Maja, mille lava on näinud Eesti teatriajaloo suurkujud, andis võimaluse oma diplomitöö publiku ette tuua kultuuriakadeemia üheksanda lennu näitlejatele Taago Tubina juhendaja- ja lavastajakäe all.
Lavastus on nagu arioosodest ehk lüürilistest lühiaariatest koosnev unenäoline mõtisklus inimese teekonna üle maailmas.
Kreisivalitsus otsustab noore ametniku Karl Enrepi (Kristian Põldma) puhkusele saata. See on võimalus, millest too ei saa keelduda. Kui asjad pakitud ja võiks sõiduks minna, selgub, et kreisivalitsuse masinavärk on tõesti kreisi: aparaat jahvatab pabereid ja minek lükkub edasi. Tööd teha aga enam ei tohi, kui ollakse puhkusele saadetud.

Kafkalik absurdimaailm
«Mida ma teen, kui ma mitte midagi ei tee?» küsib noor ametnik, kes on harjunud tubli olema.
Sel 1914. aasta suvel käivitub ühes väikeses provintsilinnas kafkalik absurdimaailm, millel on otsekui omaette paralleeluniversum painajalikes unedes, mis on reaalsemadki kui tegelik elu. Lisaks sellele saab noorest elujõulisest ametnikust masinavärgi eksituse tõttu otsekui Jim Jarmuschi surnud mees.
Aeg tiksub kellavärgiga apelsinis nagu viitsütikuga pomm ja kuulutab sõda. Väikese pansionaadi vanadele elanikele on see aga seisma jäänud. Elatakse mälestustes.
Vana mees Jakof (Arvo Raimo) ja proua Hermione (Luule Komissarov) igatsevad oma eluõhtul taga möödunud aegu. Nende mälestused käivituvad oopiumiuimas nii õudsete kui humoorikate katkenditena elatud elust, esimesest arglikust suudlusest, käest lastud võimalustest ja kummalistest nägemustest. Pansionaadi elanike sisseharjunud põrgu ootab kuulajat, aga enamiku ajast nad räägivad justkui iseendaga oma hulluses.

Oma sisseharjunud põrgus elavad ka teised tegelased. Ülemus (Hendrik Vissel) unistab oma majast nii detailselt, et sellesse võiks kohe sisse kolida. Sõda rikub sellegi unistuse. Kunstnik (Jaanus Tepomees) on baudelairelik elunautlev päevavaras ja vaatleja, kes maalib kurja lilli, draakonit meie sisemuses ja vanemaid naisi nende lodevuses. Pesunaine (Katrin Kalma) tõmbab nähtamatuid niite, püüdes nõnda jõuda lähemale armastusele.
Noor naine Gloria (Maaja Hallik), kes põgeneb julma armukadeda mehe eest, saab selles majas ühtäkki päästeingliks noorele ametnikule (Kristian Põldma), kes kuni tema tulekuni ei teadnudki, mida tähendab tunda rõõmu, kurbust, viha või armastust.
«Kus te olite siis, kui ma selle käänakuni jõudsin? Kas tööl?» küsib noor naine ametnikult.
Jah, me oleme liigagi tihti tööl neil hetkedel, mil elu pakuks meile võimalusi. Ja kui meile ootamatult antakse puhkus, ei oska me puhata. Esimene samm oma sisemisest varjust valgusesse astudes on hirmutav. Me hiilime sinna silmi kissitades ja arglikult, justkui kartes avastada midagi tundmatut, sest see on hirmuäratav.
«Hüppa, arlekiin!» ütleb kunstnik noorele ametnikule. Kas pisike inimene, suure masinavärgi mutter, suudab oma teadvuse ukse avada ja vabaneda?

Detailirohked osatäitmised
Taago Tubina lavastuses loovad noored näitlejad detailirohke mänguga karakterid, mis jäävad kauaks meelde. Nende iga käeviibe ja pilk on kaalutud ja vajalik.
Häid näitlejatöid pakub lavastus rohkesti. Kiidusõnu väärivad Hendrik Visseli aukartustäratav ümberkehastumine vanemaks ametnikuks; Katrin Kalma jõuline kohalolek ka varjustseenides ja oskus isegi lihtne lavalt läbijalutamine suureks mängida; Imre Õunapuu lühike, kuid veenev osatäitmine kurja armukadeda mehena, kes ajab hirmujudinad peale; Kaido Torni kafkalik minimalism Koopiana; Jaanus Tepomehe kuratlik elunautlejast Kunstnik; Kristian Põldma täpne miimika ja kogu etenduse läbi arenev kandev roll ning Maaja Halliku soojustkiirgav lavalolek. Noorte kõrval säravad meisterlikes ja humoorikates osades Luule Komissarov ja Arvo Raimo.
Rolle toetavad tugev muusikavalik (Taago Tubin), nüansirohke valguskujundus (Villu Konrad) ning vana teatrimaja suurepärane akustika, tänu millele jõuavad igaüheni ka tagalava sosinad. Lavastuses on palju kihte, mida avastada. Ühtviisi mõjuvad on nii visuaalsed efektid kui Martin Alguse viidete- ja kujunditerohke keel.
Diplomitööst on saanud meistritöö, millele on nauditav kaasa elada ja mis tekitab mõtteid pikaks ajaks.

LAVASTUS
Martin Algus, «Arioso. Nähtamatu õhk»
• Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin
• Kunstnik Kaido Torn
• Valguskunstnik Villu Konrad (külalisena)
• Osades Maaja Hallik, Katrin Kalma, Kristian Põldma, Jaanus Tepomees, Hendrik Vissel, Imre Õunapuu (kõik kultuuriakadeemia teatrikunsti 9. lennust), Kaido Torn (kultuuriakadeemia teatrikunsti visuaaltehnoloogia 7. lennust), Luule Komissarov ja Arvo Raimo
Allikas: Ugala