pühapäev, 20. detsember 2015

Muinasjutt Mehest, kellel oli väike süda


Elas kord üks Mees, kellel oli väga väike süda. Ta oli suurt kasvu, tal oli suur pea, suured mehised kämblad, peaaegu paadisuurused jalad, suur ja tugev keha ning suured ümmargused silmad. Ütleb vanarahvatarkuski, et mida pisem keha, seda suurem süda. Vot selle mehega oli täpselt vastupidi.
Tema süda oli väga väike. Nii väike, et sellel oli ainult üks pisike sahtel ja sellesse sahtlisse mahtus ainult üks väike asi. Kui ta oli sellesse sahtlisse mingi asja pannud, siis ei mahtunud sinna mitte midagi muud. Seetõttu pidi Mees vana asja sahtlist välja viskama kui ta tahtis midagi uut sisse panna.
Oli detsembrikuu ja esimesed laiad lumehelbed langesid pisikeses provintsilinnas munakividele. Nõnda ühest kohast teise tuisates leidis Mees sealtsamast linnatänavalt täiesti juhuslikult uue särava asja. See oli kohe väga ilus. Ta peatus ja vaatas seda. Lähemal vaatlemisel hakkas see ilus asi talle nii väga meeldima, et ta hakkas seda kõigest hingest endale ihaldama. Ta viis selle ilusa asja omale koju ja hakkas seda oma südamesse sobitama. Proovis igatepidi, aga tema südamelaeka lukk oli roostes, sahtel kinni kiilunud ja ei tulnud kuidagi lahti. Ta ei saanud ise selle avamisega hakkama. Mees üritas meenutada, mida ta viimati sinna sahtlisse oli pannud, aga uue asja vaimustuses ei tulnud talle see mitte kuidagi meelde. Oli seal üldse midagi, mõtles Mees.
Kui ta tavaliselt oli harjunud kõigega ise hakkama saama, siis seekord sai ta aru, et tuleb minna abi otsima. Uus asi tahtis südamesse paigutamist ja siin ei olnud võimalik sekunditki kannatada. Ja Mees läks Sepa juurde. Tõmbas oma südame rinnust välja ja pani selle plärtsti! Sepa ette alasi peale.
„Kuule, näe sihuke nadi lugu, noh, kiilus kinni, näe, ehk saad sina selle lahti. Maksan sulle ka,“ palus Mees kohmetult. Sepp takseeris Mehe südant ja selle sahtlit igast küljest ega öelnud sõnagi. Võttis väikese peitli, tillukese haamri ja näpitstangid, naksas tabaluku katki, lõi peitli sahtli serva vahele Kõks!, teise serva vahele Kõks! ja sahtel hüppaski lahti. Sahtlist veeres välja tume ja tuhmunud kuulikene. Mees vaatas seda põlglikult ja mõtles, et mis tal küll aastaid tagasi arus oli, et ta seda oli oma südames kandnud.
„Selle kehtivusaeg on küll möödas. Mulle pole seda enam vaja, näe kui koledaks on läinud,“ teatas mees ja koukis taskust välja siidipaberi nutsaku, kus sees oli uus säravvalge pärl.
„Pane see asemele, vana võid endale jätta,“ kamandas Mees seppa.
Sepp vaatas uut säravat pärlit, mis helkis ja säras nagu ehatäht augustitaevas. Ja siis vaatas Mehe väikest südant.
„See ei mahu siia ära,“ teatas Sepp pärast väikest kaalumist.
„Mismoodi ei mahu? Peab mahtuma,“ ärritus Mees.
„Aga ei mahu,“ vastas Sepp kuivalt.
„No aga, äkki saab seda pisut väiksemaks lihvida? Sa oled sepp, ja ma maksan sulle hästi,“ hakkas mees kauplema. „Palju vaja on? Sada, kakssada, no annan viissada,“ luges Mees tengelpungast rahatähti välja.
„Mina seda tööd teha ei saa. Te peate selle asja jaoks oma südant suuremaks kasvatama ja pehmemaks tegema.“ vastas Sepp, nüüd juba väga kindlal häälel.
„Mismoodi?“ küsis Mees? „Kuidas see kasvatamine käib? Mismoodi pehmemaks? Kui kaua see aega võtab? Mul on selle asjaga päris kiire. Mul ei ole aega oodata,“ külvas Mees Sepa küsimustega üle.

„Teie süda on just sellepärast nii väike, et teil ei ole aega. Ei enda ega teiste jaoks. Teie süda on nii kõva, sest te ei oska lihtsatest asjadest rõõmu tunda. Süda kasvab sellest, kui sinna sissepanemisele lisaks ka vahel välja antakse. Ja oma südameasjade eest tuleb hoolt kanda. Südant aitab suuremaks kasvatada ka oskus vahetevahel lihtsalt südamest naerda. Lihtsalt rõõmu pärast," vastas Sepp kannatlikult.
„Kuidasmoodi, naerda? Mis siin naerda on?“ ei saanud Mees ikka veel aru. Sepp ei teinud tema küsimusest välja ja jätkas:
„ Kui sa midagi oma südamesse võtad, pead sa tema eest iga päev hoolitsema, teda puhastama ja hoidma. Vaata, mis juhtus su eelmise asjaga.“ Sepp võttis vana kuulikese ja lõi selle mõne minutiga õrnalt niiske lapiga läikima. Kuul hakkas puhtusest kiiskama ja hämar sepikoda täitus hõbedase valgusega. See oli täpselt sama kaunis pärl kui see äsjaleitud uus ja särav. Mees vaatas neid kahte seal alasi peal ja ei suutnud otsustada, kumba ta neist rohkem endale südamesse sooviks. Sepp oleks justkui tema mõtteid lugenud ja kostis: „Sa võid neid mõlemaid endale südamesse tahta, aga vaata, need kumbki ei mahu sulle siia enam ära.“
Ja tõepoolest, kuidas Mees ka ei proovinud, ei suutnud ta ka vana pärlit südamelaekasse tagasi paigutada. Ei teagi, kas oli pärl suuremaks läinud või oli härra süda veelgi väiksemaks kahanenud.
Sepp lükkas sahtli kinni ja ulatas südame tagasi mehele: „Ma ei saa teid rohkem aidata. Tasu pole vaja. Tühiasi.“


„Tühi, väga tühi asi,“ pobises Sepp endamisi kui uks Mehe järelt sulgus.

Praegugi võib seda Meest näha mööda linnatänavaid tormamas, suured käed veskitiivikutena vehkimas ja suured jalad laevadena kündmas elumere vagusid, ikka selleks, et leida üles sobiva suurusega pärl, mis tema väikesesse südamesse mahuks, ikka selleks, et muretseda endale veel natukene asju juurde. 
Aga kui ta lõpuks jõululaupäeva õhtul üksi oma uhke torniga maja aknast välja vaatab, öösel kambris uinuda püüab ja kedagi ei ole kuulmas, mõtleb ta salaja endamisi: „Jube tühi tunne on."

„Mul on jube kiire, üldse pole aega,“ ütleb ta teile jooksu pealt kui proovite teda kõnetada. „Mul on süda nii täis, täitsa kõrbeb sees. Inimesed on ikka nii lollid ümberringi. Kedagi pole võtta, kõik tuleb ise ära teha. Hullumaja, kui palju on teha! Pean minema. Pole aega.“
Loodan väga, et teil on mahti oma südameasjade eest hoolt kanda ja südamest naerda kui naer peale tuleb. Ja et oleks ka häid sõpru, kellele kinkida oma aega ning kellele saaks vajadusel kõik südame pealt ära rääkida. 

reede, 18. detsember 2015

Rambipalavikuline uni

Pidin esinema ETV aastalõpu suurel kontserdil ühe laulupalaga, mille ülekanne läks otse eetrisse. Mulle olid antud vabad käed.
Ragistasin mitu nädalat ajusid, mida siis teha. See on nagu elus, et kui teil on öelda jäänud ainult üks kõige viimane lause, mis peaks kokku võtma kogu senise elukogemuse, mida te siis ütleksite. 
Pea oli tühi ja ühtegi laulu ei tulnud meelde. Mõtlesin, et võtan siis spontaanselt selle laulu, mis pähe kargab, küll bänd järgi tuleb. Lava oli hiigelsuur, igasugu kaameraid täis. Seisin seal üksi. Bänd tõmbas mingit viisi. Vaikisin. Ja siis tuli miskipärast pähe üks mõte ja hakkasin laulma: Lootus annab hingesooja, hoia mind mu hell ja hea, mõõhõõmõõõhõ mõõhõ mõõhõ..." Edasi sõnu meelde ei tulnud. Bänd mängis. Saatjuht vaatas piinatult minu poole ja tegi ümberlülituse kultuurireklaamile.
3 minutit oli aega uus lugu võtta. Tähelepanu, otse-eeter!
Hakkasin laulma seto mõrsjaitku emale: Mamakene, mo armakõnõ, kallis kulla mamakõnõ vai kalliko. Vahepeal tuli publiku hulgast lauljaid juurde mulle lavale appi. Aga kahjuks ei läinud selle lauluga paremini. Itku on ikka sitaks raske laulda ja koor ei osand õieti.
Jäin vait. Ja siis pidasin lühikese innustava loengu lauludest, mis on mõeldud lavale ja mis on mõeldud mingi funktsiooni täitmiseks. Et tahtsin neid kahte näidet tuues öelda välja mingi surematu tõe. Nagu meelelahutus versus itkud, mida tuleb laulda pulmas sellele kindlale inimesele mõeldes, mitte laval. Rääkisin ka kooslaulmisest ja koosolemisest, päriselt kohalolekust ja muud parasjagu pähe tulnud ilusasti kõlavat ja heldimapanevat soga. Lõpetasin kõne: "Emad ja isad, laulge oma lastega koos, siis neist saavad tulevikus head inimesed. Laulge koos sõpradega, see hoiab teie sõprust. Ja ärge kartke ka üksi laulda, see parandab teie elukvaliteeti."
Sain lavalt maha. Saatejuhil oli häbi, et ta minu häppeningi oli jõhkralt katkestanud. Tuli vabandama, et tal on kahju et ta mu tervikliku ettekande oli reklaamiga ära lörtsinud. Ütlesin, et pole viga, annan andeks. Nagu, mis mõttes, ise olin täielikult sokkinud ju laval, aga seda ma muidugi välja ei öelnud. Igatahes olin puhtalt välja ujunud...



laupäev, 11. aprill 2015

Kurekiri

Saabus kurekiri tuvialaliidult,
et viiulid on kõverasti seinas
ja saamatud ei mahu ritta ära.
Mis maksab kuretsemine, küsis tuvialajuht.
Kuukirme on jälle kaalukausil,
murumaik on mõrumunal.
Tuvihuikeid luigemeeleolus
teeb üksik uitaja,
endal käokingad jalas.
Juba on näha,
 kuidas kevad joob küllasest sarvest
 talve viimaseid lahkumispisaraid.

teisipäev, 24. veebruar 2015

Elu eest

Kõigepealt ihkasin ma elu eest kooli lõpetada ja ülikooli minna.
Ja seejärel ihkasin elu eest ülikooli lõpetada ja tööle minna.
Ja siis ihkasin elu eest abielluda ja lapsi saada.
Ja peatselt ihkasin elu eest, et lapsed kasvaks kooliealisteks
ja ma saaks tagasi tööle minna.
Seejärel ihkasin ma elu eest pensionile saada.
Ja nüüd hakkavad mu elupäevad otsa saama... ja ma sain äkki aru, et unustasin elu eest elada.


pühapäev, 25. jaanuar 2015

pühapäevik

Mu sulg on täiesti roostes ja loominguliselt on üpris madal aeg. Pusin aeg-ajalt ühe tõlke kallal, aga see ei taha kuidagi edeneda. Teine tõlketöö, üks suur ja paks raamat vaatab mulle iga päev süüdistava näoga otsa. Panin ta spetsiaalselt kirjutuslaua kõrvale, et ta mul iga päev meeles oleks. Ootan impulssi, tõuget, mis lükkaks oravaratta käima, aga on hoopis selline talvine letargia, talveunelus. Kogu energia läheb sooja seeshoidmisele ja ahjukütmisele. Ja lõpuks ikkagi värisen, kolm paari sokke jalas ja vammused üll kirjutuslaua taga, ning ronin lõpuks väsinult kahe teki alla, et natukenegi sooja saada. Kuigi,  viimasel ajal hakkab tunduma, et kui 12 kraadi sooja on toas, siis kui koju jõuan, siis on juba täitsa normaalne. Hakkan harjuma.
Kui loomingu poolest on kehv aeg, siis tegutsemise poolest on muidugi vastupidi. Aasta on suure vungiga käima läinud ja ka kevadsuvine kalender hakkab vaikselt täis saama. Loen juba praegu ühekäe sõrmedel kokku vabu nädalavahetusi kuni augustikuu puhkuseni. Ja augustikuu puhkusest loodan vähemalt nädalakese Ruhnus veeta ja ülejäänud ikka Päikesemäel. Siis peaks seal olema ka suveköök täies ilus valmis.

Ees on veebruar, enamasti kõige külmem kuu. Kuuris on veel mitu ruumi puid ja nii mõnedki villaste sokkide kannad on juba parandust vajanud. Lambanahast kasukat on sel talvel mitu korda vaja läinud. Aga endiselt ärkan iga päev õnnelikuna. Olen valinud hea tee. Ja toredad sõbrad ja kaaslased  sellel teel on lisaks üks imeline kingitus. Aitäh, sõbrad.






reede, 14. november 2014

võtmeküsimus

Uduste päevade festival on saabunud Viljandisse. Juba viies päev udutab nii nagu tahaks pilved pähe kukkuda. Suvelõhnad on lõplikult kadunud ja asendunud korstendest imbuvate ahjukütmiselõhnade ja parkides kõdunevate lehtede lõhnaga. Otsin väravat, mis viiks kaamosest välja, otsin väljapääsu valguse poole. Ühtlasi otsin ka sissepääsu. Sissepääsu, mis avaks ukse hommikutesse, mis viiksid kuldkollasest päikesekiirte helgist soojaksköetud tuppa ja õhtuse pragiseva ahju ette lugusid rääkima. Väljapääs on sissepääs ja vastupidi. Iga lugu avab uusi uksi ja sulgeb eelmisi.
Et mitte liiga uduseks minna, siis ütlen ära, et sattusin siin vahepeal lihtsalt ühte metsikult inspireerivasse jutuvestjate seltskonda ja nüüd on nõnda, et uued jutud tahaksid väga jutustamist. Kellel on võti?
Kes teab, kus on värav?