Väljas hõljuvad selle talve esimesed tõsiseltvõetavad miljonid valged lumeräitsakud ja majad ja tänavad kattuvad tasakesi lumevaibaga. Oli nii suur rõõm koju jalutades teha tänavail esimesi jälgi. Jäljed, mis kaovad kui neil kõnnivad järgmised kõndijad. Jäljed, mis sulavad kui sulab see valge vaip. Tegin selliseid teedrajavaid ja samas lõplikke jälgi, millest ei jää mitte midagi alles.
Ma olen vahel mõelnud, mis jälgi me jätame oma eludega selles ilmas. Vastavalt oma elukeskkonnale ja tarbimisstiilile jääb loomulikult jälg saastekihis, seega ökoloogiline jälg. Oma elualavalikust sõltuvalt jääb järgi ka mingisugune vaimne jäljekene, kellel rohkem, kellel vähem. Kõik valdkonnad ja töökohad ja huvid, mis meil elu jooksul on saavad meilt omajagu energiat ja seetõttu jääb neisse ka meie energeetiline jälg. Anname paljudele asjadele ja olukordadele oma aega, seetõttu jääb ka ajalik jälg. Inimesed, keda eluteel kohtame, tekitavad meis mingisuguseid tundeid ja sellest jääb maha emotsionaalne jälg. Väga palju on erinevatel telgedel kulgemise ja inimestega suhestumise jälgi, mis jäävad ka meisse pidama ja kujunevad elukogemuseks.
Ja ometi tunnen, et need väga üürikesed jäljed esimesel lumel ja näole langevad lumeräitsakad, mis ripuvad iga juuksekarva otsas teevad mind õnnelikumaks kui kunagi varem. See on selline üdini särtsuv praeguse hetke tunne, elusolemise tunne, mis tuletab meelde, et kogu maailma terviklikkuses on kõiki inimesi vaja, et see ühiskond toimiks, kasvaks, õpiks, mäletaks, usaldaks, loodaks ja armastaks. Ja et mind on ka vaja, siin, nüüd ja praegu.
Ma olen vahel mõelnud, mis jälgi me jätame oma eludega selles ilmas. Vastavalt oma elukeskkonnale ja tarbimisstiilile jääb loomulikult jälg saastekihis, seega ökoloogiline jälg. Oma elualavalikust sõltuvalt jääb järgi ka mingisugune vaimne jäljekene, kellel rohkem, kellel vähem. Kõik valdkonnad ja töökohad ja huvid, mis meil elu jooksul on saavad meilt omajagu energiat ja seetõttu jääb neisse ka meie energeetiline jälg. Anname paljudele asjadele ja olukordadele oma aega, seetõttu jääb ka ajalik jälg. Inimesed, keda eluteel kohtame, tekitavad meis mingisuguseid tundeid ja sellest jääb maha emotsionaalne jälg. Väga palju on erinevatel telgedel kulgemise ja inimestega suhestumise jälgi, mis jäävad ka meisse pidama ja kujunevad elukogemuseks.
Ja ometi tunnen, et need väga üürikesed jäljed esimesel lumel ja näole langevad lumeräitsakad, mis ripuvad iga juuksekarva otsas teevad mind õnnelikumaks kui kunagi varem. See on selline üdini särtsuv praeguse hetke tunne, elusolemise tunne, mis tuletab meelde, et kogu maailma terviklikkuses on kõiki inimesi vaja, et see ühiskond toimiks, kasvaks, õpiks, mäletaks, usaldaks, loodaks ja armastaks. Ja et mind on ka vaja, siin, nüüd ja praegu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar