SAKALA 26.01.2011
Pärimusmuusika tänavune talvegala ehk talivoor läks teele Juhan Suitsu
piduliku ja nüansirohke sarvelooga ning andis teatepulga üle mehelikule
lauluväele Lauri Õunapuu eestlaulmisel.
Regilaulu omapärane rütm ja esitusviis ei ole nüüdisinimesel lihtsad
kuulata. Ümberütlemise ja viisi varieerimise mõnud ning murdetekstid
nõuavad süvenemist nii eeslauljalt kui koorilt, saati siis neilt, kes on
end sättinud pelgalt kuulama. Eestlauljast sõltub suuresti, kas ta
suudab oma sõnumi kuuldavale tuua, või peab seda, millest laulab, lahti
seletama.
Tore, et mehed on tulnud kambritest lavalaudadele end näitama: neil on lauluga oma rida ajada ja oma sõnum öelda. Nagu kõlas tolleski palas: kes on laiska laulma, võtku pilli pingi pealta. Välja need seepeale võetigi.
Rõõm ja energia
Ando Kiviberg lükkas voori hoogsalt lahti torupillil mängitud Pakri labajalavalsiga. Tuule Kanni kümnekeelelisel kandlel esitatud Tartu-, Lääne- ja Kullamaa polkalood tekitasid juba tunde, et püüne peal mängib mitu muusikut.
Rõuge kandi kaunis laulus «Omaksed ajavad ära» oli Tuule Kannil sees väike üllatus: noormees, kelle juurde neiu lõpuks jõudis ja kes teda ära ei ajanud, oli valmis andma tüdrukule peale sõrmuse, aida ja tare ka oma pilli ja pilliviisi. Sellel piigal läks tõesti hästi.
Sofia Joons on teinud oma pilli ise ja võib selle kõla üle uhke olla. Vist küll esimest korda nägime Hiiu kandle mängijat, kes sai seejuures vabalt liikuda. Muuseumist võib leida ikka ainult istuvate mängijate fotosid. Kas sellest tekib uus traditsioon, on veel vara öelda — eks iga pill pea ise ütlema, kuidas ta tahab mängitud saada.
Sofia Joonsi Hiiu kandlel on hobusesabajõhvide asemel soolkeeled, mis muudavad pilli väga varjundirohkeks ja tantsuliseks.
Nakatav ja tantsule meelitav oli ka Tarmo Noormaa lõõtsamäng. Oli kohe kahju, et palad jäid nii lühikeseks, aga eks siis, kui tantsijad ümber pillimehe keerutavad, lenda ka lood, kuni viimane paar väsib.
Laval on alati natuke teine lugu.
Viiuldajad Karoliina Kreintaal ja Maarja Nuut on oma kooslusele lõpuks nime leidnud: Knihv pakub ohtralt viiulirõõmu ja sünergiat. Koosmäng Tõnu Tubli löökpillidega on nauditav ja pulbitseb energiast ning kindlasti avastab ansambel edaspidi uusi knihve ja vigureid. Näiteks võis aimata, et ühel vanal grammofonil hakkas korraks jaks otsa saama, aga siis said labajalad sisse uue hoo.
Üllatusi jätkus lõpuni välja
Pärimusmuusika talvevooris järgnes ilusaid üllatusi ridamisi kuni viimase reeni. Meelika Hainsoo lauldud Siberi eestlastelt pärit lugu Tuule Kanni kandle saatel oli nii puhas ja siiras, et ohkasin kergendatult, kui neiu oma seitse aastat sõjas olnud peigmehe viimaks ikkagi üles leidis.
Siis jõudis kätte «parmupildur» Cätlin Jaago kord. Olgu öeldud, et tal on ilmumas kogumik «Eesti parmupill». Ehkki nimetatud pilli on enamasti mängitud teiste kõrval ja vahel ka lihtsalt rütmiinstrumendina, väärib see väike muusikariist palju rohkem tähelepanu. Eesti parmupill on olnud ikka mõeldud viisimängimiseks ja juba ongi korraldatud esimene tantsutuba, kus sai tantsida ainult selle järgi.
Enne seda, kui talvevoor põikas korraks kõrtsi, kus saime kuulda Lauri Õunapuu ja Tarmo Noormaa lustakat, ovatsioone pälvinud meestelaulu, sõitis ette õhuline ja nooruslikust mängulustist pakatav Gjangsta.
Järgmisel reel kihutas toru- ja parmupillide mürinal särtsakas ja lustlik Ro:Toro. Mõlemad ansamblid teevad muusikat mõnusalt ja traditsioone silmas pidades. Kui mõni bänd kipub aastatega väsima, siis Ro:Toro puhul seda küll öelda ei saa, tema mõjub iga kord värskelt ning muusikast õhkub loomis- ja improviseerimisrõõmu.
Igaühel oma regi
Talvegalale minnes ei olnud mul tõtt-öelda erilist usku, et ülevaatlikust pärimusmuusikute väljanäitusest võiks head nahka saada: nimigi selline imelik. Tavaliselt kipuvad niisugused kontserdid nii laulikutest kui pillimeestest pealiskaudselt üle ratsutama ning kokku tuleb puder ja kapsad.
Seda suurem oli mu üllatus. Igale muusikule ja ansamblile oli vooris tekitatud oma ruum, mis laskis kõigil ka üksikuna särada. Igaüks istunuks tõesti justkui oma reel ja selles terviklikus vooris oli August Pulsti omaaegsete muuseumikontsertide uhket ja väärikat hõngu — ainult et pillimehed ja laulikud ei olnud ammu unustatud või avastamata rahvamuusikud nagu Pulsti ajal, vaid tuntud, parimates aastates, pärimusest jõudu ammutavad oskajad inimesed.
Hea, et tänu Klassikaraadio salvestusele saab seda kontserti kuulata ka mujal maailmas. Võime uhked olla, et meil on nii palju häid muusikuid ja ilusat muusikat.
KONTSERT
Talvegala oli Viljandi pärimusmuusika aidas 21. jaanuaril.
• Rahvusringhääling tegi galakontserdist helisalvestise, mida pakutakse Euroopa ringhäälingute liidu (EBU) liikmesjaamadele nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas.
• Talvegala eesmärk oli tutvustada eesti pärimusmuusikat nii lähedal kui kaugel.
Allikas: www.folk.ee
Tore, et mehed on tulnud kambritest lavalaudadele end näitama: neil on lauluga oma rida ajada ja oma sõnum öelda. Nagu kõlas tolleski palas: kes on laiska laulma, võtku pilli pingi pealta. Välja need seepeale võetigi.
Rõõm ja energia
Ando Kiviberg lükkas voori hoogsalt lahti torupillil mängitud Pakri labajalavalsiga. Tuule Kanni kümnekeelelisel kandlel esitatud Tartu-, Lääne- ja Kullamaa polkalood tekitasid juba tunde, et püüne peal mängib mitu muusikut.
Rõuge kandi kaunis laulus «Omaksed ajavad ära» oli Tuule Kannil sees väike üllatus: noormees, kelle juurde neiu lõpuks jõudis ja kes teda ära ei ajanud, oli valmis andma tüdrukule peale sõrmuse, aida ja tare ka oma pilli ja pilliviisi. Sellel piigal läks tõesti hästi.
Sofia Joons on teinud oma pilli ise ja võib selle kõla üle uhke olla. Vist küll esimest korda nägime Hiiu kandle mängijat, kes sai seejuures vabalt liikuda. Muuseumist võib leida ikka ainult istuvate mängijate fotosid. Kas sellest tekib uus traditsioon, on veel vara öelda — eks iga pill pea ise ütlema, kuidas ta tahab mängitud saada.
Sofia Joonsi Hiiu kandlel on hobusesabajõhvide asemel soolkeeled, mis muudavad pilli väga varjundirohkeks ja tantsuliseks.
Nakatav ja tantsule meelitav oli ka Tarmo Noormaa lõõtsamäng. Oli kohe kahju, et palad jäid nii lühikeseks, aga eks siis, kui tantsijad ümber pillimehe keerutavad, lenda ka lood, kuni viimane paar väsib.
Laval on alati natuke teine lugu.
Viiuldajad Karoliina Kreintaal ja Maarja Nuut on oma kooslusele lõpuks nime leidnud: Knihv pakub ohtralt viiulirõõmu ja sünergiat. Koosmäng Tõnu Tubli löökpillidega on nauditav ja pulbitseb energiast ning kindlasti avastab ansambel edaspidi uusi knihve ja vigureid. Näiteks võis aimata, et ühel vanal grammofonil hakkas korraks jaks otsa saama, aga siis said labajalad sisse uue hoo.
Üllatusi jätkus lõpuni välja
Pärimusmuusika talvevooris järgnes ilusaid üllatusi ridamisi kuni viimase reeni. Meelika Hainsoo lauldud Siberi eestlastelt pärit lugu Tuule Kanni kandle saatel oli nii puhas ja siiras, et ohkasin kergendatult, kui neiu oma seitse aastat sõjas olnud peigmehe viimaks ikkagi üles leidis.
Siis jõudis kätte «parmupildur» Cätlin Jaago kord. Olgu öeldud, et tal on ilmumas kogumik «Eesti parmupill». Ehkki nimetatud pilli on enamasti mängitud teiste kõrval ja vahel ka lihtsalt rütmiinstrumendina, väärib see väike muusikariist palju rohkem tähelepanu. Eesti parmupill on olnud ikka mõeldud viisimängimiseks ja juba ongi korraldatud esimene tantsutuba, kus sai tantsida ainult selle järgi.
Enne seda, kui talvevoor põikas korraks kõrtsi, kus saime kuulda Lauri Õunapuu ja Tarmo Noormaa lustakat, ovatsioone pälvinud meestelaulu, sõitis ette õhuline ja nooruslikust mängulustist pakatav Gjangsta.
Järgmisel reel kihutas toru- ja parmupillide mürinal särtsakas ja lustlik Ro:Toro. Mõlemad ansamblid teevad muusikat mõnusalt ja traditsioone silmas pidades. Kui mõni bänd kipub aastatega väsima, siis Ro:Toro puhul seda küll öelda ei saa, tema mõjub iga kord värskelt ning muusikast õhkub loomis- ja improviseerimisrõõmu.
Igaühel oma regi
Talvegalale minnes ei olnud mul tõtt-öelda erilist usku, et ülevaatlikust pärimusmuusikute väljanäitusest võiks head nahka saada: nimigi selline imelik. Tavaliselt kipuvad niisugused kontserdid nii laulikutest kui pillimeestest pealiskaudselt üle ratsutama ning kokku tuleb puder ja kapsad.
Seda suurem oli mu üllatus. Igale muusikule ja ansamblile oli vooris tekitatud oma ruum, mis laskis kõigil ka üksikuna särada. Igaüks istunuks tõesti justkui oma reel ja selles terviklikus vooris oli August Pulsti omaaegsete muuseumikontsertide uhket ja väärikat hõngu — ainult et pillimehed ja laulikud ei olnud ammu unustatud või avastamata rahvamuusikud nagu Pulsti ajal, vaid tuntud, parimates aastates, pärimusest jõudu ammutavad oskajad inimesed.
Hea, et tänu Klassikaraadio salvestusele saab seda kontserti kuulata ka mujal maailmas. Võime uhked olla, et meil on nii palju häid muusikuid ja ilusat muusikat.
KONTSERT
Talvegala oli Viljandi pärimusmuusika aidas 21. jaanuaril.
• Rahvusringhääling tegi galakontserdist helisalvestise, mida pakutakse Euroopa ringhäälingute liidu (EBU) liikmesjaamadele nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas.
• Talvegala eesmärk oli tutvustada eesti pärimusmuusikat nii lähedal kui kaugel.
Allikas: www.folk.ee
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar