kummardamisest

Esmakordselt näidatakse täna "Katõni" filmi ühel vene peamisel riiklikul telekanalil Rossija - siiani ei ole seda isegi kinodes eriti näidatud, kui ehk Moskvas paar korda valitud seltskondadele Poola saatkonna korraldamisel. Teisel üleriiklikul kanalil -Pervõi kanalil tuleb parasjagu teine Wajda film 58ndast, "Tuhk ja teemant."

10.märtsi traagiliste sündmuste taustal on see mingis mõttes venelaste kummardus poolakatele, sest luba selle filmi näitamiseks või senini mittenäitamiseks sai tulla ülevalt. Ajaloo ümberkirjutamise komisjon vist sedapuhku sõna ei saanud.

Aga mis laadi kummardus see siis on? Süümepiinad, kahetsus, muutus hinnangutes, lugupidav kummardus, järeleandlik kummardus või heade suhete hoidmise kummardus? Küllap aeg näitab. Kurb, et selliseid kummardusi nagu selle filmi näitamine teles pidi vene inimene kolm aastat ootama. Ja tohutult kurb, et poolakatel oli eile taas ajaloo üks mustemaid päevi. Puhaku rahus ja langetan pea. Homme on ka kogu Venemaal leinapäev.

kus mu Alice on?

Käisime kinos Alice Imedemaal vaatamas. Mnjah. Hoolimata 3D-st nõuab üks korralik film ikkagi midagi enamat. Ja minu Alice oli täielikult pea peale pööratud, ilma igasuguse austuseta Lewis Carrolli suhtes. Ja kõik need kaasaja poolt pakutavad lisandused, oeh. Avatar oli tehnikaküljelt muidugi ka tunduvalt osavam ja sujuvam. Alice puhul meenusid kohati need taskukalendrid, mida liigutades teine pilt ette tuli. Ja üks hägune peegeldus briljantselt selgest raamatust.

piiks piiks ja nädal läbi

Selle nädala ilusündmustesse paigutan Mati Palmi autoriõhtu Irina Arhipova salongis. Ma ei ole veel Moskvas näinud, et keegi neli lisalugu esitaks. Ja et hääl peab vastu. Ja rahvas plaksutab püstiseistes. Kena, tõesti.

Lisaks toimus Moskvas sel nädalal Detektiivfilmide ja õiguskaitseteemaliste saadete festival. Programmis näidati ka Eesti filmi "mina olin siin" ja programmiväliselt ka Peeter Simmi vanu filme. Festivali avamisel sain kokku ja tuttavaks ka Simmi endaga. Avamine oli muidugi sürr, esines mingi rahvalik pesni ja pljaski koor ühes nurgas, memmed higistasid, lõid tantsu ja üürgasid laulda. Rahva hulgas käisid ringi OMONi riietuses kaunid tütarlapsed miilitsakoertega ja rahvale jagati granaatõuna mahla ja Kalashnikovi viina. Nende tootjad pluss Vene kaitsemin. ja Moskva LV olid festivali sponsorid. Avafilmiks olid nad valinud ameerika filmi "Killshot", mis oli täielik saast. Ajast oli tõsiselt kahju.

Ja eile nuusutasime toredate tütarlastega pisut Moskva ööelu - käisime klubis B2. Klubi jättis väga soodsa mulje. Esimesel korrusel oli retrodisko, kus tulid 80ndad ja vene diskošlaagrid ja rahvas tantsis ogaralt. Teisel korrusel oli selline baarimoodi saal, kus sai süüa, kolmandal oli jazzisaal ja neljandal oli veel üks diskosaal, kus tuli house'i. Sissepääs oli naistele 300 rubla ja nalja sai ka nabani. Tantsida muidugi ka.

kodukino elamused ja pettumused

Selle nädala suurim kodukino pettumus oli äsja kinodes esilinastunud uus film "Tarass Bulba." Algas küll lootustandvalt aga venis ja venis ja 2tunni ja 20 minuti pärast lõppes paatosliku vene hinge ülistamisega. Selline propagandafilm, kus venelased on enda omaks teinud nii Tarassi kui ka kasakate kultuuri. Okse tuli peale. Kui huvi sisikonda segi pöörata võite proovida netist vaadata, "keegi käis kaameraga kinos" kvaliteediga.

Elamuste hulka loen poolkogemata eile poest kaasa võetud Danny Boyle filmi "Tänavapoisist miljonäriks," mis kogu õhtuks mõnusa naeratuse suule jättis. Ei imestanud, et film nõnna palju Oscareid ja Kuldgloobuseid korjas, samas ei olnud seal ka midagi erilist, lihtne ja arusaadav. Ja muidugi tänavalaste elu kujutamine ja suurepärane režissöritöö sidus filmi hästi kokkulõigatud tervikuks.

head inimesed

Väike multikas ühe Daniil Harmsi loo järgi. Vene keeles.

Ja teine veel - räägib lühikest kasvu inimestest. Venelastel tekivad kohe analoogid. Ei tea küll kellega?

unetute klubi

Eile alustasime unetute klubi filmiõhtuid- PÖFFUKE- eht pimedate ööde ff unetute klubi eriseansid - meil on keldris videokahur ja ekraan ja saab täitsa mugavalt seinalt filme vaadata.
Läbivaatamisele kuulusid venelaste tehtud Anna Karenina kaks seeriat, totaalne naistekas "Hea aasta" ja lõpetuseks vaatasin veel üksipäini natukene Pasolini Cantebury lugusid. Mõnusalt hea. Anna Karenina oli mõnusalt kunstipärane, kaunite vene naistega, ägeda muusikaga, kergelt psühhedeeliline. Hea aasta oli ka kena lihtne lugu, ainult tekitas vajaduse rännata KOHE kusagile Prantsusmaa väikekülla ja armuda mõnesse veinimeistrisse ja siis suudelda kuskil viinamarjaväätide vahel nii et väädid värisevad :)
Täna on esimene päev mil lõualuu ei valuta ja mõtlemisvõime ei ole häiritud. Kontrollitud narruse hetked sel nädalal olid üpriski pingutustnõudvad. Muide suutsin isegi käia raadios esinemas, hoolimata sellest et suu eriti lahti ei käi... Govorit Moskva inglisekeelne toimetus tegi minuga intervjuu- lasin neil siis vahele ka muusikat peale panna- Läksid Kääksutajate Undiloits, Svjata Vatra "Poiss nigu Ponks" ja Tuule ja Sooääre plaadilt "Laupäev".

Siin lennukite Hudsoni jõkke maandumise loo taustal on päris huvitav lugeda ka sellest kuidas kord Tallinnasse lendama pidanud Aerofloti lend Neeva jõkke maandus. Rahvas arvas, et tegu on filmivõtetega ja üldiselt vaikiti kõik maha, sest need lennukid olid Venele hea ekspordiartikkel ja ei tahetud näidata, et neil ka rikkeid esineb. Ja muidugi kel vähegi kaamerat käes nähti jäi filmist ilma.

Eile tähistasime veel tagasihoidlikult saadiku volikirjade üleandmist. Pokaal šampust kui ta Kremli lennukilt maandus, muidugi, aga pärast läksime paari inimesega lihtsalt pärast tööpäeva lõppu välja sööma. Meil on siin tänavanurga peal üks urgas-restoran U nikitskih vorot, mida grusiinid peavad. Ja teevad oma asju väga hästi. Eriti luksuslik on seal Baklažaan kreeka pähklitega. See on lihtsalt vapustav asi. Seda on selles samas restoranis teinud juba 30 aastat üks ja sama naine- Toti. Ükskõik kus mujal neid baklažaane ka ei prooviks, Toti omad on maailmaklass! Šašlõkki tasub seal ka maitsta- teevad korralikku. Alati tuleb muidugi küsida mis neil hea on. See reegel on ja jääb, ei maksa liiga sügavalt menüüsse süveneda, küllap kelner teab, mis on populaarne ja mis hästi välja tuleb. Eile näiteks selgus sel viisil, et lambaliha ei tule neil hästi välja, ilmselt pole head liha lihtsalt võtta. Muidgi võtsime siis hoopis muid lihasid, mis paremini õnnestuvad :) Aa ja alati istuvad seal urkas täpselt samad kaks vanameest erinevates laudades ja kõrvalsaalis on mingi sünnipäev, kuhu rahvas saabudb endasuuruste bukettidega. Siis keegi natuke laulab ja kogu see ilu sinna juurde. Täiesti pretensioonitu koht ja sellepärast ongi viimase peal. Elu nagu päris.

100 aastat filmikunsti

Tänavu sai venemaa esimene mängufilm 100 aastaseks. Käisin seda A.O.Drankovi filmi «Понизовая вольница» ükspäev kinos vaatamas. Kesvus u. 7 minutit. Juba selle lühikese aja jooksul õnnestus mul korraks tukastada ja keskmine osa maha magada. Traumaatiline värk.
Youtoubest leiab ka selle üles.

Ух моя мама

Käisin täna vaatamas filmi Ух моя мама, ehk tõlkes vist Mamma Mia. Juba ammu pole näinud ühtki filmi, mida vaatad terve aja suu kõrvuni ja jalg tatsumas, iga hetk valmis püsti kargama, et näppu visata või kaasa tantsida või siis inised mõnust lihtsalt sellepärast et see on nii tore. Milleks üldse kõik need draumöödiad ja trilloodiad. Inimene peaks kinost hea tujuga välja astuma. Ехх мамочка!

Admiral

Käisin täna täiesti juhuslikult uue vene filmi Admiral eellinastusel. Mingi veidra juhuse läbi olin sattunud pressinimekirja ja kuna Oktoobri kino on suhteliselt lähedal, jalutasingi kohale ning sattusin naha ja kõrvadega keset merelahingut.Filmi režissöör on Andrei Kravtšuk. Film räägib admiral Koltšaki elust ja armastusest kodusõja keerulisel ajal. Peaosades väga kuumad vene näitlejad Konstantin Habenski ja Liza Bojarskaja.

Muide nemad olid peategelaste paar ka uues versioonis "Saatuse iroonia ehk hüva leili" mida kogu Venemaa vaatab ALATI aastavahetusel. (Mõned ehk mäletavad lugu mehest kes hakkab aastavahetusel jooma ja ärkab teisel päeval Ehitajate tee korteris aga mitte Moskvas vaid Piiteris, ning armub hullupööra majaperenaisesse. Ja teine osa polnud sugugi hullem kui vana klassikaks saanud lugu ainult et toimus nende tegelaste poja ja tütrega. Actionit oli rohkem.)

Habenski oskab nii ilusasti armastust avaldada, täitsa nagu päris, st. nagu filmis, sest päris elus on see alati palju kohmakam, või mis? Noh, igatahes on millest õppida.

Igatahes mis seal salata, näitlejad on tõesti väga head, sõda on päris ja süžee äärmiselt lihtne, põimitud suure armastuse ja võimsate merelahingu stseenidega. Samas ka üpris veetlevad kostüümid ja kogu kujundus ning meisterlikud suured plaanid. Sekka tuli välja ka punaste jõhkrus valgete ohvitseride tapmisel kuigi mingit otsest hinnangut nagu ei antud. Korra tundus et naispeategelase armike jalutas aeg-ajalt ühelt põselt teisele aga see vist ainult tundus. Eestis peaks see kohe linale tulema. Võrreldes idiootlike ameerika kassahittidega täiesti talutav vaatemäng- laiale massile muidugi.

Tagasi tulles ostsin Uue Arbati Raamatumajast- Dom knigi'st juba kolmanda versiooni filmist "Pride and predjudice" ja lõpuks leidsin ka seriaali "12 tooli" Mironoviga peaosas. Seal on ülse märkimisväärne DVD osakond. Tuleb ilmselt romantiline ja lõbus õhtupoolik. Ahjaa, sain veel kokku 600 rubla eest mp3-del kogu Pink Floydi, kogu Eric Burdoni, kogu Creami ja kogu Bryan Ferry. Kvaliteedilt kõik absoluutselt kuulatavad ja kettaruumi viivad vähe ja noh hind... ära jääb ainult ilusate plaadiümbriste silitamise mõnu.

12 ja Mongol

Talve pikkadel öödel jõudsin ära vaadata nii Mihhalkovi filmi "12" kui ka Kasahhi filmi "Mongol." Mõlemad kandideerivad parima võõrkeelse filmi Oscarile. Ma ei annaks Oscarit kummalegi, aga 12 oli tõesti hea film. Sellised näitelejatööd, et võttis jalust nõrgaks. Kusjuures kõigil 12nel peategelasel, vandekohtunikul. Sisu ei hakka ümber jutustama, aga siin mõned on juba sellest pikemalt kirjutanud. Siin jõuavad filmid DVD-na väga varakult lettidele. Samas ei jätnud Mongol mitte mingit muljet. Film oli haledalt nülitud, massitseenid ei jätnud erilist muljet ja näitlejatöid nagu ei märganud. Mõned toredad efektid, palju pritsivat verd ja maskuliinseid mägilasi. Ja ei midagi enamat. Igatahes vaja nüüd ükspäev minna otsima "Saatuse iroonia 2", millega osa inimesi juba kurjustab, et on Esimese saatuse iroonia mälestuse hävitanud. See oli aastavahetusel eetris. Arvatavasti veebruaris juba lettidel.

sohvajutud

Veetsin üle pika aja pikad nädalavahetuse sohval ja parandasin keskendusmisvõimekust igasugu filme vaadates. Olin vahepeal juba unustanud kui mõnus on sohval lösutada. Laevakass Kutzu käis aeg-ajalt mulle mingeid lugusid jutustamas ja lõpuks vaatasime veel 12 tooli, mulle tundus, et ka tal oli pisut naljakas. Film oli tehtud samal aastal kui ma sündisin ja suhteliselt lollakas komejant, Nikuliniga kojamehe rollis. Otsustasin, et tuleb hankida ka samanimeline seriaal, seal mängib Mironov. Ja siis pöörduda tagasi raamatu juurde. Täna on programmis veel Mihhalkovi "12", õhtueineks ka üks ninjamärul. Ööseks ajud varna.

Aleksander Suur

Ma ei vaata enam kunagi ühtegi Oliver Stone'i filmi. Okseleajav paatos ja tülgastav tekst, kohutav muusika ja stereotüüpilised karakterid. Ja iiiiiiigaaaaav. Mõttetu ajaraiskamine. Njah, alati saab aparaadi välja lülitada. Proovin siiski veel midagi. Üle pika aja on täiesti vaba nädalavahetus. Ei mingeid kohustusi. Väljas sajab, nõnda ei ole ka kalale saanud. Ega seenele. Vahel on lihtsalt hea niisama vedeleda. Natuke vähem võiks vedelemine sisaldada mõtetuid filme. Ei ole kahjuks just kõige viljakam loominguline periood. Sügis ajab mind talveune poole. Ma vist ei ole eriline sygiseinimene. Nii raske on alustada päeva kui ümberringi on halli ülekaal. Ja vihm ja tuul. Mõnusad mõlemad suvel, sügisel pisut tigedamad. Talv on ukse ees. Me kelgule võib tulla veel üks laps. Kohe saab otsa 2006. Huvitav, et mida vanemaks seda kiiremini kaovad päevad, nädalad, kuud, aastad. Peaks püüdma nõnda elada, et oleks igast aastast vähemalt üks päevgi meeles. "Innustav" rutiin. Halvasti talun seda.

Don Giovanni, mida reedel Helsingi rahvusooperis vaatamas käisime oli imekaunis. Jälle kord oli tahtmine sulgeda silmi, et totaka lavastusega mitte kaunist muusikat ära rikkuda. Lõpp kiskus taas täiesti käest ära, kitshi ja moraali oli ülearu. Ja taas need stereotüübid, põrguleegid ja pahelised paharetid ja põrgutantsud. Nii etteaimatav.