Saabusime Krasknojarskisse neljapäeva hommikul kell kaheksa. Uneaega oli lennukis keskmiselt neli tundi, sest kell seal neli tundi ees. Väike lennuväli, kuhu otse lennukist sattusime oli nagu külatänaval. Veidi ringi vaadanud leidsime üles ka pagasimaja, kus lindi peal kõik paki kenasti kätte jooksid. Klõpsti pakiti meid bussi ja tee algas hotelli. Krasnojarsk on alati olnud Siberi või ehk kogu Venemaa kõige punasem linn. Linnas 20. sajandi alguses olnud sajast kirikust jätsid kommunistid alles vaid kolm. Lammutamine algas juba kolmekümnendatel. Kohati on kivihiiglaste rägastikus siiski leida mõningaid vanu ehedaid puust maju. Nikedrdatud aknad, vanad palgid ja tühjad aknad. Puumaja pidamine kesklinnas on kulukas, ostmisest rääkimata, oli kuulda, et muinsuskaitse reeglid on karmid Sõitsime läbi väikeste ummikute hotelli ja saime loodetud kolme tunni asemel tunniks ajaks silmad kinni vajutada. Seejärel algas kohtumine kohaliku eesti seltsiga ja edasi läks kõik nagu tehases liipreid tootes. Eesti seltsi kohtumisel olid ainukesed, kes normaalset eesti keelt rääkisid, eesti keele õpetaja, kellele läksime medalit andma ja härra Kuuno. 90 aastane. Tema esitas kohtumise alguses kelmika eesti hümni suupilliga ja teisel päeval mängis ka vastuvõtul “Aas haljendab ja kägu kukub raal.“ Ta oli vanemate poolt maha jäetud, 40 aastaselt oli teada saanud, et nood on Austraalias, ja siis läks tal mitu aastat, et endale väljasõidu luba saada ja sai õiguse lennukiga Austraaliasse vanematele külla minna. Rääkis sellest pikast 13 tundi kestnud lennust mitu korda. Oli selline üpris naksakas kikilipsuga vanahärra, üldsegi mitte sellest maailmast, kus ta elas.
Õhtul peale kohtumist käisime veel kohalikus kunstimuuseumis vaatamas Haidaki küla laste kunstiteost, mis oli rahvusvahelisel kunstibiennaalil Grand Prix võitnud. Töö nimi oli Setumaa, ja see oligi 5x5 maalahmakas, mullaga kaetud, kus olid majad, loomad ja inimesed fooliumist peale meisterdatud. Oli väga võimas installatsioon. Nad olid selle üle kohutavalt uhked. Keegi ei jätnud seda väikest seika oma kõnedes mainimata. Seejärel käisime einetamas kohalikus Tuva restoranis Jurta ja osalesime köögisaates. Tutvustasime jõulutoite - silguvõileivad. Verivorstid, mulgikapsas, kõrvitsasalat, pohlamoos. Siis veel tegime leivakrõbuskeid pohlamoosi ja vahukoorega. Vana Tallinn, kommid, piparkoogid. Maitsev oli. Selline naljapidu mis pärast võtteid lahti läks, operaatorid olid küsinud TV omanikult kahe lisatunni eest töötasu, nad ei raatsinud ära minna- enne kui pistsime kõik söögi ja joogi pintslisse. Nii kalli shampusega pole vist kunagi Vanalinna kokteili tehtud. Vahvad telemehed olid.
Teisel päeval ootas meid hommikul väljasõit Haidaki külla, kus ootasid meid nii lapsed kui õpetajad ja mõned kohaliku võimu esindajad. Lapsed olid ära õppinud 3 setukeelset lugu ja mingi uskumatu versiooni kaerajaanist. Lasin minagi torupilli ja parmupilliloo ja tegin veel tagatipuks ühe regilaulu, mida nad püüdlikult järgi häälisid. Oli näha, et saadiku saabumise puhuks oli need kleidid eile kokku õmmeldud ja ka särgivarrukatest paistsid veel traagelniidid. Aga sellegipoolest oli armas. Seejärel järgnes söögilaud, kus ainult tähtsamad õpsid ja mitmed toostid. Teekannudest valati välja kohalikku puskarit ja ei läinud poolt tundigi kui naised hakkasid laulma.. vene laulukesi. Siis tegid kolm naist natuke setokeelseid lugusid ja siis vajusid olulisemad persoonid lauast minema. Kiilt es kõnõlõ kiäki. Palgapäev oli ja palka makstakse 20 km. eemal külas. Selge see, et vaja järel käia kui vähegi kaine autojuht minemas. Mehi selles külas peaaegu ei näinud. Kui jalutama läksin tuli vastu keegi naine ja küsis, kas ma otsin eestlast. Noh, meil oli üks tütarlaps just ära kadunud tükk ega tagasi… Ja seletas vene keeles, et tema ka estonka. Pagana kõvera näoga naine oli, nägi välja nagu 65, aga ilmselt oli 40nene. Nii nad enamjagu kõik seal, hõbe ja kuldhammastega, hea kui nendegagi. Külas on 9-klassiline kool, seal ikka igas klassis mõni õpilane on, kuigi seda kooli tahetakse ära kaotada. Vaikselt hääbub kõik. Kool, pood ja side on küla ainsad tööandjad. Ülejäänud vaatavad ise kuidas saavad.
Igatahes läksin juhendatud väravast sisse ja mind ootas kena puhas kodu, kus memm toimetas ahju juures ja mingi vana sell suhtles aktiivselt meie tütarlapsega ja oli juba ilmselt teinud huvitavaid ettepanekuid. Pandi siis mindki istuma ja kolme minuti pärast oli mind ka üle kontrollitud. Vanamees Vasja teatas meile, et oleme tema järgmisteks, so neljandateks naisteks välja valitud. Ta oskas umbes kolme sõna arusaadavas keeles, sest tema esimene naine oli olnud seto. Kullõ! Kullõ! Kordas ta kogu aeg. Lisaks lubas mind moraalselt ära tappa ja vaatas tungival pilgul silma. Ise oli ta nii umbjoobes et ei saanud suurt maailma asjust aru midagi. Ühel hetkel vihastas ta aga memmekese peale ja tõmbas kapist halja väitsa välja ja kukkus seda meie nina all vehkima. Alalhoiuinstinkt hakkas tööle ja saime hetkega kõige kavalamateks inimesteks, sekundiga kaineks ja ainus mõte peas, kuidas uksest välja saada. Rakendasin kogu oma veenmisoskuse ja äkitselt me ka õues olime, peldikusse pääsemise ettekäändega, nuttev memmeke järel. Temast oli nii kahju, et ta pidi teejoomise asemel hullu vanamehe pärast häbenema.
Ei olnud see pärimuse kogumise mõte nii hea ühti.
Tagasitee oli pikk ja konarlik, nõudsin peatuspaika ainsa teeärse pühapaiga juures- musta kase juures. Ainus selline Must Kask kogu piirkonnas. Linte ja paelu täis, selle juures käib iga teine pulm. Mõtle vaid kui palju saatusi on sellel kasel kanda.
Ja siis tegime Vabariigi aastapäeva vastuvõtu, mina mängisin alguses veidi torupilli ja pärast laulsin hümni soolona, nagu tennise maailmameistrivõistlustel. Uhke tunne.
Teleuudistes näitas mind – Kairi Leivo- Krasnojarski eestlane. Ju ma siis tundusin kohalikuna.
Eile hommikul oli veel kiirvisiit Jenissei äärde, etnograafiamuuseumisse ja jääskulptuuride parki. Neid viimaseid on seal igal pool- see on ilmselt kõva traditsioon. Ilus nägi välja. Ja siis hopsti lennukisse. Lennukist maha saime alles tund peale maandumist- Domodedovos on ka raskekujulised parkimisprobleemid. Seejärel tunnike pausi ja teatrisse Et Cetera Nüganeni esietendusele. Oli väga hea etendus. Uskumatud efektid. Viimase stseenis tuli lavale ka üks kuldne retriiver. Pidi ilmselt inimeste sekka tulema, aga ei olnud oma ülesandest vist nii täpselt aru saanud. Eks järgmistel etendustel loksub paika. Väga aktuaalne etendus oli, ei jäänud kriitikata president ega massikultuur. Imekspandav, kuidas eestikeelne inimene suudab 2.25 h korralikus vene keeles välja vedada ilma susservusserita. Müts maha.
Samas mingi kriitik arvas, et oleks võinud üldse lavastamata jäädaa . Tahtis jälle kellelegi selle arvamusega meeldida. Eks ta ole, isegi kultuur pole siin poliitikast puhas.
Hommikul oli uni varakult läinud. Pikad päevad ja pikad ööd. Ajaarvamine on sassis.
Õhtul peale kohtumist käisime veel kohalikus kunstimuuseumis vaatamas Haidaki küla laste kunstiteost, mis oli rahvusvahelisel kunstibiennaalil Grand Prix võitnud. Töö nimi oli Setumaa, ja see oligi 5x5 maalahmakas, mullaga kaetud, kus olid majad, loomad ja inimesed fooliumist peale meisterdatud. Oli väga võimas installatsioon. Nad olid selle üle kohutavalt uhked. Keegi ei jätnud seda väikest seika oma kõnedes mainimata. Seejärel käisime einetamas kohalikus Tuva restoranis Jurta ja osalesime köögisaates. Tutvustasime jõulutoite - silguvõileivad. Verivorstid, mulgikapsas, kõrvitsasalat, pohlamoos. Siis veel tegime leivakrõbuskeid pohlamoosi ja vahukoorega. Vana Tallinn, kommid, piparkoogid. Maitsev oli. Selline naljapidu mis pärast võtteid lahti läks, operaatorid olid küsinud TV omanikult kahe lisatunni eest töötasu, nad ei raatsinud ära minna- enne kui pistsime kõik söögi ja joogi pintslisse. Nii kalli shampusega pole vist kunagi Vanalinna kokteili tehtud. Vahvad telemehed olid.
Teisel päeval ootas meid hommikul väljasõit Haidaki külla, kus ootasid meid nii lapsed kui õpetajad ja mõned kohaliku võimu esindajad. Lapsed olid ära õppinud 3 setukeelset lugu ja mingi uskumatu versiooni kaerajaanist. Lasin minagi torupilli ja parmupilliloo ja tegin veel tagatipuks ühe regilaulu, mida nad püüdlikult järgi häälisid. Oli näha, et saadiku saabumise puhuks oli need kleidid eile kokku õmmeldud ja ka särgivarrukatest paistsid veel traagelniidid. Aga sellegipoolest oli armas. Seejärel järgnes söögilaud, kus ainult tähtsamad õpsid ja mitmed toostid. Teekannudest valati välja kohalikku puskarit ja ei läinud poolt tundigi kui naised hakkasid laulma.. vene laulukesi. Siis tegid kolm naist natuke setokeelseid lugusid ja siis vajusid olulisemad persoonid lauast minema. Kiilt es kõnõlõ kiäki. Palgapäev oli ja palka makstakse 20 km. eemal külas. Selge see, et vaja järel käia kui vähegi kaine autojuht minemas. Mehi selles külas peaaegu ei näinud. Kui jalutama läksin tuli vastu keegi naine ja küsis, kas ma otsin eestlast. Noh, meil oli üks tütarlaps just ära kadunud tükk ega tagasi… Ja seletas vene keeles, et tema ka estonka. Pagana kõvera näoga naine oli, nägi välja nagu 65, aga ilmselt oli 40nene. Nii nad enamjagu kõik seal, hõbe ja kuldhammastega, hea kui nendegagi. Külas on 9-klassiline kool, seal ikka igas klassis mõni õpilane on, kuigi seda kooli tahetakse ära kaotada. Vaikselt hääbub kõik. Kool, pood ja side on küla ainsad tööandjad. Ülejäänud vaatavad ise kuidas saavad.
Igatahes läksin juhendatud väravast sisse ja mind ootas kena puhas kodu, kus memm toimetas ahju juures ja mingi vana sell suhtles aktiivselt meie tütarlapsega ja oli juba ilmselt teinud huvitavaid ettepanekuid. Pandi siis mindki istuma ja kolme minuti pärast oli mind ka üle kontrollitud. Vanamees Vasja teatas meile, et oleme tema järgmisteks, so neljandateks naisteks välja valitud. Ta oskas umbes kolme sõna arusaadavas keeles, sest tema esimene naine oli olnud seto. Kullõ! Kullõ! Kordas ta kogu aeg. Lisaks lubas mind moraalselt ära tappa ja vaatas tungival pilgul silma. Ise oli ta nii umbjoobes et ei saanud suurt maailma asjust aru midagi. Ühel hetkel vihastas ta aga memmekese peale ja tõmbas kapist halja väitsa välja ja kukkus seda meie nina all vehkima. Alalhoiuinstinkt hakkas tööle ja saime hetkega kõige kavalamateks inimesteks, sekundiga kaineks ja ainus mõte peas, kuidas uksest välja saada. Rakendasin kogu oma veenmisoskuse ja äkitselt me ka õues olime, peldikusse pääsemise ettekäändega, nuttev memmeke järel. Temast oli nii kahju, et ta pidi teejoomise asemel hullu vanamehe pärast häbenema.
Ei olnud see pärimuse kogumise mõte nii hea ühti.
Tagasitee oli pikk ja konarlik, nõudsin peatuspaika ainsa teeärse pühapaiga juures- musta kase juures. Ainus selline Must Kask kogu piirkonnas. Linte ja paelu täis, selle juures käib iga teine pulm. Mõtle vaid kui palju saatusi on sellel kasel kanda.
Ja siis tegime Vabariigi aastapäeva vastuvõtu, mina mängisin alguses veidi torupilli ja pärast laulsin hümni soolona, nagu tennise maailmameistrivõistlustel. Uhke tunne.
Teleuudistes näitas mind – Kairi Leivo- Krasnojarski eestlane. Ju ma siis tundusin kohalikuna.
Eile hommikul oli veel kiirvisiit Jenissei äärde, etnograafiamuuseumisse ja jääskulptuuride parki. Neid viimaseid on seal igal pool- see on ilmselt kõva traditsioon. Ilus nägi välja. Ja siis hopsti lennukisse. Lennukist maha saime alles tund peale maandumist- Domodedovos on ka raskekujulised parkimisprobleemid. Seejärel tunnike pausi ja teatrisse Et Cetera Nüganeni esietendusele. Oli väga hea etendus. Uskumatud efektid. Viimase stseenis tuli lavale ka üks kuldne retriiver. Pidi ilmselt inimeste sekka tulema, aga ei olnud oma ülesandest vist nii täpselt aru saanud. Eks järgmistel etendustel loksub paika. Väga aktuaalne etendus oli, ei jäänud kriitikata president ega massikultuur. Imekspandav, kuidas eestikeelne inimene suudab 2.25 h korralikus vene keeles välja vedada ilma susservusserita. Müts maha.
Samas mingi kriitik arvas, et oleks võinud üldse lavastamata jäädaa . Tahtis jälle kellelegi selle arvamusega meeldida. Eks ta ole, isegi kultuur pole siin poliitikast puhas.
Hommikul oli uni varakult läinud. Pikad päevad ja pikad ööd. Ajaarvamine on sassis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar