pühapäev, 5. november 2023

WOMEX

Olen nüüd kolmel järjestikusel aastal osalenud delegaadina Euroopa suurimal maailmamuusikamessil WOMEX. 2021. aastal Portos, 2022 Lissabonis ja 2023 A Corunas ja sel aastal esinesime ka showcase festivalil Budapest Ritmo.

Kui püüda lühidalt kirjeldada siis võib WOMEXit iseloomustada kui ühte suurt sumisevat mesitaru. Igas kihis toimub midagi, kõik toimetavad mingil kombel isepäi ja kokkuvõttes ajavad kõik ühte asja. Ma ei kujuta ette, kas tavaliselt mingitel ärimessidel ka sellist õlgõlatunnet võib tekkida oma konkurentidega. 

Kuidas WOMEXil hakkama saada ja ellu jääda ja sellest ka kõige paremini kasu lõigata. Panen siis a kirja mõned mõtted, mis on nende aastatega tekkinud. 

1. Kui sa ei ole showcase esineja, siis on su eesmärk saada kokku võmalikult palju sinu poolt määratletud sihtgrupi esindajatega. Enne WOMEXit tee korralik eeltöö selles osas, kes messile tulevad ja kellega sa tahaksid edaspidi koostööd teha. Kõigil, kellel on Womexi pass saavad appis ligipääsu VirtualWomexile, kus on olemas kõigi delegaatide kontaktandmed. Enne Womexit saad meilitsi leppida nedega kokku kohtumised. 

2. Valmista ette oma materjalid ja info. Tee omale väike handout ehk tutvustav voldik kontaktandmetega, trüki nimekaart, korrasta koduleht, tekita inglisekeelsed materjalid, pane oma muusika Soundcloudi, Spotifysse, Fairmusi, Bandcampi, Youtube'i või mujale, kust see on kergesti kuulatav.  Vaata, et sinu lood oleksid sotsmeediakanalites maksuta kuulatavad. Plaate võid messile kaasa vedada, aga neid messil keegi eriti ei kogu,  va raadiojaamade esindajad. Teistel on kohvrid niigi täis ja mingit pahna kaasa ei veeta. Lennukipagas on 23kg max! Hoolitse et sinu materjalid oleks kerged, silmatorkavad ja "vajalikud".

3. Womexi ajal kohtu inimestega, suhtle kuidas suudad nii messialal kui ka messist väljaspool. Sõlmi uusi tutvusi, kõik artistid annavad sulle hea meelega nõu, kuidas nende kodumaal hakkama saada.

4. Peale messi vaata läbi kõik kogutud nimekaardid ja materjalid ja saada uudiskiri oma tegevusest neile, kellega oled kohtunud ja ka neile, kellega sa ei jõudnud kohtuda, aga sooviksid edaspidi koostööd teha. 

5. Oota vastuseid, kui neid ei tule, kirjuta uuesti. Võta teemaks oma uus singel, live video, kontserdid või midagi, mis näitab, et sa aktiivselt tegutsed. 

6. Kui saad vastused, ja jah sõna saada välja hinnapakkumine ja olemasolevad vabad ajad. -Kui saad eituse, saada välja soov teha koostööd järgmisel aastal. 

Ülejäänud on juba tehnilised küsimused. 

Kui tervena WOMEXilt koju jõuad, tee paar vaba päeva puhkust enne kui selle segadusega tegelema hakkad. 

Mina olen alati nimekaarti saades peale märkinud, mis laadi kontakt oli, ja mis laadi koostööd oodatakse.  Vahel ka lokid, habeme ja muud iseloomulikud tunnused. Siis ei pane kirjadega väga puusse. 





kolmapäev, 24. august 2022

Serafima ja Bogdan

 Käisin vaatamas Serafima ja Bogdani viimast etendust ja ma tahaks selle emotsiooni enda jaoks kuidagi lahti kirjutada.  Ma olen palju teatris käinud ja nii mõndagi eksperimentaalset ja ka täiesti klassikalist näinud, aga sellest lavastusest sain küll väga võimsa elamuse. Kahetsesin, et ei käinud seda vaatamas kaks või kolm korda, nagu tavaliselt oma lemmiketendusi. Sellest on möödas juba nädalake, aga pildid ja stseenid mu silme eest ja mõtetest ei taha kuidagi kaduda.

Algul tundus, et on kaks lugu, kaksikute, Serafima lugu ja Bogdani lugu. Ja et paralleelselt toimub kusagil veel mingi lugu, sealpool võsa. Hiljem sai anru, et lugusid oli palju ja  kõik toimus korraga, kogu universum oli ühes munas koos ja kõik mis toimus tulevikus, mõjutas minevikku ja vastupidi ka. Vahet ei ole, kust otsast sa lugu jälgima hakkasid, ikka oli võimalik leida lahendamata niidiotsi, puänte, mille küljes rippuda ja millest lahti lasta. Nagu üks suur kosmiline spiraal, kus kõik ajahetked on tegelikult korraga olemas, aga sa lihtsalt ei näe neid selgelt vaid ainult aimamisi.  Kogu lugu on kirjutatud ridade vahele ja samas oli korraga kõik nii fataalne ja paratamatu. Oli jõhkard Raimondi lugu, oli külahullu lugu, oli kaastundlike memmekeste lugu, oli laste lugu ja aja lugu, Eesi lugu, Peipsiveere lugu ja oli ka võsa lugu. Võsa kõneles ehk kõige selgemat keelt, laulis, ümises, liikus, temaga mängiti ja tema mängis vastu. Eeter andis oma muusikaga fluidumi kogu loole. 

Kui lavastusele midagi ette heita, siis vast tõesti ainult see, et osa asju olekski võinud jääda ridade vahele. Lapsetapp, mõrvad  ja kogu vägivald oli lahendatud nukkude abil, mida loobiti, peksti, tapeti, kisuti sisust tühjaks.  Olukorras, kus surm ja vägivald oli peaaegu et paratamatu, oleks võibolla olnud lahendusi, mis oleks võimaldanud selle butafooria kasutamata jätta. Aga mis mina lavastamisest tean. Ju siis ei olnud muid variante. Mõrvari ja ohvri mäng on niigi piisavalt julm, psühholoogiline pinge ja katastroof ühes pildis, aga et kui seda projitseerida nukkudele, siis lahjeneb ka mulje. Kõik toimub kusagil eemal, kellegi teisega. Sa ei samastu ja jälgid seda julmust, nagu seda poleks selles maailmas olemas. Nagu oleks see mingi muinasjutt, lugu millestki kaugest, aga kindlasti mitte elavast. Seda õõvastavam oli pilt elavaid oma surma vaatamas. Jah, eks me vast ühel hetkel olemegi seal ülal, püüdes aru saada, kuidas see meiega juhtus. 

Igaljuhul kuidagi mõjus see jõhker lugu nõnda, et et tekkinudki võimalust end kellegagi samastada. Sa justkui nagu regirstreerid fakti, et ahhaa, sellised inimesed on ka olemas. Kes kannatavad, vihkavad, armastavad, lõhuvad, loovad, alistuvad ja samas hakkavad vastu ja sealsamas ka lepivad saatusega. Mind te ei murra, tundub ütlevat Serafima ja läheb lõpuni välja. Kui  plaan ei tööta, tuleb teha uus plaan.

Kui seada küsimus, kumb siis rohkem saatusega leppis, kas Bogdan või Serafima?  Ja kas on üldse vaja Saatusega leppida? Äkki on veel kusagil kõrvaltee, äkki on rada võsas, kuhu pageda, soo kuhu end peita Saatuse eest. Ei ole, ütleb kõikvõimas lavastaja. Ei ole, ütleb Bogdan  -  kui oled piisavalt vaba, siis saatus otsustab sinu eest ka kättemaksu. Sa ei pea ise midagi tegema. See lihtsalt juhtub ja ainus võimalus on minema jalutada. Aga kas sa ka jalutad? Lähed lihtsalt minema? Vist küll. Elu on rapsinud sind mitme kandi pealt ja mittetegemine tundub juba suure tegemisena. 

Serafima ei jäta asju kulgema isevoolu teed. Tema asub tegudele. Kahest esimesest lapsest ei saanud mõrtsukale väärilisi vastaseid, nendega õiendatakse arved. Emast saab kiskja, mõrvar, kes on sadade valude ja peksude ja vägistamise käes tuimaks muudetud ja näeb vaid kättemaksu. Tema inimlikkus väljendub nüüd vaid veel kaksikvennaga rääkides. Aga ka vend ei mõista enam teda. 

Lootusetus olukorras on ometigi kõik selle lavastuse osatäitjad. Lootusetus vibreerib nende kõrisõlmedel. Saatus on neile ette näinud kaose ja korrapära piiril balansseerimise ja nad ei saa selles tohuvabohus hakkama. On haavad, on valud, on tunded. Kõik toimub korraga, ühes ajahetkes, ühes ajaruumis, ükskõik kui pikas ajaloolises lineaarses kangas. Alati on võimalik hüpata minevikku ja tulevikku. Alati saad sa olla muretu laps oma lapsepõlves. Süütu ja muretu. Kuniks elu lööb terava kirvega läbi ukse sisse. Ja siis sul on valida- kas väriseda või ellu jääda. Mõlemal juhul on tööd sama palju. Aga ainult ühel juhul tuled sa elavana olukorrast välja.  

Lõpuks tekib siiski küsimus, kuhu jäi armastus? Kas seda siis üldse ei ole? Ja kui ta ka korraks näitab oma palet, siis läheb ta kohe katki, lahustub, pekstakse välja või viiakse Siberisse. Nii on lood siinpool sood. Siinpool võsa, mis kasvab kiiresti, kohe kui jätad maa harimata. Selles lavastuses kasvas see võsa ka inimeste hingedest läbi.

Laval

ILO-ANN SAAREPERA 
KRISTEL LEESMEND
RENATE KEERD
ELISE METSANURK
ANDRES MÄHAR 
(Vanemuine)
PRIIT LOOG 
(Endla)
HARDI MÖLLER
EKKE HEKLES

Autor

VAHUR AFANASJEV

Dramatiseerija ja lavastaja

IVAR PÕLLU

Kunstnik

KRISTIINA PÕLLU

Valguskunstnik ja tehnikajuht

RENE LIIVAMÄGI

Muusika

EETER

Lavastaja assistent

ANDREAS AADEL

Produtsent

MAARJA MÄND

neljapäev, 10. veebruar 2022

Televiisor

 Elasin kord maal kahekordses majas, kus oli avar esimene korrus lahtise köögiga ja suur talutare sorti elutuba. Oli jõuluõhtu ja meisterdasin parajasti köögis piparkooke kui äkki kuulsin, et õues on mingit tegevust ja kolistamist. Läksin toauksele vaatama ja nägin aias ja kuuri all mingeid mehi pimeduses sehkendamas. Hüüdsin neile, et minge ära, te ei tohi siin olla, ma kutsun politsei. Seejärel hakkasid nad aga külg ees ettevaatlikult minu poole liikuma ja neid oli igas vanuses ja nad nägid päris kaltsakad välja.

"Ärge pahandage, me ei tee midagi kurja, meil on lihtsalt üks suur soov. Me oleme väga-väga vaesed aga me tahaks väga televiisorit vaadata. Ja meie lapsed tahaksid ka vaadata. Kas teil on televiisor?"
"Muidugi, tulge sisse!"
Ja nad tulid ja neid oli umbes kaksteist inimest. Pühkisid mati peal kenasti jalad ja panid oma kuued ja kasukad esikunagisse rippuma. Seejärel istusid kõik elutuppa diivani peale ja selle ette maha ja hakkasid televiisorit vaatama. Ja siis nad plaksutasid. Ja olid kohe väga õnnelike nägudega.
Aga korraga meenus mulle, et mul ei olegi ju tegelikult televiisiorit, ja äkki nad ei teagi, mis asi see televiisor on, aga on lihtsalt kuulnud, et seda vaadatakse. Läksin elutuppa neile kurba uudist teatama.
Oligi nii. Nad jõllitasid väga pingsalt seina peal olevat abstraktset maali ja pobisesid aeg-ajalt omaette: "Küll see televiisor on ikka ilus ja värviline. Kui kunagi rikkaks saame, siis ostame endale ka kindllasti televiisori."
Ma ei tahtnud nende rõõmu rikkuda. Ütlesin, et tänaseks on saated otsa saanud ja nad võivad nüüd koju puhkama minna. Ja siis nad tänasid üliõnnelike nägudega ja lahkusid läbi lume hanereas, nagu mingid päkapikud. Kui hommikul õue läksin hakkasin läbi lume nende jälgi mööda minema, aga kui värava juurde jõudsin ei olnud värava taga enam ühtegi jälge. Ja ka väravat ei olnud kordagi avatud.
Jäin mõttesse: "Kes mul siis ikkagi eile õhtul külas käisid?"

neljapäev, 9. jaanuar 2020

Maailma teadmiste puu

Nägin taas ühte kummalist und. Olin sattunud Mehhikosse ühe Tolteegi teadjamehe või nõia juurde õpilaseks. Ta viis mind ühe väga kõrge puu juurde ja seletas, et see on maailma teadmiste puu. See puu on maailma algusest peale selle koha peal kasvanud ja ta on endasse talletanud kogu maailma ajaloo ja inimeste kogemuse. Sain ülesande puu otsa ronida ja valida ise õige hetk, millal seda teen. Puu oli hiiglaslik, tema latva pilvedes peaaegu näha ei olnud. Õpetaja seletas, et iga sentimeetriga, mida ma mööda puud üles ronin, saan ma miljonite aastate kogemuse. Vaatasin kael õieli ladva poole ja mõtlesin, miks mind selle puu juurde toodi. Mõtlesin, miks minul peaks olema kogu inimkonna kogemus ja kas ma jaksaks seda kanda. Vaatasin, unistasin, mõtlesin.... kaalusin. Leidsin unes, et oluline on saada iseenda elutarkus ja oma kogemus. Kellegi teise kogemuse teadmine on tore, aga kõik, mis omal nahal läbi teha annab sulle sinu ainulaadse isiksuse, mille pärast sa siin maailmas oled ja millega maailma toimimisse panustad....   Sain aru, et õpetaja oli tahtnud mind proovile panna, kas ma lähen lihtsama vastupanu teed. Patsutasin hüvastijätuks seda puud. Kõik tundus kuidagi lihtne ja selge. Tuleb oma rada käia.

Ja siis ärkasin üles. Ja ka ärgates olin päris veenudnud, et tegin õigesti, et ei kippunud selle puu otsa. No mis ma oleks selle koormaga peale hakanud. Teada kõike. Parem ikka teada mitte midagi. Lihtsam on elada.

pühapäev, 15. september 2019

AV Maria

Ma käin viimasel ajal liiga harva teatris. Võibolla on põhjuseks see, et elan pisikeses provintsilinnas ja suurem osa kohaliku teatri etendusi ei haaku mulle oluliste teemadega või siis selles, et reaalselt tuleb päris pikk teekond ette võtta, kui näiteks tahaks lähimates linnades või lausa pealinnas midagi näha.
Aga õnneks aeg-ajalt ikkagi juhtub imesid ja ma satun pealtnäha puhtjuhuslikult etendustele, mis tegelikult liigutavad ja lummavad ja panevad veel pikkadeks päevadeks mõtlema erinevate kihtide üle.
Üks neist ägedatest juhustest oli oli Kelm teatri esituses etendatud "AV Maria" Draama festivalil Tartus Genialistide Klubis. Mul on siiralt hea meel, et see lavastus festivali kavasse võeti.
Autoriks ja lavastajaks Karl Koppelmaa. Sisuks lugu, mis balansseerib absurdi ja muinasjutu piiril, seal kus kõik on võimalik ja miski pole võimatu. Lugu ise on thrillerile sarnaste joontega, põnevust hoitakse lõpuni ja palju küsimärke jäävad vaataja lahendada. Mis siis ikkagi juhtus?
Teatarikülastaja teeb omad järeldused ja tõdesid on täpselt niipalju kui on inimesi, kes selle tõe sisse karvupidi uputatakse. Kuigi lõpuks on kõik siiski mäng, milles lendavad pead ja murduvad südamed.
Juba esimene vaatus tõmbab meeled erksaks- mis on tõde ja mis on mäng? Mis on argi ja mis on mütoloogia. Ja vaatuse lõpus tekivad kohe küsimused: kes on trikster ja kuidas saabub lunastus?
Teises vaatuses saab laotud pusle kihte juurde- selgub, et isegi kui kinnisesse asumisse tekivad välised mõjutajad, leidub trikster lõpuks ikkagi igaühest endast. Sa ei saa olla julgem kui see, kelleks sind on ette valmistatud. Antud juhul siis ootab muutus ees tüdrukut, kes peab ise pooleldi omal, pooleldi sunnitult kohtuma välisilmaga. Kui suur samm on oma hirmu ületamine? Kui ülbe ja egoistlik samm on teise inimese hirmu all kinnihoidmine? Kas armastus kaalub üles vangistuse? Kas sekund isiklikku vabadust on väärt kui selle pärast keegi sureb?  Aga kui see kõik on ainult mäng? Kas kättemaks tasub ennast ära? Kas lunastus on lõplik? Kas igavene elu, mis on kantud kättemaksust on elamistväärt? Kas armastus võidab kõik? Kas kahjurõõm on kõige suurem rõõm?  Jah, lõpuks on siiski andestus ja lunastus. Lõpuks on rahu ja surm. Lõpuks on leppimine. Saatus on vaid üks pisike mäng.
Oli küsimusi tekitav ja särisev etendus, olid head näitlejatööd Lauli Otsarilt, Markus Truupilt, Andres Puustusmaalt. Oli uhke ja nüansirohke lavakujundus, mis tõukas meelerännakule 80ndatesse. Oli hästi. Oli meeliülendav, sest oli elamus! Teatrielamus.
Oli õdus õhtu.



neljapäev, 14. juuni 2018

Elutee käändudes

Mulle tundub, et ükski inimene ei satu meie eluteele juhuslikult. Mingi puudutus kaasneb iga inimesega. Mõned jäävad su ellu pikemaks, mõned lühemaks ajaks, mõni on vaid korra elus. Sugulased, emad, isad, lapsed, jah, mingi osa elust kindlasti.  Kui on õnn, siis näed ära mitu põlvkonda ja saad aru elu järjepidevusest.  Aga on ka neid inimesi, kes satuvad su ellu vaid hetkeks. Näiteks kolmeks tunniks. Ja sa tunned ühtäkki, et sa saad sellest kohtumisest rohkem, kui mõne teise inimesega terve elu koos kõndides. Saad ühtäkki aru, mis asi on hingesugulus. Mõiste, mis on laialt kasutuses, aga mis minu jaoks tähendab tõesti sugulashingi, neid, kes läbi mitme elu  kohtuvad ja omandavad koos kogemusi erinevates rollides. 
Mis ka ei oleks, igaühele tasub tänulik olla, nii heade kui ka valusate õppetundide eest, sest need teevad meist parema inimese. Või vähemalt üritavad teha,  kui me ise suudame muutuda. Mul on tunne, et kõik ajad ja ajastud on kusagil korraga olemas, kusagil, kus elu ei mõõdeta lineaarselt ajas vaid alati on võimalik ühest hetkest teise hüpata. Kus ajatelg on spiraalis. Mälestustega on ju ka nii, et võid vabalt teha 20 -aasta pikkuseid hüppeid ja kõik tuleb meelde- lõhnad, värvid, tunded, kõik see, mis tegelikult loeb ja mis kootakse elukangasse ja rikastab sind inimesena. 
"Kiire" ja "ajapuudus" on sotsiaalne konstruktsioon, üleüldine massipsühhoos, millel ei ole tegelikult mitte mingisugust alust. Kõik inimesed ei pea koguaeg üüratult tublid olema. Kõik ei pea kogu aeg tõestama, et nad on väärilised ühiskonna kodanikud. Oluline on olla see, kes sa tahad olla. Kasutada oma aega maksimumi piiril.
Alati on aega teha asju omas rütmis, alati on aega unustada minevik ja tulevik, mida pole olemas ja elada nüüd ja praegu.  Alati on hea teha "oma asja", sest mitte keegi teine maailmas seda teha ei saa. 
Igaühe elus on oluline inimene tema ise. Ja on oluline nautida seda päeva ja neid kohtumisi, mis sulle sel päeval ette on antud. Aitäh, elu, sa oled nii võrratult ilus ja mitmekesine oma ootamatustes!

teisipäev, 29. mai 2018

Tunded ja Turbo

Sattusin kahele väga omanäolisele ja liigutavale  kontserdile.
Esimene oli Jazzkaarel esinenud Silvia Perez Cruz'i soolokontsert. Üks naine, imelise ja tundliku häälega ja kitarriga võlus esimestest lugudest alates ja tuleb tunnistada, et olgugi, et sõnadest ei saanud mitte mõhkugi aru, oli esitus ja olek nii liigutav, et märkasin mingil hetkel kuidas pisarad lihtsalt voolavad ja neid tagasi hoida oli pea võimatu. Ja isegi mittevajalik, sest see muusika ja laulmine oli nii tundlik ja tulvil kirge, armastust, kaotust, valu, rõõmu ja kõike, mis elus üldse puudutab. Samas ka siiras, vahetu ja meisterlik. Tõeliselt hea kontserdielamus.
No näiteks:
https://www.youtube.com/watch?v=vC06AJifhUw&index=7&list=PLtDOtBscqb3z-4fn9_EEBkAJcwMLsH6z_

Teine kontsert oli selle kõige absoluutne vastand, aga show kõige paremas mõttes. Tallinnas Rock Cafes esines Gogol Bordello. Pole küll minu masti muusika, aga vaatasin suu lahti, kuidas esimesest loost köeti rahvamass niimoodi üles, mida minu silmad polegi vist Eestis varem sihukest asja näinud. Saalis oli publikus rongitäis Moskvast ja Venemaalt kohale sõitnud fänne (neil on Venemaal esinemiskeelt laulja Ukraina  päritolu tõttu)  ja ka päris palju soomlasi. Igatahes ei suutnud ka eestlased seda kõike rahumeelselt pealt vaadata. Enamus rahvast hüppas ennast hingetuks ja lahkus seljad märjad. Kaks ja pool tundi kütet armu andmata, hääl kaasalaulmisest kähedaks röögitud. Turboküte. Tahaks neid näha Viljandi Folgil Kirsimäel laupäeva öösel. 10 000 inimest hüppaks seal platsil, ma olen päris kindel.

https://www.youtube.com/watch?time_continue=2&v=kX3P5qtrAMg