Ma käin viimasel ajal liiga harva teatris. Võibolla on põhjuseks see, et elan pisikeses provintsilinnas ja suurem osa kohaliku teatri etendusi ei haaku mulle oluliste teemadega või siis selles, et reaalselt tuleb päris pikk teekond ette võtta, kui näiteks tahaks lähimates linnades või lausa pealinnas midagi näha.
Aga õnneks aeg-ajalt ikkagi juhtub imesid ja ma satun pealtnäha puhtjuhuslikult etendustele, mis tegelikult liigutavad ja lummavad ja panevad veel pikkadeks päevadeks mõtlema erinevate kihtide üle.
Üks neist ägedatest juhustest oli oli Kelm teatri esituses etendatud "AV Maria" Draama festivalil Tartus Genialistide Klubis. Mul on siiralt hea meel, et see lavastus festivali kavasse võeti.
Autoriks ja lavastajaks Karl Koppelmaa. Sisuks lugu, mis balansseerib absurdi ja muinasjutu piiril, seal kus kõik on võimalik ja miski pole võimatu. Lugu ise on thrillerile sarnaste joontega, põnevust hoitakse lõpuni ja palju küsimärke jäävad vaataja lahendada. Mis siis ikkagi juhtus?
Teatarikülastaja teeb omad järeldused ja tõdesid on täpselt niipalju kui on inimesi, kes selle tõe sisse karvupidi uputatakse. Kuigi lõpuks on kõik siiski mäng, milles lendavad pead ja murduvad südamed.
Juba esimene vaatus tõmbab meeled erksaks- mis on tõde ja mis on mäng? Mis on argi ja mis on mütoloogia. Ja vaatuse lõpus tekivad kohe küsimused: kes on trikster ja kuidas saabub lunastus?
Teises vaatuses saab laotud pusle kihte juurde- selgub, et isegi kui kinnisesse asumisse tekivad välised mõjutajad, leidub trikster lõpuks ikkagi igaühest endast. Sa ei saa olla julgem kui see, kelleks sind on ette valmistatud. Antud juhul siis ootab muutus ees tüdrukut, kes peab ise pooleldi omal, pooleldi sunnitult kohtuma välisilmaga. Kui suur samm on oma hirmu ületamine? Kui ülbe ja egoistlik samm on teise inimese hirmu all kinnihoidmine? Kas armastus kaalub üles vangistuse? Kas sekund isiklikku vabadust on väärt kui selle pärast keegi sureb? Aga kui see kõik on ainult mäng? Kas kättemaks tasub ennast ära? Kas lunastus on lõplik? Kas igavene elu, mis on kantud kättemaksust on elamistväärt? Kas armastus võidab kõik? Kas kahjurõõm on kõige suurem rõõm? Jah, lõpuks on siiski andestus ja lunastus. Lõpuks on rahu ja surm. Lõpuks on leppimine. Saatus on vaid üks pisike mäng.
Oli küsimusi tekitav ja särisev etendus, olid head näitlejatööd Lauli Otsarilt, Markus Truupilt, Andres Puustusmaalt. Oli uhke ja nüansirohke lavakujundus, mis tõukas meelerännakule 80ndatesse. Oli hästi. Oli meeliülendav, sest oli elamus! Teatrielamus.
Oli õdus õhtu.
Aga õnneks aeg-ajalt ikkagi juhtub imesid ja ma satun pealtnäha puhtjuhuslikult etendustele, mis tegelikult liigutavad ja lummavad ja panevad veel pikkadeks päevadeks mõtlema erinevate kihtide üle.
Üks neist ägedatest juhustest oli oli Kelm teatri esituses etendatud "AV Maria" Draama festivalil Tartus Genialistide Klubis. Mul on siiralt hea meel, et see lavastus festivali kavasse võeti.
Autoriks ja lavastajaks Karl Koppelmaa. Sisuks lugu, mis balansseerib absurdi ja muinasjutu piiril, seal kus kõik on võimalik ja miski pole võimatu. Lugu ise on thrillerile sarnaste joontega, põnevust hoitakse lõpuni ja palju küsimärke jäävad vaataja lahendada. Mis siis ikkagi juhtus?
Teatarikülastaja teeb omad järeldused ja tõdesid on täpselt niipalju kui on inimesi, kes selle tõe sisse karvupidi uputatakse. Kuigi lõpuks on kõik siiski mäng, milles lendavad pead ja murduvad südamed.
Juba esimene vaatus tõmbab meeled erksaks- mis on tõde ja mis on mäng? Mis on argi ja mis on mütoloogia. Ja vaatuse lõpus tekivad kohe küsimused: kes on trikster ja kuidas saabub lunastus?
Teises vaatuses saab laotud pusle kihte juurde- selgub, et isegi kui kinnisesse asumisse tekivad välised mõjutajad, leidub trikster lõpuks ikkagi igaühest endast. Sa ei saa olla julgem kui see, kelleks sind on ette valmistatud. Antud juhul siis ootab muutus ees tüdrukut, kes peab ise pooleldi omal, pooleldi sunnitult kohtuma välisilmaga. Kui suur samm on oma hirmu ületamine? Kui ülbe ja egoistlik samm on teise inimese hirmu all kinnihoidmine? Kas armastus kaalub üles vangistuse? Kas sekund isiklikku vabadust on väärt kui selle pärast keegi sureb? Aga kui see kõik on ainult mäng? Kas kättemaks tasub ennast ära? Kas lunastus on lõplik? Kas igavene elu, mis on kantud kättemaksust on elamistväärt? Kas armastus võidab kõik? Kas kahjurõõm on kõige suurem rõõm? Jah, lõpuks on siiski andestus ja lunastus. Lõpuks on rahu ja surm. Lõpuks on leppimine. Saatus on vaid üks pisike mäng.
Oli küsimusi tekitav ja särisev etendus, olid head näitlejatööd Lauli Otsarilt, Markus Truupilt, Andres Puustusmaalt. Oli uhke ja nüansirohke lavakujundus, mis tõukas meelerännakule 80ndatesse. Oli hästi. Oli meeliülendav, sest oli elamus! Teatrielamus.
Oli õdus õhtu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar