Linna veekeskuse ehitamise lubaduste foonil Viljandis kõikide kandideerivate parteide poolt on tore, kui kohaliku teatri sotsiaalne närv võbeleb sammukese sündmustest eespool, et näidata suunda tulevikule. Õnneks ei käsitle lavastus viipegagi provintsilinna juhtoinaste amokijooksu supluslembeste valijate häältele, vaid räägib hoopis millestki muust, millestki inimlikust, mida võib kohata väga paljudes elusituatsioonides. Tegu on Mark Ravenhilli näidendiga "bassein (vett ei ole)" ehk "pool (no water)", mis kirjutati aastal 2006 ja mida on kirjeldamatu arv kordi paljudes maailma teatrites mängitud nagu ka Ravenhilli üht tuntuimat näidendit "Shopping and fucking", mis etendus Ugalas 2002. aastal. Nüüd aga siis bassein (vett ei ole), lavastajaks Sander Pukk ja näitlejatena Aarne Soro, Carita Vaikjärv, Meelis Rämmeld, Triinu Meriste, Tarvo Vridolin ja Martin Mill.
Küsimus on grupis ja grupimõtlemises. Meenuvad Aschi eksperimendid inimese konformsusest grupis või rühmas ning kuidas inimesed otsustavad valida vale vastuse kui eelnevalt on palju inimesi meelega (uuritava teadmata loomulikult) vastanud valesti isegi kui ta vastuses kahtleb. Nõndasamuti toimetab kunstirühmitus selles lavastuses. Puhas sotsiaalpsühholoogia näide. Nad mõtlevad nagu üks mees/naine, keegi täpselt ei tunnista, kust tekkisid need mõtted, mis panid neid toimima ebainimlikult, mõtlemata hetkeksi deviisile: üks kõigi, kõik ühe eest. Nad on kunstnikud ja nende elu on üks suur kunstiline eksperiment. Iga pilvetõmbamine väljendub segasevõitu kunstipärases kritselduses ja iga väljaoksendatud kartulisalat saab skulptuurseks suurvormiks. Kunst on suurem kui elu.
Aga iga grupiga tavaliselt juhtub see, et ühel hetkel keegi lahkub grupist. Sureb näiteks. Või elab. Üks nonkonformist, kes arvab, et saab ilma grupita hakkama. Ja saabki. Koos tunnustusega. Ja basseiniga, millest siinkohal saab edukuse sümbol. Ja siin astub mängu kadedus, mis personifitseerub lausa eraldi tegelaseks, hakates kogu gruppi mõjutama. Mõttemõrv laotub kõigi üle, haarates nad oma keerisesse. Ja maa peale tulemiseks on nad pisut liiga... väikesed inimesed. Personifitseeritud kadedus ja väiklus paneb nad toimima nagu harilikud moraalsed värdjad, kelle jaoks objet trouvé-ks saavad sõbra kannatused.
Jah, sisu on lihtne aga näidend keeruline ehk parafraseerides seda äraspidiselt tuntud väljenditesse life is hard and then you die. Ravenhill ei tõsta esile ühtki karakterit, tema jaoks räägivad need inimesed nagu isikupäratu grupp, olgugi et kindlasti on hoomatav värelev indiviid.
Sedapuhku meeldisid nii tõlge kui tõlgendus. Keel oli kõrvale meeldiv hoolimata vürtsikusest, lauseehitus oli sujuv ja arusaadav. Kujunduse poolest mulle meeldis, et lavaruumist ei olnud basseini kujundatud. See sümboolne materiaalse heaolu sümbol oleks olnud liiast. Nii või teisiti tungis see kujund publiku pealuu sisse igaühe enda fantaasia ja rikutuse tasemel. Oli sulgi, oli vett, oli klaasi ja PVC-d ja palju muid materjale. Üks kulminatsioone oligi tegelikult veepommide loopimine vastu klaasseina. Sel hetkel said kõik publikus aru, et üks vääratus ja see veega täidetud õhupall võib maanduda sinu sülle, sa võid iga hetk saada osaks sellest lavastusest. "See on siiras, me mõtlesime seda siiralt." Kui grupp mõtleb, siis ongi kõik ju aus. Kõik mõtlevad nii. See on õige. Kes kaitseks meid ajupesu ja propaganda eest? Meil on oma kõhklusehetked, aga kui tugevad me oleme, et grupile vastu seista?
Lavastusest: Filigraanne, täpne, isegi hullumeelne tehniline täpsus. Metsik meeskonna sünergia. Kiitus kolme iii-ga. Ja hea oli selles meeskonnas ka see, et igaks oli omaette karakter, aga keegi ei tükkinud esile. Sest see oli Ravenhilli näotu grupp ja ühtlasi Ugala kogenud näitlejate ideaaltrupp. Lisaks ülilahe valgus ja kujundid, lava ärakasutamine, hea muusika. Muusika osas tekkis mul omakorda terve raamatutäis assotsiatsioone, aga need ei mahu siia. Ja etenduse tempo! Korralik dirigenditöö, sest minu süda jättis koos režii ja süžeega ikka korduvalt lööke vahele. Rääkimata hingamisraskustest, st. vahel ma lihtsalt itsitasin, ja mida edasi ma naersin, siis tundsin, et kui jätkan, naeran iseenda üle. Jätkasin. See oli hea tunne. Naerda väikese inimese üle endas.
Ja väga inimlike teemadega edasi minnes ehk need asjad, mis minu maailma ei mahu. Ma ei kujuta ette, et mul on sõber, keda ma kadestan. Nii mõnigi sõber oskab asju, milleni mina kunagi ei küüni- ma olen rõõmus, et maailmas on selline inimene. Kadedus ei mahu üldse minu maailma mitte mingisugusel kujul. Ma ei kujuta ette, et mul on grupp, kuhu ma kuulun ja mul ei jää alles oma arvamust. Ma ei kujuta ette, et ma suudaksin kellegi teise mõjul toime panna midagi, mida ma õigeks ei pea.
Ühesõnaga, aitäh vapustava elamuse eest!
Tõlkinud Liis Aedmaa ja Sander Pukk
Lavastaja: Sander Pukk
Kunstnik: Annika Lindemann
Osades: Aarne Soro, Carita Vaikjärv, Martin Mill, Meelis Rämmeld, Tarvo Vridolin ja Triinu Meriste
'
Mark Ravenhill Eesti teatris
2001 «Mõned teravad polaroidid» Von Krahli teater, lavastaja Ingomar Vihmar
2002 «Shopping & Fucking» Ugala, lavastaja Ingomar Vihmar
2007 «Produkt» Ateena Keskus, lavastaja Ain Mäeots
2008 «Võta mind!» Vanemuine, lavastaja Ingomar Vihmar
2013 «bassein (vett ei ole)» Ugala, lavastaja Sander Pukk
(kui vahepeal on veel kuskil mõni Ravenhill olnud, siis antagu mulle minu lünklikkusest teada)
Küsimus on grupis ja grupimõtlemises. Meenuvad Aschi eksperimendid inimese konformsusest grupis või rühmas ning kuidas inimesed otsustavad valida vale vastuse kui eelnevalt on palju inimesi meelega (uuritava teadmata loomulikult) vastanud valesti isegi kui ta vastuses kahtleb. Nõndasamuti toimetab kunstirühmitus selles lavastuses. Puhas sotsiaalpsühholoogia näide. Nad mõtlevad nagu üks mees/naine, keegi täpselt ei tunnista, kust tekkisid need mõtted, mis panid neid toimima ebainimlikult, mõtlemata hetkeksi deviisile: üks kõigi, kõik ühe eest. Nad on kunstnikud ja nende elu on üks suur kunstiline eksperiment. Iga pilvetõmbamine väljendub segasevõitu kunstipärases kritselduses ja iga väljaoksendatud kartulisalat saab skulptuurseks suurvormiks. Kunst on suurem kui elu.
Aga iga grupiga tavaliselt juhtub see, et ühel hetkel keegi lahkub grupist. Sureb näiteks. Või elab. Üks nonkonformist, kes arvab, et saab ilma grupita hakkama. Ja saabki. Koos tunnustusega. Ja basseiniga, millest siinkohal saab edukuse sümbol. Ja siin astub mängu kadedus, mis personifitseerub lausa eraldi tegelaseks, hakates kogu gruppi mõjutama. Mõttemõrv laotub kõigi üle, haarates nad oma keerisesse. Ja maa peale tulemiseks on nad pisut liiga... väikesed inimesed. Personifitseeritud kadedus ja väiklus paneb nad toimima nagu harilikud moraalsed värdjad, kelle jaoks objet trouvé-ks saavad sõbra kannatused.
Jah, sisu on lihtne aga näidend keeruline ehk parafraseerides seda äraspidiselt tuntud väljenditesse life is hard and then you die. Ravenhill ei tõsta esile ühtki karakterit, tema jaoks räägivad need inimesed nagu isikupäratu grupp, olgugi et kindlasti on hoomatav värelev indiviid.
Sedapuhku meeldisid nii tõlge kui tõlgendus. Keel oli kõrvale meeldiv hoolimata vürtsikusest, lauseehitus oli sujuv ja arusaadav. Kujunduse poolest mulle meeldis, et lavaruumist ei olnud basseini kujundatud. See sümboolne materiaalse heaolu sümbol oleks olnud liiast. Nii või teisiti tungis see kujund publiku pealuu sisse igaühe enda fantaasia ja rikutuse tasemel. Oli sulgi, oli vett, oli klaasi ja PVC-d ja palju muid materjale. Üks kulminatsioone oligi tegelikult veepommide loopimine vastu klaasseina. Sel hetkel said kõik publikus aru, et üks vääratus ja see veega täidetud õhupall võib maanduda sinu sülle, sa võid iga hetk saada osaks sellest lavastusest. "See on siiras, me mõtlesime seda siiralt." Kui grupp mõtleb, siis ongi kõik ju aus. Kõik mõtlevad nii. See on õige. Kes kaitseks meid ajupesu ja propaganda eest? Meil on oma kõhklusehetked, aga kui tugevad me oleme, et grupile vastu seista?
Lavastusest: Filigraanne, täpne, isegi hullumeelne tehniline täpsus. Metsik meeskonna sünergia. Kiitus kolme iii-ga. Ja hea oli selles meeskonnas ka see, et igaks oli omaette karakter, aga keegi ei tükkinud esile. Sest see oli Ravenhilli näotu grupp ja ühtlasi Ugala kogenud näitlejate ideaaltrupp. Lisaks ülilahe valgus ja kujundid, lava ärakasutamine, hea muusika. Muusika osas tekkis mul omakorda terve raamatutäis assotsiatsioone, aga need ei mahu siia. Ja etenduse tempo! Korralik dirigenditöö, sest minu süda jättis koos režii ja süžeega ikka korduvalt lööke vahele. Rääkimata hingamisraskustest, st. vahel ma lihtsalt itsitasin, ja mida edasi ma naersin, siis tundsin, et kui jätkan, naeran iseenda üle. Jätkasin. See oli hea tunne. Naerda väikese inimese üle endas.
Ja väga inimlike teemadega edasi minnes ehk need asjad, mis minu maailma ei mahu. Ma ei kujuta ette, et mul on sõber, keda ma kadestan. Nii mõnigi sõber oskab asju, milleni mina kunagi ei küüni- ma olen rõõmus, et maailmas on selline inimene. Kadedus ei mahu üldse minu maailma mitte mingisugusel kujul. Ma ei kujuta ette, et mul on grupp, kuhu ma kuulun ja mul ei jää alles oma arvamust. Ma ei kujuta ette, et ma suudaksin kellegi teise mõjul toime panna midagi, mida ma õigeks ei pea.
Ühesõnaga, aitäh vapustava elamuse eest!
Tõlkinud Liis Aedmaa ja Sander Pukk
Lavastaja: Sander Pukk
Kunstnik: Annika Lindemann
Osades: Aarne Soro, Carita Vaikjärv, Martin Mill, Meelis Rämmeld, Tarvo Vridolin ja Triinu Meriste
'
Mark Ravenhill Eesti teatris
2001 «Mõned teravad polaroidid» Von Krahli teater, lavastaja Ingomar Vihmar
2002 «Shopping & Fucking» Ugala, lavastaja Ingomar Vihmar
2007 «Produkt» Ateena Keskus, lavastaja Ain Mäeots
2008 «Võta mind!» Vanemuine, lavastaja Ingomar Vihmar
2013 «bassein (vett ei ole)» Ugala, lavastaja Sander Pukk
(kui vahepeal on veel kuskil mõni Ravenhill olnud, siis antagu mulle minu lünklikkusest teada)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar