naerulind

Kauni väikelinna agoonilises pühapäevaõhtuses vaikuses, pärast seda kui huvikeskuses on bändibroovi lõpetanud ansambel "Hovery covery teeme sülti ja nii halvasti kui oskame" ja linnud on vaikinud oma igaõhtuseks hardushetkeks, ja kuu on välja ilmunud oma hõbedases säras ning varjutab oma sinaka helgiga tuhmkollaste tänavalaternate helki, kostus otsekui rinnalapse esimese naerukilkena noorte inimeste rõõmsameelne ja lustakas naerupahvatus. Siis järgnes teine. Ja see nakatas ja helises nõnda, et aknal öösse vahtiva üksildase uitaja nägu kiskus samuti rõõmsalt naerule. Ja uitaja sai aru, et ülim õnn on olla koos sõpradega, kellega saab koos üles leida ühine naerulinnu pesa.  Ja lihtsalt naerda, unustades aja ja ruumi, naerda, õnnest, igatsusest, kurbusest, rõõmust. Tänu naerulinnu pesale oli mul sel nädalavahetusel igavikust pikemad päevad ja ööd. Ja nii tore, et see naerulinnu pesa ka väikeses linnakeses ka teistes majades viibib. 

Hilissügisese varahommiku esimeste päikesekiirte lõhna tundes ja kirjumirjudelt  puudelt alla kukkuvate kuivade lehtede klobinat kuulates tabab inimeseks olemise tunne kuidagi eriti teravalt. Sügis hakkab mulle järjest enam meeldima.