Käisin vaatamas Serafima ja Bogdani viimast etendust ja ma tahaks selle emotsiooni enda jaoks kuidagi lahti kirjutada. Ma olen palju teatris käinud ja nii mõndagi eksperimentaalset ja ka täiesti klassikalist näinud, aga sellest lavastusest sain küll väga võimsa elamuse. Kahetsesin, et ei käinud seda vaatamas kaks või kolm korda, nagu tavaliselt oma lemmiketendusi. Sellest on möödas juba nädalake, aga pildid ja stseenid mu silme eest ja mõtetest ei taha kuidagi kaduda.
Algul tundus, et on kaks lugu, kaksikute, Serafima lugu ja Bogdani lugu. Ja et paralleelselt toimub kusagil veel mingi lugu, sealpool võsa. Hiljem sai anru, et lugusid oli palju ja kõik toimus korraga, kogu universum oli ühes munas koos ja kõik mis toimus tulevikus, mõjutas minevikku ja vastupidi ka. Vahet ei ole, kust otsast sa lugu jälgima hakkasid, ikka oli võimalik leida lahendamata niidiotsi, puänte, mille küljes rippuda ja millest lahti lasta. Nagu üks suur kosmiline spiraal, kus kõik ajahetked on tegelikult korraga olemas, aga sa lihtsalt ei näe neid selgelt vaid ainult aimamisi. Kogu lugu on kirjutatud ridade vahele ja samas oli korraga kõik nii fataalne ja paratamatu. Oli jõhkard Raimondi lugu, oli külahullu lugu, oli kaastundlike memmekeste lugu, oli laste lugu ja aja lugu, Eesi lugu, Peipsiveere lugu ja oli ka võsa lugu. Võsa kõneles ehk kõige selgemat keelt, laulis, ümises, liikus, temaga mängiti ja tema mängis vastu. Eeter andis oma muusikaga fluidumi kogu loole.
Kui lavastusele midagi ette heita, siis vast tõesti ainult see, et osa asju olekski võinud jääda ridade vahele. Lapsetapp, mõrvad ja kogu vägivald oli lahendatud nukkude abil, mida loobiti, peksti, tapeti, kisuti sisust tühjaks. Olukorras, kus surm ja vägivald oli peaaegu et paratamatu, oleks võibolla olnud lahendusi, mis oleks võimaldanud selle butafooria kasutamata jätta. Aga mis mina lavastamisest tean. Ju siis ei olnud muid variante. Mõrvari ja ohvri mäng on niigi piisavalt julm, psühholoogiline pinge ja katastroof ühes pildis, aga et kui seda projitseerida nukkudele, siis lahjeneb ka mulje. Kõik toimub kusagil eemal, kellegi teisega. Sa ei samastu ja jälgid seda julmust, nagu seda poleks selles maailmas olemas. Nagu oleks see mingi muinasjutt, lugu millestki kaugest, aga kindlasti mitte elavast. Seda õõvastavam oli pilt elavaid oma surma vaatamas. Jah, eks me vast ühel hetkel olemegi seal ülal, püüdes aru saada, kuidas see meiega juhtus.
Igaljuhul kuidagi mõjus see jõhker lugu nõnda, et et tekkinudki võimalust end kellegagi samastada. Sa justkui nagu regirstreerid fakti, et ahhaa, sellised inimesed on ka olemas. Kes kannatavad, vihkavad, armastavad, lõhuvad, loovad, alistuvad ja samas hakkavad vastu ja sealsamas ka lepivad saatusega. Mind te ei murra, tundub ütlevat Serafima ja läheb lõpuni välja. Kui plaan ei tööta, tuleb teha uus plaan.
Kui seada küsimus, kumb siis rohkem saatusega leppis, kas Bogdan või Serafima? Ja kas on üldse vaja Saatusega leppida? Äkki on veel kusagil kõrvaltee, äkki on rada võsas, kuhu pageda, soo kuhu end peita Saatuse eest. Ei ole, ütleb kõikvõimas lavastaja. Ei ole, ütleb Bogdan - kui oled piisavalt vaba, siis saatus otsustab sinu eest ka kättemaksu. Sa ei pea ise midagi tegema. See lihtsalt juhtub ja ainus võimalus on minema jalutada. Aga kas sa ka jalutad? Lähed lihtsalt minema? Vist küll. Elu on rapsinud sind mitme kandi pealt ja mittetegemine tundub juba suure tegemisena.
Serafima ei jäta asju kulgema isevoolu teed. Tema asub tegudele. Kahest esimesest lapsest ei saanud mõrtsukale väärilisi vastaseid, nendega õiendatakse arved. Emast saab kiskja, mõrvar, kes on sadade valude ja peksude ja vägistamise käes tuimaks muudetud ja näeb vaid kättemaksu. Tema inimlikkus väljendub nüüd vaid veel kaksikvennaga rääkides. Aga ka vend ei mõista enam teda.
Lootusetus olukorras on ometigi kõik selle lavastuse osatäitjad. Lootusetus vibreerib nende kõrisõlmedel. Saatus on neile ette näinud kaose ja korrapära piiril balansseerimise ja nad ei saa selles tohuvabohus hakkama. On haavad, on valud, on tunded. Kõik toimub korraga, ühes ajahetkes, ühes ajaruumis, ükskõik kui pikas ajaloolises lineaarses kangas. Alati on võimalik hüpata minevikku ja tulevikku. Alati saad sa olla muretu laps oma lapsepõlves. Süütu ja muretu. Kuniks elu lööb terava kirvega läbi ukse sisse. Ja siis sul on valida- kas väriseda või ellu jääda. Mõlemal juhul on tööd sama palju. Aga ainult ühel juhul tuled sa elavana olukorrast välja.
Lõpuks tekib siiski küsimus, kuhu jäi armastus? Kas seda siis üldse ei ole? Ja kui ta ka korraks näitab oma palet, siis läheb ta kohe katki, lahustub, pekstakse välja või viiakse Siberisse. Nii on lood siinpool sood. Siinpool võsa, mis kasvab kiiresti, kohe kui jätad maa harimata. Selles lavastuses kasvas see võsa ka inimeste hingedest läbi.
Laval
ILO-ANN SAAREPERA
KRISTEL LEESMEND
RENATE KEERD
ELISE METSANURK
ANDRES MÄHAR (Vanemuine)
PRIIT LOOG (Endla)
HARDI MÖLLER
EKKE HEKLES
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar