Intervjuu Tanel Ingi ja Aarne Soroga.
Sakala
Sakala
31.10.2012
2. novembril esietendub Ugalas Arto Salmineni «Ladu». Näidendi
peategelased on laomehed Rousku ja Raninen, keda kehastavad Tanel Ingi
ja Aarne Soro.
Kuidas Soome lugu Eesti kontekstis mõjub?
Aarne Soro: Esimest korda lugedes naersin ikka südamest. Selles loos on palju jaburust ja tegelased on omal kombel halenaljakad.
Tanel Ingi: Minu veregrupile selline huumor sobib, samas seda laval toimima saada on parajalt keeruline. Minu silmis liigitub «Ladu» samasse kategooriasse Kaurismäki filmidega — see on ühtaegu naljakas ja kurb. Olen tähele pannud, et vaimukad ja mahlakad on just need nüüdisdramaturgia teosed, mis räägivad tavaliste inimeste, mitte rikaste või kõrgklassi elust.
Nii et tekst on päevakajaline ka Eestis?
Tanel Ingi: Arvestades kõike seda, mis meie riigis toimub, on see väga terav näidend. Paljudel on hirm töötuks jääda.
Näidendis saab laomees Raninenile saatuslikuks, et ta ütleb oma arvamuse otsekoheselt välja. Ametiredelil kõrgemal olijad, näiteks kaupluse juhataja, peavad loomulikuks, et laomehetaolised inimesed ei tohi arvamust avaldada. Mugavam on, kui nad tassivad oma kotte ja on vait. Pealegi võib sellise asemele iga hetk uue võtta — kui ei meeldi, mine minema!
Aarne Soro: Oluline on, mida inimene tähtsaks peab. Taneli kehastatud Rousku tahab endale kallist mokanahkset jopet ja käia õhtul kõrtsis, kus keegi ei tea, et ta on lihtne laomees. Rousku teeb oma igapäevast tuima tööd, aga samas tahab näidata, et ta on keegi. Minu tegelane Raninen on oma eluga päris rahul ega viitsi mõelda selle peale, mismoodi ülalpool asjad toimivad. Ta ei oskagi rohkemat loota. Tegelikult pole ka Rouskul mingit sihti, kuhu püüelda, ta ei soovi ega viitsi millegi eest vastutada.
Tanel Ingi: Lugu käivitub siin ja praegu. Laomees Rouskul hakkavad kuhjuma kõikvõimalikud probleemid ja ta teeb järjest valesid valikuid. Tegelikult kehtivad need reeglid absoluutselt igal pool ja iga inimese kohta, mitte ainult laomaailmas.
Aarne Soro: Tihti ei tule inimene täbarasse olukorda sattudes selle pealegi, et edasine on tema enda valik.
Tanel Ingi: Kui sa ei viitsi kuhugi püüelda, pole mõtet ka viriseda. Tuleb leppida, et saad mängida nende kaartidega, mis sul käes on. Kui oled agulis sündinud ja kolmandat põlve luuser, on sellest elust välja rabelda väga raske. Nõrgad saavad korra vastu näppe ja enam ei mõtle. Tugevad lähevad edasi.
Raivo E. Tamm mängib meie lavastuses kommunistist varast, aga tema tegelase mõtteavaldused on minu arvates selle näidendi võtmetekstid, ta räägib asjadest nii, nagu need praegu tõesti on.
Näidendist jookseb läbi mitme inimese lugu, kõige terviklikumalt ehk Rousku ja Karita liin.
Tanel Ingi: Jah, üks liin selles lavastuses on tõesti sellest, kuidas sünnib perekond nii-öelda laomaailma reaalsuses.
Kuidas Rouskul ja Karital selles loos läheb, saab juba teatris näha, lõppu ma ette ära ei ütle.
Aarne Soro: Esimest korda lugedes naersin ikka südamest. Selles loos on palju jaburust ja tegelased on omal kombel halenaljakad.
Tanel Ingi: Minu veregrupile selline huumor sobib, samas seda laval toimima saada on parajalt keeruline. Minu silmis liigitub «Ladu» samasse kategooriasse Kaurismäki filmidega — see on ühtaegu naljakas ja kurb. Olen tähele pannud, et vaimukad ja mahlakad on just need nüüdisdramaturgia teosed, mis räägivad tavaliste inimeste, mitte rikaste või kõrgklassi elust.
Nii et tekst on päevakajaline ka Eestis?
Tanel Ingi: Arvestades kõike seda, mis meie riigis toimub, on see väga terav näidend. Paljudel on hirm töötuks jääda.
Näidendis saab laomees Raninenile saatuslikuks, et ta ütleb oma arvamuse otsekoheselt välja. Ametiredelil kõrgemal olijad, näiteks kaupluse juhataja, peavad loomulikuks, et laomehetaolised inimesed ei tohi arvamust avaldada. Mugavam on, kui nad tassivad oma kotte ja on vait. Pealegi võib sellise asemele iga hetk uue võtta — kui ei meeldi, mine minema!
Aarne Soro: Oluline on, mida inimene tähtsaks peab. Taneli kehastatud Rousku tahab endale kallist mokanahkset jopet ja käia õhtul kõrtsis, kus keegi ei tea, et ta on lihtne laomees. Rousku teeb oma igapäevast tuima tööd, aga samas tahab näidata, et ta on keegi. Minu tegelane Raninen on oma eluga päris rahul ega viitsi mõelda selle peale, mismoodi ülalpool asjad toimivad. Ta ei oskagi rohkemat loota. Tegelikult pole ka Rouskul mingit sihti, kuhu püüelda, ta ei soovi ega viitsi millegi eest vastutada.
Tanel Ingi: Lugu käivitub siin ja praegu. Laomees Rouskul hakkavad kuhjuma kõikvõimalikud probleemid ja ta teeb järjest valesid valikuid. Tegelikult kehtivad need reeglid absoluutselt igal pool ja iga inimese kohta, mitte ainult laomaailmas.
Aarne Soro: Tihti ei tule inimene täbarasse olukorda sattudes selle pealegi, et edasine on tema enda valik.
Tanel Ingi: Kui sa ei viitsi kuhugi püüelda, pole mõtet ka viriseda. Tuleb leppida, et saad mängida nende kaartidega, mis sul käes on. Kui oled agulis sündinud ja kolmandat põlve luuser, on sellest elust välja rabelda väga raske. Nõrgad saavad korra vastu näppe ja enam ei mõtle. Tugevad lähevad edasi.
Raivo E. Tamm mängib meie lavastuses kommunistist varast, aga tema tegelase mõtteavaldused on minu arvates selle näidendi võtmetekstid, ta räägib asjadest nii, nagu need praegu tõesti on.
Näidendist jookseb läbi mitme inimese lugu, kõige terviklikumalt ehk Rousku ja Karita liin.
Tanel Ingi: Jah, üks liin selles lavastuses on tõesti sellest, kuidas sünnib perekond nii-öelda laomaailma reaalsuses.
Kuidas Rouskul ja Karital selles loos läheb, saab juba teatris näha, lõppu ma ette ära ei ütle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar