üü

Vaatan varahommikust maailma
läbi aknale kleepunud liblika
hõreda tiiva
ja näen jumalikke mustreid
teele kogunenud
vahtralehtede parvedes.
Selle liblika ühestainsast
tiivalöögist
oleks piisanud,
et muuta olematuks
see sügis ja need langevad lehed.
Ja nüüd on ta sel aknal
hääbunud ja vaikne
ja näeb igavest und sellest
kuidas üks uitaja läbi ta tiibade
maailma vaatab.
Öö tuleb.