Televiisor

 Elasin kord maal kahekordses majas, kus oli avar esimene korrus lahtise köögiga ja suur talutare sorti elutuba. Oli jõuluõhtu ja meisterdasin parajasti köögis piparkooke kui äkki kuulsin, et õues on mingit tegevust ja kolistamist. Läksin toauksele vaatama ja nägin aias ja kuuri all mingeid mehi pimeduses sehkendamas. Hüüdsin neile, et minge ära, te ei tohi siin olla, ma kutsun politsei. Seejärel hakkasid nad aga külg ees ettevaatlikult minu poole liikuma ja neid oli igas vanuses ja nad nägid päris kaltsakad välja.

"Ärge pahandage, me ei tee midagi kurja, meil on lihtsalt üks suur soov. Me oleme väga-väga vaesed aga me tahaks väga televiisorit vaadata. Ja meie lapsed tahaksid ka vaadata. Kas teil on televiisor?"

"Muidugi, tulge sisse!"

Ja nad tulid ja neid oli umbes kaksteist inimest. Pühkisid mati peal kenasti jalad ja panid oma kuued ja kasukad esikunagisse rippuma. Seejärel istusid kõik elutuppa diivani peale ja selle ette maha ja hakkasid televiisorit vaatama. Ja siis nad plaksutasid. Ja olid kohe väga õnnelike nägudega.

Aga korraga meenus mulle, et mul ei olegi ju tegelikult televiisiorit, ja äkki nad ei teagi, mis asi see televiisor on, aga on lihtsalt kuulnud, et seda vaadatakse. Läksin elutuppa neile kurba uudist teatama.

Oligi nii. Nad jõllitasid väga pingsalt seina peal olevat abstraktset maali ja pobisesid aeg-ajalt omaette: "Küll see televiisor on ikka ilus ja värviline. Kui kunagi rikkaks saame, siis ostame endale ka kindllasti televiisori."

Ma ei tahtnud nende rõõmu rikkuda. Ütlesin, et tänaseks on saated otsa saanud ja nad võivad nüüd koju puhkama minna. Ja siis nad tänasid üliõnnelike nägudega ja lahkusid läbi lume hanereas, nagu mingid päkapikud. Kui hommikul õue läksin hakkasin läbi lume nende jälgi mööda minema, aga kui värava juurde jõudsin ei olnud värava taga enam ühtegi jälge. Ja ka väravat ei olnud kordagi avatud.

Jäin mõttesse: "Kes mul siis ikkagi eile õhtul külas käisid?"