Olemise mänglev kergus

Kirjutatud Folgilehele juuli 2015
 
On lihtsalt imetlusväärne, millise muretu süvenemisega suudavad lapsed mängu sisse minna nii, et nad ümberringi midagi ei märka. Kuidas nad leiavad endale õues endaealise võhivõõra mängukaaslase ja kuidas mäng läheb käima ja õhtuks ollakse maailma parimad sõbrad. Kuidas nad suudavad luua endale mänguasju kõige lihtsamatest asjadest, mis õues või toas leidub. Isegi tavaline purgikaas võib muutuda kandikuks, millel kantakse kuningate ette imelisi hõrgutisi mudast, liivast ja kivikestest.

Täiskasvanud oskavad ka süveneda, ent sageli on nende mängud pigem murelikud, ning teiste inimeste mänguvõtmine on ka veidi raskendatud. On õpitud mitte usaldama mängukaaslasi, on õpitud võistlemist ja võidu peale elamist. Lisaks on ju võidu eest õiglane saada tasu. Mängu mängu enda ja lusti pärast unustab inimene päris ruttu. Aga vaadake mis juhtub isaga, kelle poeg saab kingiks oma esimese mänguraudtee: tal tuleb midagi mängust meelde! “Mina proovin esimesena,” hüüab isa tähtsalt pult käes ja valmis kihutama rongiga kõige esimest ringi poja õnne unustades.

“Ma ei mängi sinuga, sa teed sohki!” jookseb vahel mängust läbi, kui mõnele lapsele tunduvad mängureeglid liiga piiravad ja ta toob mängu sisse teistega arvestamata oma uued reeglid. Aga siis lepitakse uuesti kokku reeglid ja mäng läheb edasi. Mäng käib reeglite järgi ja mäng on lõbus. Mängus õpitakse üksteist tundma ja teineteisega arvestama. Mäng käib küll mõisa peale, päriselt, ent alati on teada, et keegi ei saa surma ja kaotajaid ei karistata. Täiskasvanute mängud käivad samuti reeglite järgi, aga lõbu kaob justkui kuhugile ära, sest püütakse justkui tõsiselt ja omamoodi päriselt asju teha. Püütakse tõsiselt mängida. Unustage ära, mängida ei saa tõsiselt, mängus tuleb end vabaks lasta.

Mäng on vabatahtlik tegevus ja mängu saab mängida ainult iseenda pärast. Mängus on vajalik kohal olla ja osaleda, vastasel juhul ei ole mäng lõbus. “Mängus on vabadust rohkem kui elus,” ütleb Huizinga.  “Inimese tegevus on selle sügavamal tasandil tihti mänguline, oma loomult on inimene "mängiv inimene" - homo ludens.” Mäng on Huizinga järgi vanem kui kultuur.

Mäng on inimese parim õpetaja läbi elu. Õpime teistega suhtlema, koos mängima, reegleid välja mõtlema, võistlema ja ka kaotama.

Elamise ja olemise mänglev kergus tuleb kogemusega, lapsed suudavad seda loomuomaselt nautida, aga täiskasvanuid tuleb sageli järele aidata. Keeruline on see pärismaailmast lahtilaskmine ja mängu sisse astumine. Keeruline on võtta olemist ja elamist mängleva kergusega. Mängus ei tohiks olla individualistlikku egokehtestamise aspekti. Kui ma ei võida, kas siis on mäng läbi? Astun mängust välja? Vastupidi, mängu mõnu on ju mänguprotsessis ja omandatud kogemuses. Elamise mõnu on ju samades asjades. Kõik saavad vahel võita, kõik saavad vahel olla eest ära jooksjad ja tagaajajad nagu kullimängus. Mängu rituaal ja reeglistik ei saa toimida, kui keegi solvub, sest tema ei võitnud. Rõõm on see, mis teeb mängud kergeks. Täpselt sama asi teeb ka olemise kergeks ja mänguliseks. Seda tasuks lastelt õppida ja ka lastele õpetada. Seda tasuks oma kaasteelistele meelde tuletada. Koosmängu, koos olemist, koos tegutsemist ja toimimist, vahetust ja spontaansust. Olemise mänglevat kergust. Mängu ilu.