Reisigraafik ja ühtlasi ka töögraafik on viimasel ajal nii tihe, et ei jõua vahepeal ridagi kirja panna. Kukud öösel voodisse ja ärkad üles taas hommikul viiest et uude kohta minemiseks kohver kokku pakkida. Nõnda olen siis vahepealsel ajal käinud veel Kaasanis Euroopa päeva üritusel ja Toropetsis ja Andreapolis suhteid värskendamas. Et mul endal meelest ei läheks, siis hispaanlased korraldasid eelmisel nädalal veel Maria Baio, ühe vapustava soprani kontserdi, mis kauni hispaania muusikaga läks väga hinge ja siis käis Moskvas veel Matvere, kes esines koos selliste kuulsustega nagu Suhorukov (täiesti vapustav näitleja, aga kogemata mängis ka filmis Minu Leninid)
Aga ei saa ma jätta mainimata ka uskumatut üritust, mille Vene välisminn korraldas noortele diplomaatidele ja mis oli kõik pühendatud suurele võidule. Oijeerum jeerum.
Kõigepealt pidas pika ümmarguse kõne asevälisminister, siis rääkis veel pikemalt üks sõjaveteran sõjast. Ja siis... tuli lavale matrjoška riietes noor ilus tütarlaps, kes pühendas kõik oma sõjaajast pärit hittlaulud ja mõned rahvalikud viisid suurele võidule. Tal oli väga hea hääl ja tema jazzbänd oli ka korralik, aga olgem ausad, Katjušat jazzivõtmes esitada on ikka väga sürr. Aga see pole veel kõik! Pärast ansambli kolme lugu tulid lavale kolm pikkade koibadega graatsiat, seljas venemoodi värvikirevad puhvis vahukoorekuklid ja paljad õlad ja kukkusid akordeonidega tümaka saatel ilu tegema. Ja tantsisid ja tegid veel mingeid ilusamme ka sinna juurde ja tõmbasid muudkui lõõtsasid. Punased kõrvuni suud ja kohati tundus, et nad isegi mängivad päriselt, aga no ma ei tea, lõõts siiski liikus, aga sõrmede liikumise kiirus ei pruukind muusika nopedusele järgi jõuda. Mine võta sa kinni. Nad isegi ei hingeldanud ega higistanud, tundusid kuidagi ebareaalsed. JA kuna heli oli nii laes, siis mina tol õhtul enam vaikset inimeste juttu ei seletanud, kõrvad olid totaalselt umbes. Bändi nimi oli „Pruudid“. Heh. Ja siis nad tegid kordamööda veel mitu setti ja vahetasid pikad vahukoorekuklid lühikeste vastu. Poistele meeldis ☺
Kõik see pull päädis furšetiga ja suure sõprusega vene MIDi noordiplomaatide ja välisriikide saatkondade nooremapoolsete diplomaatide vahel. Nice, eksju.
Aga Kaasanis sai lisaks minarettide ja kunstimuuseumite vahel jalutamisele nalja ka- sattusime õhtupoolikul udupeenele tatari muusika kontserdile. Kontsert oli omas žanris ikka .... huvitav, palju inimene ikka oma elus näeb hiigelsuurt saalitäit tatarlasi, tatarikeelseid koomikute naljanumbreid, mille peale ka publiku järgi vaadates isegi naerda ei oska. Lisaks kaunis tatari muusika ja sirgjoonelised kõrivokaalid, mida esitasid ullu tümaka saatel kuldsetes retuusides ja läikivates pluusedes puusi hõõrutavad lauljannad ning lisaks veel vapustavates tualettides solistid. Nende õhtutualetid võisid Tallinna moemaja disainerid kaheksakümnendatel maitsetu praagina kollektsioonist välja jätta. Kannatasime seda ilu pea tunnikese, rohkem ei pidanud närvikava vastu ja läksime otsemaid õhtueinele ja siis diskoteeki, kus sai 20 aastat nooremaid inimesi vaadata. Aga muusika oli valju, tantsida sai, ja mis vahet on neil noortel mõnest memmekesest, kes pika õhtu peale soovivad kah natukene puusi hõõrutada. I am the dancing queen.
Aga ei saa ma jätta mainimata ka uskumatut üritust, mille Vene välisminn korraldas noortele diplomaatidele ja mis oli kõik pühendatud suurele võidule. Oijeerum jeerum.
Kõigepealt pidas pika ümmarguse kõne asevälisminister, siis rääkis veel pikemalt üks sõjaveteran sõjast. Ja siis... tuli lavale matrjoška riietes noor ilus tütarlaps, kes pühendas kõik oma sõjaajast pärit hittlaulud ja mõned rahvalikud viisid suurele võidule. Tal oli väga hea hääl ja tema jazzbänd oli ka korralik, aga olgem ausad, Katjušat jazzivõtmes esitada on ikka väga sürr. Aga see pole veel kõik! Pärast ansambli kolme lugu tulid lavale kolm pikkade koibadega graatsiat, seljas venemoodi värvikirevad puhvis vahukoorekuklid ja paljad õlad ja kukkusid akordeonidega tümaka saatel ilu tegema. Ja tantsisid ja tegid veel mingeid ilusamme ka sinna juurde ja tõmbasid muudkui lõõtsasid. Punased kõrvuni suud ja kohati tundus, et nad isegi mängivad päriselt, aga no ma ei tea, lõõts siiski liikus, aga sõrmede liikumise kiirus ei pruukind muusika nopedusele järgi jõuda. Mine võta sa kinni. Nad isegi ei hingeldanud ega higistanud, tundusid kuidagi ebareaalsed. JA kuna heli oli nii laes, siis mina tol õhtul enam vaikset inimeste juttu ei seletanud, kõrvad olid totaalselt umbes. Bändi nimi oli „Pruudid“. Heh. Ja siis nad tegid kordamööda veel mitu setti ja vahetasid pikad vahukoorekuklid lühikeste vastu. Poistele meeldis ☺
Kõik see pull päädis furšetiga ja suure sõprusega vene MIDi noordiplomaatide ja välisriikide saatkondade nooremapoolsete diplomaatide vahel. Nice, eksju.
Aga Kaasanis sai lisaks minarettide ja kunstimuuseumite vahel jalutamisele nalja ka- sattusime õhtupoolikul udupeenele tatari muusika kontserdile. Kontsert oli omas žanris ikka .... huvitav, palju inimene ikka oma elus näeb hiigelsuurt saalitäit tatarlasi, tatarikeelseid koomikute naljanumbreid, mille peale ka publiku järgi vaadates isegi naerda ei oska. Lisaks kaunis tatari muusika ja sirgjoonelised kõrivokaalid, mida esitasid ullu tümaka saatel kuldsetes retuusides ja läikivates pluusedes puusi hõõrutavad lauljannad ning lisaks veel vapustavates tualettides solistid. Nende õhtutualetid võisid Tallinna moemaja disainerid kaheksakümnendatel maitsetu praagina kollektsioonist välja jätta. Kannatasime seda ilu pea tunnikese, rohkem ei pidanud närvikava vastu ja läksime otsemaid õhtueinele ja siis diskoteeki, kus sai 20 aastat nooremaid inimesi vaadata. Aga muusika oli valju, tantsida sai, ja mis vahet on neil noortel mõnest memmekesest, kes pika õhtu peale soovivad kah natukene puusi hõõrutada. I am the dancing queen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar