Oskus elu kirjeldada ei tähenda veel oskust elust aru saada. Sageli omistavad kirjapandud kirjeldusele tähenduse hoopis lugejad, kellele see seostub oma maailmapildiga. Sama võib vahel olla ka kunstiga. Ükski kunstnik ei suuda ennustada või mõõta neid tundevoogusid, mida tema teosed vaatajates võivad tekitada. Ja vahest polegi see üldse oluline, et looja aru saaks, mida ta on loonud. Ei tea me ju ka, kas see kõigevägevam Looja aru sai, millise maailma ta meie jaoks lõi. Ja meie katsume elada seda nii nagu oskame, vahel läheb halvemini, vahel paremini, aga õnneks õpime igal sammul. Kui oleme õnnelikud sel teel, võib vaid loota, et teeme maailma paremaks ja Looja on ka õnnelik.
Sünnime, alustame oma elu teekonda ja õpime mängima. Mängud on toredad, aga parima mängu ilu on selles, kui kõik mängijad naudivad mängu ja ei kaota iseennast mängu sisse ära. Paraku õpetatatakse meid mängu unustama ja nendel, kes mängu ilust enam rõõmu ei tunne, jääb üle vaid kaasamängivate robotitena maailmas ringi kõndida. Muide, mulle ei meeldi robotitega mängida, see on igav ja tüütu. Roboti tunneb juba kaugelt ära. Neid on ümberringi oi kui palju. Aga mitte sellest ei tahtnud kirjutada. Armastusest hoopis. Inimeste ja selle vastu, mida sa teed.
Aga mida teha, kui sinu elu suurim armastus on ka su elu suurim kaotus? Kes meid õpetab õigesti ja õigel ajal oma tundeid välja ütlema? Kes meid õpetab armastust avaldama? Seda põlvkonda vist mitte keegi, vaatame filmidest kuulsaid armastuslugusid, aga see kuidas päriselt asjad käivad, jääb otsekui loori taha. See minu põlvkond on vaikiv põlvkond. Vaikitakse kõigest. Ja ei vaadata silma. Mingi ränk taak istub turjal ja meid on õpetatud mitte usaldama. Ka mitte iseennast. Ja oma tegemisi ei õpetata meid armastama, sest need, kes õpetavad, on unustanud mängimise ja ei tea, mis on usaldus. Jah, ka julgust ei õpetatud meile, ainult hirmu, seega ainult need, kel on sisimas looduse poolt julgus kaasa antud, saavad kuidagi hakkama. Ülejäänud värisevad kogu elu. Iga teravalt öeldud sõna võib nad rivist välja lüüa ja iga lüüasaamine lükata nad veelgi sügavamale oma koopasse. Iga ebaõnnestumine kinnitab nende halva õnne müüti ja tambib nende eneseteadlikkust ja hinnangut. Selle asemel võiks ju muidugi mõelda: Selle asja untsumineku käigus õppisin, kuidas asju paremini teha ja mida muuta nii selle töö kui ka iseenese juures. Iseenda muutmine on muidugi kõikse keerulisem. Sageli kuuled sellist lauset: "Võtke mind sellisena, nagu ma olen!" Kas järeldus on siis, et inimene on loobunud õppimast ja harrastab paigalseisu? Hea küll, las siis seisab. Väljastpoolt ei saa kedagi ümber teha. Aga kui sa armastad seda, mida teed, siis sa ju teed seda hästi, kas pole nii?
Julgust ja usaldust võiks rohkem olla. Julgust öelda ja kuulata, iseennast ja teisi.
Tahaks kinni püüda kõik lapsed, kes läbi rukkipõllu kuristiku suunas jooksevad ja öelda neile, et kui nad elus vähemalt ühe sõbra leiavad, on sellel elul juba mõte sees. Nagu selles raamatus "Taevane pulm" leitud muinasjutus poisist, kel polnud ühtegi sõpra ja ta lõpuks Surmaga koos majast majasse rändas. Kui poiss lõpuks oma noorelt naiselt pooled tema elupäevad sai, ütles Surm, et nüüd on ta lõpuks sõbra leidnud. Aga see on palju pikem ja ilusam ja sügavam lugu tegelikult. Rääkige ka sõpradele lugusid ja rääkige kallimatele, nii sünnib ehk ilma rohkem tarkust, rohkem valgust, armastust ja usaldust. Peaasi, et ei vaiki. Olgugi, et vahel on koos tasa olla ka väga hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar