BALERIINI LOOD I

Eha tänava lood elust enesest

Epiloog ehk lõppsõna asemel

Ühe täiesti tavalise provintsilinna tänaval sündisid täiesti tavalised lood elust enesest. Huvitaval kombel oli tänava nimi Eha ja nende lugude peategelased - Baleriin ja Vankumatu Tinasõdur kohtusid nende kolme aasta jooksul, mil nad saatuse tahtel olid teine teisele poole tänavat elama sattunud, ainult hetkedeks. Sündisid lood, mis nüüdseks kirjutatakse kuldsete tähtedega Eha tänava ajalukku. Vankumatu Tinasõdur räägib neid lugusid õhtuti naabrinaistele ja Baleriin paneb need heade sõprade tarbeks kirja.

*

Vankumatu Tinasõdur kõnnib Baleriini avatud akende all nagu kass ümber palava pudru. Pigem nagu puder ümber palava kassi, sest Baleriin ei kavatsegi aknale kõõluma minna ja on lükanud kassi džotile. Tubakatoosi Tont teeb trikke.

 *

Vankumatul Tinasõduril oli jälle kehv päev. Kui palehigis töötav Baleriin aeg-ajalt poolkere suitsetamise eesmärgil aknast välja pistis ja Tinasõdur vapralt kuid aeglaselt lähemale sööstis, oli Baleriinil suits tõmmatud ja aken käis klõpsti kinni. Korra siiski oli valvelseisak nii lähedale kavandatud, suitsupauside vaheajad välja arvutatud, et viimases hädas toimus eepiline vestlus ja vahetati ohtralt informatsiooni.
VT: Ei ole üldse hea päev täna.
B: Soh?
VT: Hommikul nagu oli parem.
B: Mis siis nüüd?
VT: Ei tea.
B: Nojah.
VT: Näe sein on ikka krohvimata.
B: Paistab sedamoodi küll. Pean nüüd jätkama oma tööasju.
VT: Jajah.
Baleriin tõmbas lossiakna kinni.

 *

Vankumatu Tinasõduri aknad on juba nädalajagu pimedad. Baleriin on murelik.

 

 *

Vankumatu Tinasõdur vaatas aknast välja. Tundus ilus. Päike paistis, lilled õitsesid, muru haljendas. "Lähen teen ühe tiiru," mõtles ta. Hakkas riidesse sättima, aga see võttis kõvasti aega. Kui ta lõpuks uksest välja astus oli sügis käes ja vihma sadas. Rasked kollased vahtralehed lendasid näkku. Baleriin lossiaknal näitas end korraks. Vankumatu Tinasõdur jõudis veel korra viibata, aga Baleriin oli juba akna kinni tõmmanud. Vankumatu Tinasõdur oli mõelnud talle rääkida kogu loo oma eelmise nädala seiklustest, kuidas talle Tartu haiglas kubeme kaudu südame veresoonte operatsioon tehti. "See mu infarkt peaks Baleriinile küll huvitav lugu olema, aga mis seal ikka, eks siis teine kord jõuab,"mõtles ta ja otsustas tuppa tagasi minna. Kui ta koduukseni jõudis oli maa külmunud ja trepiesine lund täis. "Selline õueskäik siis seekord," mõtles Vankumatu Tinasõdur. Baleriin toas ei mõelnud mitte midagi.

 *

Vankumatu Tinasõdur jalutas mööda mereteemalises särgis. Lained ja puha peal.
"Mis moedemonstratsioon see siis olgu?" uuris Baleriin aknal.
"Ah, see mul tööpluuse," vastas Tinasõdur.
Baleriinil jäi suu lukku.

 *

Vankumatu Tinasõdur tegi juba kolmandat ringi Baleriini akna all. Eelmisel hommikul läks tal see plaan õnneks, sai kaks lauset vahetada.
"Ma ärkan igal hommikul üles ja vaatan, kas su võrr on alles," ütles ta,
"Hea mees oled küll," ironiseeris unine Baleriin, hüppas rattale ja vuhises naerdes minema.
Siis aga jäi ta vait ja sai aru, et mitte ainult võrri ei vaata Vankumatu Tinasõdur igal hommikul. Ja Baleriin polegi ainuke, kes tähelepanekuid teeb. Vankumatul Tinasõduril on tema kohta raudselt terve kaust olemas.

 *

Vankumatu Tinasõdur peatus õhtusel ajal taaskord Baleriini akna all.
"Õhtust", ütles Baleriin
"Mis õhtust, nii igav on," kostis Vankumatu Tinasõdur.
"Tee midagi kätega," soovitas Baleriin.
"Ma lasen selle Huvikeskuse miiniga õhku, kui nad oma öösiti röökimist järgi ei jäta. Ma pidin jalgpalli vaadates heli lakke keerama, et seisu kuulda. Ja hakid kolivad ka selle kisa peale pargist ära," teatas Tinasõdur vihaselt.
"No miiniehitamine oleks ju päris huvitav tegevus," kostis Baleriin külmalt.

 

 *

Vankumatu Tinasõduri akende alla paigutati kollase lindiga tõkkepuud, sest krohv ähvardas majaseintelt pähe kukkuda. Nüüd sattus ta veel sagedamini Baleriini akna alla jalgu puhkama, sest selle tänava ääres enam käia ei saanud.
"Ma kirjutan täna," ütles Baleriin korraks aknale jõudes.
"Ära sa nii palju kirjuta, et pärast rääkida ei oska," soovitas Vankumatu Tinasõdur. "Räägi ikka ka vahepeal kellegagi." Ja Vankumatu Tinasõdur pidas peenikest naeru.
"Huumorisoon ei ole teda maha jätnud," mõtles Baleriin.
"Mõhõh," ütles Baleriin ja tõmbas akna kinni, et sõbrale helistada.

 *

Baleriin kõlkus varvaskingad jalas taas aknal, tehes esimesi hommikusi vabastava hingamise harjutusi nikotiinipulga saatel.
"Millal sa siis varvast viskad?" küsis murelik Vankumatu Tinasõdur justkui oleks näinud läbi seina Baleriini susse.
"Kahe nädala pärast," vastas Baleriin.
Vankumatu Tinasõdur liipas sõna lausumata tagasi oma kambrisse. Tema vaikuses oli rohkem kurbust kui nutvatel leinajatel kirstu ääres.

 *

Vankumatu Tinasõdur möödus taas "juhuslikult" Baleriini akna alt.
"Noh, sa ei julge välja tulla?" küsis ta kavalalt naeratades.
"Ei saa tulla kui valvur muudkui edasi-tagasi saalib," kostis Baleriin.
"Ma ei näe siin ühtki valvurit," kostis Vankumatu Tinasõdur imestunult nurga taha kiigates.
"Aga mina näen," kostis Baleriin ja tõmbas akna mürtsuga kinni.

 *

Baleriini viimane õhtu Eha uulitsas. Vankumatu Tinasõdur oli terve päeva kannatamatult tänaval kõndinud ja mõelnud, et juba ongi lõpp. "Ta on tõesti varvast visanud," mõtles ta. "Isegi kassi pole mitu päeva näha olnud." Rõõm tema rinnas oli suur kui Baleriin lõpuks pikalt lõunamaagastrollilt saabudes akna lahti tegi ja oma rinnakorvi aknalauale toetas.
Ja siis nad rääkisid juttu. Elust ja enestest. Ja esimest korda ei väsinud Vankumatu Tinasõduri ainuke jalg seismisest ära. Esimest korda jõuti ka kolmanda ja neljanda lauseni. Ja kahekümnendani ka. Sest see Baleriin vääris seda kannatust. Ja lausetest said lood, mis võtsid Tinasõdurile pisara silmanurka. Ka Baleriin poetas hiljem oma tuppa taandudes heldimuspisara. "Homme on see kõik juba täielik nostalgia," mõtles Baleriin.

Proloog ehk eessõna asemel

Baleriin kaarutas mustal kaherattalisel hobusel oma endisesse elukohta, et teostada viimaseid sanitaarse desinfitseerimise toiminguid.
Õues valvava Vankumatu Tinasõduri näole ilmus Irvikkassi naeratus, mis jäi sinna kogu vestluse ajaks.
"Miks sa kassi kaasa ei võtnud, mul pole enam kellegagi hommikuti koos kohvi juua. Muidu oli ikka nii, et tegin kohvi ja vaatasin su kassiga igal hommikul poolteist tundi tõtt. Siin tänavas on elu ikka hirmus igavaks läinud," nentis Tinasõdur oma kõige säravamat naeratust testides.
"Kass on ka uutel jahimaadel ja võitleb õiguse eest veranda trepil käia," vastas Baleriin.
"Siis sa kolisid vist küll lossi elama," kostis Vankumatu Tinasõdur.
"Eks Baleriinid peavadki elama lossides, kus on peegelseinad ja libeda põrandaga saalid," kostis Baleriin ja veetis järgnevad kolm tundi laudpõrandaid küürides. Aga tundus, et kohtumine tegi rõõmu mõlemale.

NB! See pole veel kõik! Baleriini lugude kõik peatükid leiab siit.