neljapäev, 14. juuni 2018

Elutee käändudes

Mulle tundub, et ükski inimene ei satu meie eluteele juhuslikult. Mingi puudutus kaasneb iga inimesega. Mõned jäävad su ellu pikemaks, mõned lühemaks ajaks, mõni on vaid korra elus. Sugulased, emad, isad, lapsed, jah, mingi osa elust kindlasti.  Kui on õnn, siis näed ära mitu põlvkonda ja saad aru elu järjepidevusest.  Aga on ka neid inimesi, kes satuvad su ellu vaid hetkeks. Näiteks kolmeks tunniks. Ja sa tunned ühtäkki, et sa saad sellest kohtumisest rohkem, kui mõne teise inimesega terve elu koos kõndides. Saad ühtäkki aru, mis asi on hingesugulus. Mõiste, mis on laialt kasutuses, aga mis minu jaoks tähendab tõesti sugulashingi, neid, kes läbi mitme elu  kohtuvad ja omandavad koos kogemusi erinevates rollides. 
Mis ka ei oleks, igaühele tasub tänulik olla, nii heade kui ka valusate õppetundide eest, sest need teevad meist parema inimese. Või vähemalt üritavad teha,  kui me ise suudame muutuda. Mul on tunne, et kõik ajad ja ajastud on kusagil korraga olemas, kusagil, kus elu ei mõõdeta lineaarselt ajas vaid alati on võimalik ühest hetkest teise hüpata. Kus ajatelg on spiraalis. Mälestustega on ju ka nii, et võid vabalt teha 20 -aasta pikkuseid hüppeid ja kõik tuleb meelde- lõhnad, värvid, tunded, kõik see, mis tegelikult loeb ja mis kootakse elukangasse ja rikastab sind inimesena. 
"Kiire" ja "ajapuudus" on sotsiaalne konstruktsioon, üleüldine massipsühhoos, millel ei ole tegelikult mitte mingisugust alust. Kõik inimesed ei pea koguaeg üüratult tublid olema. Kõik ei pea kogu aeg tõestama, et nad on väärilised ühiskonna kodanikud. Oluline on olla see, kes sa tahad olla. Kasutada oma aega maksimumi piiril.
Alati on aega teha asju omas rütmis, alati on aega unustada minevik ja tulevik, mida pole olemas ja elada nüüd ja praegu.  Alati on hea teha "oma asja", sest mitte keegi teine maailmas seda teha ei saa. 
Igaühe elus on oluline inimene tema ise. Ja on oluline nautida seda päeva ja neid kohtumisi, mis sulle sel päeval ette on antud. Aitäh, elu, sa oled nii võrratult ilus ja mitmekesine oma ootamatustes!

teisipäev, 29. mai 2018

Tunded ja Turbo

Sattusin kahele väga omanäolisele ja liigutavale  kontserdile.
Esimene oli Jazzkaarel esinenud Silvia Perez Cruz'i soolokontsert. Üks naine, imelise ja tundliku häälega ja kitarriga võlus esimestest lugudest alates ja tuleb tunnistada, et olgugi, et sõnadest ei saanud mitte mõhkugi aru, oli esitus ja olek nii liigutav, et märkasin mingil hetkel kuidas pisarad lihtsalt voolavad ja neid tagasi hoida oli pea võimatu. Ja isegi mittevajalik, sest see muusika ja laulmine oli nii tundlik ja tulvil kirge, armastust, kaotust, valu, rõõmu ja kõike, mis elus üldse puudutab. Samas ka siiras, vahetu ja meisterlik. Tõeliselt hea kontserdielamus.
No näiteks:
https://www.youtube.com/watch?v=vC06AJifhUw&index=7&list=PLtDOtBscqb3z-4fn9_EEBkAJcwMLsH6z_

Teine kontsert oli selle kõige absoluutne vastand, aga show kõige paremas mõttes. Tallinnas Rock Cafes esines Gogol Bordello. Pole küll minu masti muusika, aga vaatasin suu lahti, kuidas esimesest loost köeti rahvamass niimoodi üles, mida minu silmad polegi vist Eestis varem sihukest asja näinud. Saalis oli publikus rongitäis Moskvast ja Venemaalt kohale sõitnud fänne (neil on Venemaal esinemiskeelt laulja Ukraina  päritolu tõttu)  ja ka päris palju soomlasi. Igatahes ei suutnud ka eestlased seda kõike rahumeelselt pealt vaadata. Enamus rahvast hüppas ennast hingetuks ja lahkus seljad märjad. Kaks ja pool tundi kütet armu andmata, hääl kaasalaulmisest kähedaks röögitud. Turboküte. Tahaks neid näha Viljandi Folgil Kirsimäel laupäeva öösel. 10 000 inimest hüppaks seal platsil, ma olen päris kindel.

https://www.youtube.com/watch?time_continue=2&v=kX3P5qtrAMg
 

kolmapäev, 16. mai 2018

Elusolemise kunst

Kuidas hoida
ennast elus hetkes
Taob ajalikke küsimusi
seinakella kume kõlin
Lajatab vastu nägu
teadmine
kui ajalik on kulgemine
kui paratamatu on minek
Must laine vajub su peale
nagu pigine tekk,
mis imbub läbi iga su ihuraku
ja hakkab taguma häirekella.
Ei jõua,
aega pole,
nii vähe on jäänud,
jookse,
rabele,
pinguta,
püüa rohkem.
alles on jäänud
vähem kevadeid
kui juba möödas
Seisatan.
Lasen kõigest lahti.
Mul on vabadus
mitte joosta,
mitte rabeleda,
mitte pingutada
rohkem.
Mul on vabadus
lihtsalt olla.
Hingata.
Nautida ja kuulata.
Lihtsalt olla.
Lihtsalt olla.
Lihtsalt.
Olla.
Elus.
Sel
Kevadel.




teisipäev, 17. aprill 2018

Valede aegade valede ajad

Eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel sündis palju erinevat maailma mõjutavat kunsti igas vallas, kirjanduses, filmikunstis, teatris, muusikas ilmusid välja tänaseks tunnustatud legendid. Neid ei jaksa üles lugedagi...  Oli samas ka aeg, mil ümberringi poliitilisel areenil toimusid Praha kevad, Pariisi kevad, (Rein Raud on sellest veidi kirjutanud) Londoni swing ja moetööstuse buum, Hiina kultuurirevolutsioon ja palju muud. Igal pool maailmas toimus mingisugune muutus. Ja siis äkki läks kõik rahulikumasse voolu tagasi. Praha revolutsionäärid väsisid, Pariisi tudengid said tagasi Sorbonne'i ülikooli ning Hiinas hävitati või suruti maha märkimisväärne hulk haritlaskonnast. Erilist vastupanu ei jätkunud kauaks ja raha võim või diktaatorid võitsid mässumeelsuse. Algas turumajanduse ja kapitalismi ajastu.
Kas see oli see hetk, kust oleks võinud tekkida hüppelaud uue maailmakorrani kui kapitalism poleks oma hoobadega peale surunud? Kas me tõesti magasime inimkonnana selle võimaluse maha? Võimaluse muutuda?
Mis on ikkagi see töötav mudel, mille abil on võimalik suuri rahvahulkasid üsna veretult allutada?
Inimeste rahulolematusele rajati turg. Moetööstus hakkas tootma pungiülikondi ja muutis punkarid endid seeläbi osaks moekarnevalist. Ei olnud mõtet kanda enam kette ja lukke ja haaknõelu, kui neid võis osta peenest kaubamajast. Väline kuvand sai löögi ja ühel hetkel ei olnud võimalik enam tänaval "oma" inimest ära tunda. Rahulolematuse ilmingutest tehti kaup. Kõigest tehti kaupa. Igal asjal oli äkitselt turgu. Kontrakunstil, punklaulul, alternatiivsel maalikunstil...
Peale II Maailmasõda toodeti isegi Mickey Mouse'i näoga gaasimaske, et lapsed ei oleks potentsiaalse keemiarünnaku pärast nii hirmul.


Mina sündisin seitsmekümnendatel. Praha kevadest oli möödunud kolm aastat.  Kuni aastani 1988 ei teadnud ma neist asjadest mitte midagi. Isegi Vietnami sõda oli väga hägune mõiste. Kusagil kauges hämaruses toimus ka Afganistani sõda. Tuttavaid sattus sinna, kes ei tulnud, või kes tulid tagasi murtult ja elu lõpuni vaevatult, depressioonis, unetud, mustas masenduses. Kes olid näinud ebaõiglast sõda. Siis tuli Tšernobõl. Minu isa ei saadetud õnneks. Olime aasta aega hirmul, et tuleb kutse.
Ja siis äkki, ülikooli astumise eel, uue ajalookäsitluse sünni esimesel trepiastmel, Tartu Ülikooli ajaloo seminarides, sain ma aru, millises vales ma olin kasvanud. Mulle oli valetatud. Ka need ajaloolased, kes nüüd uut käsitlust jagasid, oli enne õpikutes valetanud. Kogu mu lapsepõlve ja kooliaja. Esialgu tabas mind totaalne protest, kõige ja kõigi suhtes. Mulle oli valetatud. Kõik valetasid. Ja valetamine oli siis see, ja on siiamaani see, mida ma ei kannata silmaotsaski. Valedele rajatud elu ei ole päris elu. Hiljem sain aru, et tõde oli raskesti kättesaadav ja selle kuulutamine karistatav. Ajendina ellujäämisinstinkt ja inimlik vajadus elada rahulikult.
Ma võtan neid asju praegu palju rahulikumalt kui 28 aastat tagasi ja püüan end veenda, et kui sa tahad maailma muuta paremaks, siis pead alustama iseendast. Aga ikkagi, isegi Eesti riigis, ma näen, kui palju on odavalt läbinähtavaid valesid. Igal tasandil- poliitikas, meedias, meelelahutuses, isegi argielus. Ja ma ei oska neid inimesi muuta, ma ei oska selle probleemiga toime tulla. Kannatan ränga vale-allergia käes. Lähen täpiliseks kui mõni poliitik ümmargust hülgeloba tõsise ilmega rahvale teleekraani vahendusel räägib. Sest riik ja selle juhtimine, asutused ja institutsioonid on nende inimeste nägu, kes seal töötavad. Minu jaoks ei ole anonüümset riiki, me ise teeme seda. Oma näoga ja tõekspidamistega. Kuidas siis ikkagi ametnikul kaob seaduse näpuga järgimise kõrval inimlikkus, jääb mulle mõistatuseks?
Olgem ausad. Kõigi ja kõige suhtes.










kolmapäev, 4. aprill 2018

Comeback

See päevaraamat on pikka aega vaikinud. On olnud kiireid ja aeglasi aegu, aga sulg oli roostes ja vahepeal vajasid kirjutamist muud asjad. Projektid, folgiraamat, raamatutõlked ja palju muud.
Argielu ajavoos on palju valikuid, millele oma tähelepanu keskendada, sestap tundus viimasel paaril aastal, et milleks veel kõike seda eraldi välja kirjutada ja kirjeldada.
Kuni võtsin ükspäev kätte ja lugesin siia ajaraamatusse kirjutatud peatükid korraga läbi. Ja tundus, nagu keegi teine inimene oleks neid kirjutanud. Keegi omas ajas eksisteeriv samanimeline isik, kes tundis rõõmu asjadest, mis olid sellel ajahetkel olulised. Mul oli huvitav kohtumine mõne aasta taguse iseendaga. Inimene muutub kogu aeg, tõdesin. Iga päeva ja iga tunniga tekivad uued teemad, uued mõtted, ja igal järgneval ajahetkel oled juba nii kordumatult uus. Rikkam kogemuste ja elamuste võrra.
Sestap sündiski otsus, et elu eredad hetked tuleks ikkagi jäädvustada ja kirja panna. Nii siiralt ja vahetult, nagu nad tekivad.
Jah, ma tulen siia nüüd tihedamini tagasi. Võibolla mitte just iga päev, aga siis kui on midagi, mis puudutas, inspireeris või pani mõtlema.
Olge kuuldel.


pühapäev, 20. detsember 2015

Muinasjutt Mehest, kellel oli väike süda


Elas kord üks Mees, kellel oli väga väike süda. Ta oli suurt kasvu, tal oli suur pea, suured mehised kämblad, peaaegu paadisuurused jalad, suur ja tugev keha ning suured ümmargused silmad. Ütleb vanarahvatarkuski, et mida pisem keha, seda suurem süda. Vot selle mehega oli täpselt vastupidi.
Tema süda oli väga väike. Nii väike, et sellel oli ainult üks pisike sahtel ja sellesse sahtlisse mahtus ainult üks väike asi. Kui ta oli sellesse sahtlisse mingi asja pannud, siis ei mahtunud sinna mitte midagi muud. Seetõttu pidi Mees vana asja sahtlist välja viskama kui ta tahtis midagi uut sisse panna.
Oli detsembrikuu ja esimesed laiad lumehelbed langesid pisikeses provintsilinnas munakividele. Nõnda ühest kohast teise tuisates leidis Mees sealtsamast linnatänavalt täiesti juhuslikult uue särava asja. See oli kohe väga ilus. Ta peatus ja vaatas seda. Lähemal vaatlemisel hakkas see ilus asi talle nii väga meeldima, et ta hakkas seda kõigest hingest endale ihaldama. Ta viis selle ilusa asja omale koju ja hakkas seda oma südamesse sobitama. Proovis igatepidi, aga tema südamelaeka lukk oli roostes, sahtel kinni kiilunud ja ei tulnud kuidagi lahti. Ta ei saanud ise selle avamisega hakkama. Mees üritas meenutada, mida ta viimati sinna sahtlisse oli pannud, aga uue asja vaimustuses ei tulnud talle see mitte kuidagi meelde. Oli seal üldse midagi, mõtles Mees.
Kui ta tavaliselt oli harjunud kõigega ise hakkama saama, siis seekord sai ta aru, et tuleb minna abi otsima. Uus asi tahtis südamesse paigutamist ja siin ei olnud võimalik sekunditki kannatada. Ja Mees läks Sepa juurde. Tõmbas oma südame rinnust välja ja pani selle plärtsti! Sepa ette alasi peale.
„Kuule, näe sihuke nadi lugu, noh, kiilus kinni, näe, ehk saad sina selle lahti. Maksan sulle ka,“ palus Mees kohmetult. Sepp takseeris Mehe südant ja selle sahtlit igast küljest ega öelnud sõnagi. Võttis väikese peitli, tillukese haamri ja näpitstangid, naksas tabaluku katki, lõi peitli sahtli serva vahele Kõks!, teise serva vahele Kõks! ja sahtel hüppaski lahti. Sahtlist veeres välja tume ja tuhmunud kuulikene. Mees vaatas seda põlglikult ja mõtles, et mis tal küll aastaid tagasi arus oli, et ta seda oli oma südames kandnud.
„Selle kehtivusaeg on küll möödas. Mulle pole seda enam vaja, näe kui koledaks on läinud,“ teatas mees ja koukis taskust välja siidipaberi nutsaku, kus sees oli uus säravvalge pärl.
„Pane see asemele, vana võid endale jätta,“ kamandas Mees seppa.
Sepp vaatas uut säravat pärlit, mis helkis ja säras nagu ehatäht augustitaevas. Ja siis vaatas Mehe väikest südant.
„See ei mahu siia ära,“ teatas Sepp pärast väikest kaalumist.
„Mismoodi ei mahu? Peab mahtuma,“ ärritus Mees.
„Aga ei mahu,“ vastas Sepp kuivalt.
„No aga, äkki saab seda pisut väiksemaks lihvida? Sa oled sepp, ja ma maksan sulle hästi,“ hakkas mees kauplema. „Palju vaja on? Sada, kakssada, no annan viissada,“ luges Mees tengelpungast rahatähti välja.
„Mina seda tööd teha ei saa. Te peate selle asja jaoks oma südant suuremaks kasvatama ja pehmemaks tegema.“ vastas Sepp, nüüd juba väga kindlal häälel.
„Mismoodi?“ küsis Mees? „Kuidas see kasvatamine käib? Mismoodi pehmemaks? Kui kaua see aega võtab? Mul on selle asjaga päris kiire. Mul ei ole aega oodata,“ külvas Mees Sepa küsimustega üle.

„Teie süda on just sellepärast nii väike, et teil ei ole aega. Ei enda ega teiste jaoks. Teie süda on nii kõva, sest te ei oska lihtsatest asjadest rõõmu tunda. Süda kasvab sellest, kui sinna sissepanemisele lisaks ka vahel välja antakse. Ja oma südameasjade eest tuleb hoolt kanda. Südant aitab suuremaks kasvatada ka oskus vahetevahel lihtsalt südamest naerda. Lihtsalt rõõmu pärast," vastas Sepp kannatlikult.
„Kuidasmoodi, naerda? Mis siin naerda on?“ ei saanud Mees ikka veel aru. Sepp ei teinud tema küsimusest välja ja jätkas:
„ Kui sa midagi oma südamesse võtad, pead sa tema eest iga päev hoolitsema, teda puhastama ja hoidma. Vaata, mis juhtus su eelmise asjaga.“ Sepp võttis vana kuulikese ja lõi selle mõne minutiga õrnalt niiske lapiga läikima. Kuul hakkas puhtusest kiiskama ja hämar sepikoda täitus hõbedase valgusega. See oli täpselt sama kaunis pärl kui see äsjaleitud uus ja särav. Mees vaatas neid kahte seal alasi peal ja ei suutnud otsustada, kumba ta neist rohkem endale südamesse sooviks. Sepp oleks justkui tema mõtteid lugenud ja kostis: „Sa võid neid mõlemaid endale südamesse tahta, aga vaata, need kumbki ei mahu sulle siia enam ära.“
Ja tõepoolest, kuidas Mees ka ei proovinud, ei suutnud ta ka vana pärlit südamelaekasse tagasi paigutada. Ei teagi, kas oli pärl suuremaks läinud või oli härra süda veelgi väiksemaks kahanenud.
Sepp lükkas sahtli kinni ja ulatas südame tagasi mehele: „Ma ei saa teid rohkem aidata. Tasu pole vaja. Tühiasi.“


„Tühi, väga tühi asi,“ pobises Sepp endamisi kui uks Mehe järelt sulgus.

Praegugi võib seda Meest näha mööda linnatänavaid tormamas, suured käed veskitiivikutena vehkimas ja suured jalad laevadena kündmas elumere vagusid, ikka selleks, et leida üles sobiva suurusega pärl, mis tema väikesesse südamesse mahuks, ikka selleks, et muretseda endale veel natukene asju juurde. 
Aga kui ta lõpuks jõululaupäeva õhtul üksi oma uhke torniga maja aknast välja vaatab, öösel kambris uinuda püüab ja kedagi ei ole kuulmas, mõtleb ta salaja endamisi: „Jube tühi tunne on."

„Mul on jube kiire, üldse pole aega,“ ütleb ta teile jooksu pealt kui proovite teda kõnetada. „Mul on süda nii täis, täitsa kõrbeb sees. Inimesed on ikka nii lollid ümberringi. Kedagi pole võtta, kõik tuleb ise ära teha. Hullumaja, kui palju on teha! Pean minema. Pole aega.“
Loodan väga, et teil on mahti oma südameasjade eest hoolt kanda ja südamest naerda kui naer peale tuleb. Ja et oleks ka häid sõpru, kellele kinkida oma aega ning kellele saaks vajadusel kõik südame pealt ära rääkida.