Pidu sinus eneses ehk kes kustutab jaanitule?

Folgileht, Postimees, juuli, 2013

Meie külas on täna jaanipidu, loen külapoe kuulutustetahvlilt. Ansambel mängib ja tantsida saab ja lõke süüdatakse. Kultuurimaja juhataja, noor õbluke neidis, tassib lõkke juurde pinke, kannab kokku koduõuest üle jäänud planke ja püüab samal ajal telefonitsi teada saada, kui kaugel auväärt muusikud juba on. Nad peaks juba kohal olema, aga näe eelmises kohas tuli kolm lisalugu teha ja kola kokkupanekuga läks aega. Kui ansambel kohale jõuab ja mängima hakkab on selle küla kolmesajast elanikust kohal juba seitse inimest. Kultuurimaja juhataja püüab lõket süüdata. Kuldses keskeas tublid töömehed Harri ja Elmar ajavad kolm meetrit eemal käed rinnal omavahel juttu. Kolm noorukit on kiigel süvenenud telefonimängudesse. Kaks memmekest õõtsuvad heldinult muusikataktis ja vaatavad, kuidas lõke tasakesi süttib. Pidu hakkab, pidu hakkab. Kaks tundi hiljem on platsil juba pisut rohkem rahvast, nii kolmekümne ringis ja viimaseks tantsuks läheb isegi Harri põrandale. Bänd lõpetab, kaks setti, rohkemaks raha ei olnud. Raadiomuusika jätkab. Pidu hakkab hoogu sisse saama, isegi naeru on kosta. Lõke põleb. Tantsitakse. Õbluke neidis istub kultuurimaja trepil ja ohkab. Nüüd on jäänud veel kõlarid ja makk tagasi tuppa vedada. Üks tunnikese pärast, arvab ta, oleks paras aeg. No ja pingid ka, neid ei saa ka õue jätta. Kodus tahaks ka tuld teha. Temast jääb lõkkeplatsile veel paar inimest.

Jama oli, arvavad järgmisel päeval Elmar ja Harri ja nende hääl kõlab valjult ja valusalt mööda külatelefoni ka kultuurimaja juhataja kõrvu. „Mis ma valesti tegin?“ ei suuda ta mõista.

Ma arvan, et ta ei teinud suurt midagi valesti. Valesti tegi ta vaid seda, et kutsus kokku ja võttis kõik enda kanda. Parem kui selliseid pidusid kokku ei kutsuta. Parem kui selliseid pidusid üldse ei oleks. 

Mismoodi siis üks hea pidu juhtub? Pidu algab sinust enesest, kes sa peole lähed. Pidu algab sellest, kuidas sa ennast ette valmistad, kuidas ehid, mida kaasa võtad ja kuidas sa peol kohal oled. Kui sa jäädki ootama, et keegi teine sinu eest peo valmis teeks, ei tulegi head pidu. Nõukaaja jäänusena on peol osalejatest saanud publik, kes ootab peoteenust. Laste sünnipäevad ei möödu enam mängides, vaid lastele tellitakse kostümeeritud mängujuht, piinlike vaikusehtkede ärahoidmiseks juubelitel võib maki või televiisori mängima panna. Peojuhid on hinnas, kogukond, sugulased ei leia omavahel ilma vahendaja või korraldajata kontakti.

Aga kuidas see tunne on kui pidu läheb käima?

Olen tundnud, kuidas pidu läheb käima. Haarab oma keerisesse kõik peol olevad inimesed ja juhtuma hakkavad imelised hetked, mil kõik mõtlevad kaasa ja on kohal. Kui sünnib kohapeal ühine laul, kui minnakse tantsima, sest muusika haarab kaasa. Iga pidulise kohalolek, seda ongi ühe hea peo jaoks vaja. Hea pidu on nagu üks ürgne rituaal, mis teeb tugevaks pere, külarahva ja kogukonna. Pidu on auru väljalaskmise koht, kus puhatakse ühiselt eelnevast tööperioodist. Ja kui pidu lõpeb, ollakse justkui laetud. Sel hetkel võib tõesti õhata: „Oh sa püha müristus, küll oli alles hea pidu.“ Ja jaanituli põleb kõigi kohalolnute südames edasi kuni tuleva aastani. Ei pea teda ämbriga kustutama minema ühti. Viljandi Pärimusmuusika Festival ootab Sind, teeme koos vägeva peo!