keelse kandle mäng.

    VastaKustuta
  5. Nõus Jaan, hea muusika töötabki ja kõnetabki.
    Ma ei ole defineerija, mul pole selleks pädevustki. Taive Särg on pärimusmuusikat kenast defineerinud oma kirjutistes. Aga ma sain oma Sirbi artikli valmis, mis sellele postitusele tugineb. See peaks ehk järgmine nädal ilmuma. Mul on tunne, et on vaja, et algaks arutelu. Kuhu edasi? Tegelikult suunavad ju festivalikorraldajad seda mõistet uude voolusängi juba 20 aastat. Sirbi artikli kirjutasin ühe mätta otsast vaadatuna, samasuguse võiksin täiesti vastandlike arvamustega kirjutada ka teise mätta otsast, sest tõepoolest, pilt on laiem ja mitmemõõtmelisem tegelikult ja mulle endalegi pole kõik selge. Aga ma ei viitsi iseendaga diskuteerida, seetõttu kirjutangi vahel midagi.Et sisemonoloog muutuks dialoogiks sisemonoloogi ja iseenda kirjutatu vahel :)

    VastaKustuta
  6. See pärimuse muutumise paratamatus ja tänapäeva inimese olemus, mida silmas pidades ei tohiks klammerduda ega "jääda museaaliks" tuleb mulle seoses oma seisukohtadele jäämisega ka väga tihti ette. Aga asi on just selles, et esimese hooga peaks ikka süvenema sellesse, mis on ja õppima seda armastama, sest elu näitab, et muidu kiputakse kõike tõlgendama üsna mööda. Ja eesti modernses pärimusmuusikas kipub minu jaoks väljenduma pigem piinlikkus oma pärandi pärast, mitte armastus selle vastu või uhkus selle üle.

    VastaKustuta