Viljandi on pealtnäha tüüne linnake, aga sisekihtides toimuvad siiski tormlevad keerised ja selleks, et neid märgata tuleb keerisega kaasa minna. Sukeldusin väikelinna vihurisse ja avastasin Väinod ja Heinod. Kohtumine Heinoga oli väga meeldiv. Viljandi Poetry Slamil, kus pea 20 kohalikku kirjatsura ja -neitsit rahva ees oma elust ja armastusest nõretavaid lullasid ette lugesid, allakirjutanu teiste hulgas, oli just pea 80-aastane endine emakeeleõpetaja Heino see, kes rahva südame oma siiraste värssidega ära võitis ning võidujalgratta koju viis. Olin Heinot varem tihtilugu teatris näinud, ta oli ainuke meesterahvas selles ligi 40 -liikmega pensionäride teatriklubis, kes vaatasid ära kõik etendused. Müts maha Heino ees, kes julges oma koltunud paberile trükitud luuletused lõpuks ometi avalikkuse ette tuua ja nii tihedas rebimises võitjaks jäi. Eks tema nimi andnud talle ka viis plusshäält, sest rahvas, kel veel piimgi polnud kõrvade taga ära kuivanud hüüdis ekstaasis: Onu Heino! Onu Heino! Onu Heino!
Väinoga kohtumine oli aga teistsugune. Väino on tavaline päevavaras, kes oma lonkava jala tõttu ilmselt elust kibestunud ja seetõttu ka harjunud teiste seljas elama. Sattusin temaga kokku ühes südalinna puhvetis, kus üks väljamaalane talle paar õlut välja tegi. Sest Väino väitis, et ta saab homme 35-aastaseks. Ta oli kole ja haisev ja rumal ning ma oleks pakkunud talle vähemalt 50. Peale Väinoga vahetatud kolmandat lauset oli juba selge, et jutt saab ainult hullemaks minna. Väino kuulis sel õhtul esimest korda elus jazzi. Lubas teinekordki jazzi kuulata. Aga mitte raha eest, sest ta on grupi peal ja kontserdipileteid ta küll ei osta. Mul ei olnudki sellise jutu peale midagi lisada ja läksin eemale. Väino püüdis end küll kaasa pressida, aga kuna teda ootasid ikkagi väljavaated saada veel üks tasuta õlu, siis ta püüdis oma olematu võõrkeeleoskusega väljamaalast lõbustada. Öisel ajal aga hakkaski elu keerlema ja lahke onu otsustas puhvetist lahkuda. Ei tea kuidas see tal täpselt õnnestus, aga sündmuste keerises juhtus, et Väino läks lahke väljategija pärast ahneks ja nõudis temalt, et see talle 5 euri taksoraha annaks. Ilmselt käis ta peale nagu uni ja kui see jutt läbi ei läinud ja teine härra lihtsalt eest ära jalutas, hakkas Väino tänaval karjuma, et väljamaalane olla teda vägistanud ja paljaks röövinud, mis arvestades kõiki asjaolusid, nii ajalisi, geograafilisi kui ka füüsilisi, ilmselgelt võimatu oli. Kutsuti kohale politsei, kes soovitas Väinol ikka ise koju minna ja välismaalase (ja tema rahakoti jahtimine ära lõpetada. Ilmselt oli Väino selle koha pealt politseile tuttav. Mõtlesin, et näe mõnele inimesele annab saatus invaliidsuse ja imbetsilluse kohe korraga. Ja ta ikka ei suuda õppust võtta.
Väinoga kohtumine oli aga teistsugune. Väino on tavaline päevavaras, kes oma lonkava jala tõttu ilmselt elust kibestunud ja seetõttu ka harjunud teiste seljas elama. Sattusin temaga kokku ühes südalinna puhvetis, kus üks väljamaalane talle paar õlut välja tegi. Sest Väino väitis, et ta saab homme 35-aastaseks. Ta oli kole ja haisev ja rumal ning ma oleks pakkunud talle vähemalt 50. Peale Väinoga vahetatud kolmandat lauset oli juba selge, et jutt saab ainult hullemaks minna. Väino kuulis sel õhtul esimest korda elus jazzi. Lubas teinekordki jazzi kuulata. Aga mitte raha eest, sest ta on grupi peal ja kontserdipileteid ta küll ei osta. Mul ei olnudki sellise jutu peale midagi lisada ja läksin eemale. Väino püüdis end küll kaasa pressida, aga kuna teda ootasid ikkagi väljavaated saada veel üks tasuta õlu, siis ta püüdis oma olematu võõrkeeleoskusega väljamaalast lõbustada. Öisel ajal aga hakkaski elu keerlema ja lahke onu otsustas puhvetist lahkuda. Ei tea kuidas see tal täpselt õnnestus, aga sündmuste keerises juhtus, et Väino läks lahke väljategija pärast ahneks ja nõudis temalt, et see talle 5 euri taksoraha annaks. Ilmselt käis ta peale nagu uni ja kui see jutt läbi ei läinud ja teine härra lihtsalt eest ära jalutas, hakkas Väino tänaval karjuma, et väljamaalane olla teda vägistanud ja paljaks röövinud, mis arvestades kõiki asjaolusid, nii ajalisi, geograafilisi kui ka füüsilisi, ilmselgelt võimatu oli. Kutsuti kohale politsei, kes soovitas Väinol ikka ise koju minna ja välismaalase (ja tema rahakoti jahtimine ära lõpetada. Ilmselt oli Väino selle koha pealt politseile tuttav. Mõtlesin, et näe mõnele inimesele annab saatus invaliidsuse ja imbetsilluse kohe korraga. Ja ta ikka ei suuda õppust võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar