Üks olulisemaid asju, mida tehakse enne kodust väljumist on häälestumine. Nagu viiulit on vaja häälestada enne kontserti, peaks igaüks end häälestama päeva meeleoludele, sündmustele, kohtumistele. Kui aga saabub väga eriline teatriõhtu ja pidu, on häälestumisel väga eriline roll. Üks ilus õhtu meeldivas miljöös peab olema täiuslik. Ja selleks, et häälestumine oleks terviklik, peaks ka iseennast kokku lappima terviklikul moel. Nii välimuse kui sisemuse osas.
Kevadpeo saabumiseni oli jäänud kaks päeva. Teadsin, et ettevalmistusteks mul rohkem ka parima tahtmise korral aega ei jää. Olin nõuks võtnud, et õmblen endale ilusa kleidi. Varuplaan oli minna vana omaõmmeldud kleidiga, seda natukene kohandades.Kui tõesti ei peaks õnnestuma.
Keldrisseminek.
Selles intiimses, sügavas keldris, kus tavaliselt kedagi ei käi, oli veel keegi, selgus, et naabrionu. Sikutas ühte diivanit ühest keldrist teise. Võtsin julguse rindu ja pakkusin end appi. Ütlesin, et ma jaksan tõsta küll. Niipidi see diivan välja ei olekski mahtunud, naabrionu oli valmis seda juba tagasi lükkama ja hommikul uuesti proovima tulema. Sikutasime, ähkisime, puhkisime ja sikutatud tema sai. Aga nüüd siis kleidi juurde. Arvasin, et õmblen kogu asja umbes kolmest erinevast riidetükist kokku ja ongi olemas. Aga mingisuguse kasti sügavusest tuli hämaras keldris välja pruunikas neljakandiline kangatükk, mida arvasin esioksa voodririide olevat. Kangutasin mitu kandmata seelikut ja pluusi maapeale ja voodririide samuti.
Toas oli pilkane pimedus. Ainsad tuled, mis veel põlesid, olid õmblusmasina tuli ja külmikutuli. Vahelduvvool oli halogeenlambi pirni jälle läbi kõrvetanud. Laotasin kanga põrandale ja hakkasin kääre otsima. Kääre lihtsalt ei olnud. Oli kolm pussnuga, saag, oherdid, näpitsaid, liimipüstol ja auguraud, aga mitte ühtegi kääri. Pime oli ka, kõiki nurkasid ei jõudnud läbi uurida. Selge. Rebi ja kleebi õmblejaühendus otsustas õmmelda selga kartulikoti ja see rahvariidevööga taljesse tõmmata. Lihtsad õmblused ja etnofutu kostüüm mõne minutiga.
Diivanitassimine olid aga kunstõmbleja musklid nii ära väsitanud, et tukk tuli peale. Olgu, otsustasin, jätkan varahommikul.
Äratus 6.00.
Kardinad lahti, päike toas, valgust kui palju. Istun õmblusmasina taha. Nõela pole. Jalga pole. Niidirullihoidjat pole. Täielik karpide ja kastide ümberpööramine kogu korteri ulatuses. Olgu, õhtul peale tööpäeva jätkan otsimist. Paanikakõne K-le, loodan et mitte väga süüdistav... kus jupid on? Ilmselt kadusid kolimisel, muud varianti ei ole. Olgu, õhtul mõtlen midagi välja, varukleit on ju niikuinii, kuigi hästi kole, aga ma elan selle häbi ju üle.
Kl 19 saabun töölt. Esikus vaatab mulle vastu vanaema pärandus, 150 aastat vana Singer. Köögilaual ka 145 aastat noorem Singer. Elektrilöök ajus. Kruvikeeraja. Singerid. Jupid. Ja mõtle- kõik klapivad. Ahjaa, tööandjalt laenasin ka käärid. Hakkame peale. Hakkame selles mõttes, et Kutsu arvab, et kanga põrandalelaotamine on lõbus mäng. Otsustan, et teen tunde järgi, ja ei tee ühtegi traageldust, ei kasuta lukku, nööpe ega nööpnõelu. Kiire ka. Aega napp 18 tundi kuni sündmuseni. Mu vanaema oli ju kunstõmbleja, ta lõikas alati umbes välja ja alati klappis. Alati vuristas ta õmblused kokku ja alati oli ilus. Ma sain lapsepõlves kuni 18. eluaastani igaks sünnipäevaks uue kleidi või kostüümi. Ja kui Kärt sai aastaseks, siis sai ka tema oma esimese kleidi. Roosa lillelise. Ja ma sain alati vaadata ninapidi juures, kuidas seda tehti. Kooli käsitöötunnis ei õmmelnud ma isegi põllele ise taskuid peale. Vanaema Erna oskas ja aitas alati viimasel minutil hädast välja. Ja käsitöö oli mul ikka 5. Käsitööõpetaja Järvi Raid oskas kutselise kunstõmbleja tööd vääriliselt hinnata.
Ja nüüd siis selgus õhtuvalguses, et kangas on selline tumepruun-rohekas. Egas muud kui käärid sisse. Ülemise otsa lõikus õnnestus ja esimesed servad ääristatud, proovis läks selga ka. Puudu ei tulnud ja juurde ei olnud vaja õmmelda. Alumine ots hakkas valmistama probleeme. Kangas ei mahtunud ümber kõhu ja ei olnud plaanis ka mingit paljastava kintsuga varianti teha. Õigupoolest ei mõelnud ma tegumoe peale kuni lõpuni välja.
Avasin veini. Kui juba ülemine ots on õnnestunud, siis pole alumisega enam kiiret. Küll ta tuleb, ega ta tulemata ei jää.
Pool pudelit hiljem olin meeleheites pooleks lõiganud ka eelmise kleidi, et äkki kombineeriks ühe ülemise ja teise alumise otsa. Veel paar klaasi hiljem selgus, et see mõte ei lähe kohe mitte. Kui viimane piisk oli karikast välja voolanud, otsustasin riskida ja see jupike uuesti kere ümber venitada. Ennäe. Mina olin kahanenud ja riba oli laienenud.
Miraakel! Lõin ruudukujulise kanga sisse käärid ja lasin vastutustundetult masinal vurada. Nii nagu jalg vajutas, kiirus kasvas, nagu kiirteel sõitmisel. Nautisin ja tundsin isegi pisut tuult kõrvade vahel suurest hoost.
Külmkapi tuli ähvardas ära kustuda. Kangas põrandal läks üha pruunimaks. Lõikasin veel hulga asju juppideks ja kombineerisin midagi oma loomingulise puhangu väel kuni jäin väsinult magama. Hommikul oli riidepuu peal päris kena kleit. Aga vööd ei olnud. Vahepeal tegime maal kaevupuhastajatele talgulistele ja meestele süüa ja kl 16.00 saabusin tagasi koju ainult ühe mõttega.
VÖÖ. Ilma vööta on läbikukkumine. Vuristasin vöö valmis ilma kleidi poole vaatamata. Aga
kell 16.00 oli väljas märkimisväärselt valge. Tõmbasin lõpuks kardinad eest ja selgus üllatav tõik. Kleit oli punane. Nojah, mis siis ikka. Väike tiir triikrauaga- mul on tõesti kodus selline asi, üllatusin ise ka, ei olnud seda mitu aastat kasutanud ja lahkusin punasel jalgrattal punase kleidiga oma kollasest majast. Peole vastu. Sest ma olin seda väärt. Ma olin ta valmis saanud. Olin end häälestanud tema kandmisele sel pidulikul sündmusel. Oma, isetehtud ja omanäolise.
Kevadpeo saabumiseni oli jäänud kaks päeva. Teadsin, et ettevalmistusteks mul rohkem ka parima tahtmise korral aega ei jää. Olin nõuks võtnud, et õmblen endale ilusa kleidi. Varuplaan oli minna vana omaõmmeldud kleidiga, seda natukene kohandades.Kui tõesti ei peaks õnnestuma.
Keldrisseminek.
Selles intiimses, sügavas keldris, kus tavaliselt kedagi ei käi, oli veel keegi, selgus, et naabrionu. Sikutas ühte diivanit ühest keldrist teise. Võtsin julguse rindu ja pakkusin end appi. Ütlesin, et ma jaksan tõsta küll. Niipidi see diivan välja ei olekski mahtunud, naabrionu oli valmis seda juba tagasi lükkama ja hommikul uuesti proovima tulema. Sikutasime, ähkisime, puhkisime ja sikutatud tema sai. Aga nüüd siis kleidi juurde. Arvasin, et õmblen kogu asja umbes kolmest erinevast riidetükist kokku ja ongi olemas. Aga mingisuguse kasti sügavusest tuli hämaras keldris välja pruunikas neljakandiline kangatükk, mida arvasin esioksa voodririide olevat. Kangutasin mitu kandmata seelikut ja pluusi maapeale ja voodririide samuti.
Toas oli pilkane pimedus. Ainsad tuled, mis veel põlesid, olid õmblusmasina tuli ja külmikutuli. Vahelduvvool oli halogeenlambi pirni jälle läbi kõrvetanud. Laotasin kanga põrandale ja hakkasin kääre otsima. Kääre lihtsalt ei olnud. Oli kolm pussnuga, saag, oherdid, näpitsaid, liimipüstol ja auguraud, aga mitte ühtegi kääri. Pime oli ka, kõiki nurkasid ei jõudnud läbi uurida. Selge. Rebi ja kleebi õmblejaühendus otsustas õmmelda selga kartulikoti ja see rahvariidevööga taljesse tõmmata. Lihtsad õmblused ja etnofutu kostüüm mõne minutiga.
Diivanitassimine olid aga kunstõmbleja musklid nii ära väsitanud, et tukk tuli peale. Olgu, otsustasin, jätkan varahommikul.
Äratus 6.00.
Kardinad lahti, päike toas, valgust kui palju. Istun õmblusmasina taha. Nõela pole. Jalga pole. Niidirullihoidjat pole. Täielik karpide ja kastide ümberpööramine kogu korteri ulatuses. Olgu, õhtul peale tööpäeva jätkan otsimist. Paanikakõne K-le, loodan et mitte väga süüdistav... kus jupid on? Ilmselt kadusid kolimisel, muud varianti ei ole. Olgu, õhtul mõtlen midagi välja, varukleit on ju niikuinii, kuigi hästi kole, aga ma elan selle häbi ju üle.
Kl 19 saabun töölt. Esikus vaatab mulle vastu vanaema pärandus, 150 aastat vana Singer. Köögilaual ka 145 aastat noorem Singer. Elektrilöök ajus. Kruvikeeraja. Singerid. Jupid. Ja mõtle- kõik klapivad. Ahjaa, tööandjalt laenasin ka käärid. Hakkame peale. Hakkame selles mõttes, et Kutsu arvab, et kanga põrandalelaotamine on lõbus mäng. Otsustan, et teen tunde järgi, ja ei tee ühtegi traageldust, ei kasuta lukku, nööpe ega nööpnõelu. Kiire ka. Aega napp 18 tundi kuni sündmuseni. Mu vanaema oli ju kunstõmbleja, ta lõikas alati umbes välja ja alati klappis. Alati vuristas ta õmblused kokku ja alati oli ilus. Ma sain lapsepõlves kuni 18. eluaastani igaks sünnipäevaks uue kleidi või kostüümi. Ja kui Kärt sai aastaseks, siis sai ka tema oma esimese kleidi. Roosa lillelise. Ja ma sain alati vaadata ninapidi juures, kuidas seda tehti. Kooli käsitöötunnis ei õmmelnud ma isegi põllele ise taskuid peale. Vanaema Erna oskas ja aitas alati viimasel minutil hädast välja. Ja käsitöö oli mul ikka 5. Käsitööõpetaja Järvi Raid oskas kutselise kunstõmbleja tööd vääriliselt hinnata.
Ja nüüd siis selgus õhtuvalguses, et kangas on selline tumepruun-rohekas. Egas muud kui käärid sisse. Ülemise otsa lõikus õnnestus ja esimesed servad ääristatud, proovis läks selga ka. Puudu ei tulnud ja juurde ei olnud vaja õmmelda. Alumine ots hakkas valmistama probleeme. Kangas ei mahtunud ümber kõhu ja ei olnud plaanis ka mingit paljastava kintsuga varianti teha. Õigupoolest ei mõelnud ma tegumoe peale kuni lõpuni välja. Avasin veini. Kui juba ülemine ots on õnnestunud, siis pole alumisega enam kiiret. Küll ta tuleb, ega ta tulemata ei jää.
Pool pudelit hiljem olin meeleheites pooleks lõiganud ka eelmise kleidi, et äkki kombineeriks ühe ülemise ja teise alumise otsa. Veel paar klaasi hiljem selgus, et see mõte ei lähe kohe mitte. Kui viimane piisk oli karikast välja voolanud, otsustasin riskida ja see jupike uuesti kere ümber venitada. Ennäe. Mina olin kahanenud ja riba oli laienenud.
Miraakel! Lõin ruudukujulise kanga sisse käärid ja lasin vastutustundetult masinal vurada. Nii nagu jalg vajutas, kiirus kasvas, nagu kiirteel sõitmisel. Nautisin ja tundsin isegi pisut tuult kõrvade vahel suurest hoost.
Külmkapi tuli ähvardas ära kustuda. Kangas põrandal läks üha pruunimaks. Lõikasin veel hulga asju juppideks ja kombineerisin midagi oma loomingulise puhangu väel kuni jäin väsinult magama. Hommikul oli riidepuu peal päris kena kleit. Aga vööd ei olnud. Vahepeal tegime maal kaevupuhastajatele talgulistele ja meestele süüa ja kl 16.00 saabusin tagasi koju ainult ühe mõttega.
VÖÖ. Ilma vööta on läbikukkumine. Vuristasin vöö valmis ilma kleidi poole vaatamata. Aga
kell 16.00 oli väljas märkimisväärselt valge. Tõmbasin lõpuks kardinad eest ja selgus üllatav tõik. Kleit oli punane. Nojah, mis siis ikka. Väike tiir triikrauaga- mul on tõesti kodus selline asi, üllatusin ise ka, ei olnud seda mitu aastat kasutanud ja lahkusin punasel jalgrattal punase kleidiga oma kollasest majast. Peole vastu. Sest ma olin seda väärt. Ma olin ta valmis saanud. Olin end häälestanud tema kandmisele sel pidulikul sündmusel. Oma, isetehtud ja omanäolise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar