Krasnojarsk on ütlemata naljakas linn, eriti mis puudutab kodukaunistuslikke elemente linnapildis. Linnapea Pimaškov on juba neljandat ametiaega postil ja mida aeg edasi ja mis ta ringi reisides näeb, selle ta kohe ka Krasnojarski linnapilti impordib. Näiteks on seal platsidel hiiglaslikke rohuskulptuure, mis suviti roheliseks lähevad, kaelkirjakuid, karusid, tiigreid ja muid eksootilisi loomi. Talvel pannakse linn täis plastmassist kirsipuid, mille õied helendavad ja suviti tuuakse linna palmid nii päris kui plastikust. Ja siis toimub palmide vahel salsafestival, kus eelmisel aastal oli isegi Brasiiliast esinejad kohale toodud.
Krasnojarskis jõudsime käia kohalikus geoloogiamuuseumis, mis on mineraalide kogu osas vist üks paremaid maailmas. Ja tohutult põnev. Miskipärast arvan, et Einasto Rein on noorpõlves seal kindlasti palju aega veetnud ja tunneb neid väljas olevatel fotodel olevaid kolleege päris hästi. Peaks küsima ☺ Geoloogidele ja kivihuvilistele on seal mitmeks päevaks imetlemist ja avastamist. Kuigi muuseumi saab vaatama ainult ekskursioonijuhiga korra nädalas, ilmselt sellepärast, et suur osa kive pole klaasi taga ja haruldusi on seal tohutult.
Eelmisel korral Krasnojarskis käies ma ei saanudki aru, et linn asub tegelikult küngastel ja need koosnevad punasest mullast-savist – sellest ka nimi Krasnojarsk. Linna servas on vägev mäesuusakeskus, kust avanevad igas suunas tohutult kaunid maastikuvaated ja Jenissei org.
Suur jõgi voolab ja mäe otsas vaateplatvormil ahmime endasse mägede tuuli. Õhtul aga ootasid üllatused. Kui ametlik programm läbi sai tõttasime puhvetisse Joršš, kus saab oivalisi siberi kalu maitsta- värskeid ja hõrku, omul, siig, tšir, mis on ka mingi siialine, ossetriin, tilaapia ja veel ja veel ja veel. Esimese ehmatusega (kõik oli vapustavalt värske ja maitsev) manustasime vist küll viis käiku. Oo ja põdrakarpatšo pohlakastmega. Ehk toores põdraliha lihtsalt sulab suus. Teistel õhtutel ei hakka eksperimenteerima ja sööme ennast kogu menüüst läbi, sõna otseses mõttes. Kõik on suurepärane ja ükski toit ei ole ülemaitsestatud, vaid oma loomulikus lihtsuses. Kalad on õrnad ja igaüks oma iseloomuga. Magustoiduks, hmm, muide pohlad meega ja seedripähklid meega. Läks kõht tühjaks? Võtke pilet Krasnojarskisse, Joršš asub kesklinnas uulitsa Prospekt mira 29. Loodan, et kui järgmine kord sinna satun on nad ikka veel sama head! Aa, viimasel õhtul tuleb omanik ka uudistama, kes need suurõgijad on ja kingib meile teele kaasa pudelikese vanaema tehtud pohlanalivkat. Elunektar.
Krasnojarskis jõudsime käia kohalikus geoloogiamuuseumis, mis on mineraalide kogu osas vist üks paremaid maailmas. Ja tohutult põnev. Miskipärast arvan, et Einasto Rein on noorpõlves seal kindlasti palju aega veetnud ja tunneb neid väljas olevatel fotodel olevaid kolleege päris hästi. Peaks küsima ☺ Geoloogidele ja kivihuvilistele on seal mitmeks päevaks imetlemist ja avastamist. Kuigi muuseumi saab vaatama ainult ekskursioonijuhiga korra nädalas, ilmselt sellepärast, et suur osa kive pole klaasi taga ja haruldusi on seal tohutult.
Eelmisel korral Krasnojarskis käies ma ei saanudki aru, et linn asub tegelikult küngastel ja need koosnevad punasest mullast-savist – sellest ka nimi Krasnojarsk. Linna servas on vägev mäesuusakeskus, kust avanevad igas suunas tohutult kaunid maastikuvaated ja Jenissei org.
Suur jõgi voolab ja mäe otsas vaateplatvormil ahmime endasse mägede tuuli. Õhtul aga ootasid üllatused. Kui ametlik programm läbi sai tõttasime puhvetisse Joršš, kus saab oivalisi siberi kalu maitsta- värskeid ja hõrku, omul, siig, tšir, mis on ka mingi siialine, ossetriin, tilaapia ja veel ja veel ja veel. Esimese ehmatusega (kõik oli vapustavalt värske ja maitsev) manustasime vist küll viis käiku. Oo ja põdrakarpatšo pohlakastmega. Ehk toores põdraliha lihtsalt sulab suus. Teistel õhtutel ei hakka eksperimenteerima ja sööme ennast kogu menüüst läbi, sõna otseses mõttes. Kõik on suurepärane ja ükski toit ei ole ülemaitsestatud, vaid oma loomulikus lihtsuses. Kalad on õrnad ja igaüks oma iseloomuga. Magustoiduks, hmm, muide pohlad meega ja seedripähklid meega. Läks kõht tühjaks? Võtke pilet Krasnojarskisse, Joršš asub kesklinnas uulitsa Prospekt mira 29. Loodan, et kui järgmine kord sinna satun on nad ikka veel sama head! Aa, viimasel õhtul tuleb omanik ka uudistama, kes need suurõgijad on ja kingib meile teele kaasa pudelikese vanaema tehtud pohlanalivkat. Elunektar.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar