Kaheksas detsember juba. Aeg siin Viljandias läheb ikka kiirelt. Nüüdseks olen juba poolteist kuud ka uues pesas elanud. Üleeile toppisin voodipesu vanaema kummutisse, mille üle kuue aasta taas oma valdusse tagasi sain. Umbes pool ei mahtunud. Siis otsustasin, et kuna mul on nii palju linu, siis võin ruumi kokkuhoiu mõttes panna padjale kolm püüri, voodile kaks lina ja tekile mitu kotti ümber. Kahju pole. Muidu peaks hakkama neid ära viskama, aga need ju ikka kuluvad ka. Iga päev kui luksuslik pidupäev.
Mu oma riided on veel nurgas kohvrites kuhjas, neid pole eriti kuskile panna. Ma ei vaata selle nurga poole. Mõtlen välja mooduseid neid ka kihiti selga panema hakata.
Söögilauaga on ka kehvasti. Ehk null. Seda polegi ju. Ja paar tooli kuluks ka ära, siis võiks ükskord kui mul vaba laupäeva või pühapäevahommik on isegi omletti praadida ja kohvi keeta. Aga muidu elan põrandal nagu kord vanadel headel aegadel Mustamäel.
Täna tundsin korra et olen natukene väsinud, viimastel öödel pole uni eriti magus olnud. Üks väljamagamise hommik on vahele jäänud, eelmise nädala pühapäeva veetsin ka ju kaks tundi Võrumaal hanges puksiiri oodates. Rehv keset metsa katki ja ei mingit tagavararatast. Pangaarve tiksus taas miinusesse kroon sekundis kui pamperiga Tartu poole sõitsin, seal ju ainus pühapäeviti töötav kummiparandus Lõuna Eestis. Tore.
Igatahes jäi mingi väsitav külmetusevimm sealt sisse ja päris terveks pole suutnud end veel puhata.
Nüüd olen igal hommikul kodust välja minnes autot suure põlgusega vaadanud ja jala tööle koperdanud. Just nimelt koperdanud, Viljandis pole lumekoristus just väga populaarne teema.
Aga kassile siin meeldib, ta pole minuga isegi pahandanud, kui olen vahel paariks ööks tulemata jäänud. Saab aknast jälgida tänaval toimuvat ja vastasmaja ühejalaga naabri valge krants pakub ka piisavalt silmailu. Nii ülbeid vareseid kui Moskvas siin muidugi enam ei kohta, aga ju ta harjub.
Mu oma riided on veel nurgas kohvrites kuhjas, neid pole eriti kuskile panna. Ma ei vaata selle nurga poole. Mõtlen välja mooduseid neid ka kihiti selga panema hakata.
Söögilauaga on ka kehvasti. Ehk null. Seda polegi ju. Ja paar tooli kuluks ka ära, siis võiks ükskord kui mul vaba laupäeva või pühapäevahommik on isegi omletti praadida ja kohvi keeta. Aga muidu elan põrandal nagu kord vanadel headel aegadel Mustamäel.
Täna tundsin korra et olen natukene väsinud, viimastel öödel pole uni eriti magus olnud. Üks väljamagamise hommik on vahele jäänud, eelmise nädala pühapäeva veetsin ka ju kaks tundi Võrumaal hanges puksiiri oodates. Rehv keset metsa katki ja ei mingit tagavararatast. Pangaarve tiksus taas miinusesse kroon sekundis kui pamperiga Tartu poole sõitsin, seal ju ainus pühapäeviti töötav kummiparandus Lõuna Eestis. Tore.
Igatahes jäi mingi väsitav külmetusevimm sealt sisse ja päris terveks pole suutnud end veel puhata.
Nüüd olen igal hommikul kodust välja minnes autot suure põlgusega vaadanud ja jala tööle koperdanud. Just nimelt koperdanud, Viljandis pole lumekoristus just väga populaarne teema.
Aga kassile siin meeldib, ta pole minuga isegi pahandanud, kui olen vahel paariks ööks tulemata jäänud. Saab aknast jälgida tänaval toimuvat ja vastasmaja ühejalaga naabri valge krants pakub ka piisavalt silmailu. Nii ülbeid vareseid kui Moskvas siin muidugi enam ei kohta, aga ju ta harjub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar