Mälestuste ja mineviku tuhmuvad varjud saavad meid vahel kätte. Kohtute juhtumisi põgusalt inimesega, kes ühel kaugel tunnil paljude valgusaastate takka tegi teid hetkeks päris õnnelikuks. Siis kui vannuti üksteisele unustust, aga mitte truudust ja anduti unustusele ja ihale. Mälestusele ja Ehale. Kui punane ehavalgus sai teid kätte kõndimas mööda jõeäärset teerada ja jutud ei lõpenud iialgi otsa. Siis kui peatati maakera, kellad visati kaevu, aeg ununes, ei hoitud end tagasi mitte ühegi pähekaranud mõtte eest ja lasti elujõel vabalt voolata. Siis, sel ammusel tunnil, pidi see olema ainus ja viimane kord teie elus. Kõige viimane kord kui te olete koos ühes universumis.
Ja ometi kohtute te kümneid aastaid hiljem veel üheks hetkeks. Istute ühes südalinna kohvikus, erinevates laudades, kumbki üksinda. Isegi silmsidet ei teki teie vahel. Parem on kui kõik, mis on mälestuses, ei kordu enam. Ilmselt mõtlete mõlemad nii. Sa ei pane prille ette ja tema hoiab pilgu kangekaelselt kohvitassil.
Vaikite.
Vaikite.
Vaikite veel ja mõistate taaskord teineteist.
Nüüdseks on sellest mälestusest saanud tempel, kust käiakse raskel hetkel helgust ja selgust otsimas. Laseme alles jääda tollel hetkel, mil unistused ja unustused ja ulmad said kokku ühes linnas seitsme maa ja mere taga. See praegune hetk, siin kohvikus, on ka hea. Tulvana voolavad mälestused, veri hakkab vaikselt kiiremaid käike võtma, süda lööb põksuma. Aga pilgud ei kohtu. Praegune hetk on kõle ja hall. Ometi mõtlete kui kuratlikult ja jumalikult rikas on elu oma rikkuses ja rikutuses. Kuidas pühad ja pöördelised hetked teie elus ühe ja sama inimesega võivad muutuda teisel hetkel tavalisteks juhuslike möödakäijate kohtumiseks suvalisel agulitänaval.
Siis te mõlemad naerate lõpuks vaikselt endamisi oma aurava kohvitassi taga iseenda narrust ja abitust oma mälestuste ees. Naerate iseenda argpükslust ja hirmu, et need kristallist mälestused võivad ühest pilgust teineteise poole puruneda. Naerate, joote kohvi lõpuni ja lahkute pilku pööramata kohvikust. Siis saate aru, et see vari minevikust ei olnud sugugi nii tuhm. Sellel varjul oli hõbedane sära ja mälestuste salalaegas, mis avaneb ainult siis, kui pilgud kohtuvad. Aga nad ei kohtunud. Ja te mõlemad teate, et see oli viimane kord selles elus, olgugi et võib olla hulle juhuseid. Te lihtsalt teate ja mõtlete: "No sitta kah."
Ja ometi kohtute te kümneid aastaid hiljem veel üheks hetkeks. Istute ühes südalinna kohvikus, erinevates laudades, kumbki üksinda. Isegi silmsidet ei teki teie vahel. Parem on kui kõik, mis on mälestuses, ei kordu enam. Ilmselt mõtlete mõlemad nii. Sa ei pane prille ette ja tema hoiab pilgu kangekaelselt kohvitassil.
Vaikite.
Vaikite.
Vaikite veel ja mõistate taaskord teineteist.
Nüüdseks on sellest mälestusest saanud tempel, kust käiakse raskel hetkel helgust ja selgust otsimas. Laseme alles jääda tollel hetkel, mil unistused ja unustused ja ulmad said kokku ühes linnas seitsme maa ja mere taga. See praegune hetk, siin kohvikus, on ka hea. Tulvana voolavad mälestused, veri hakkab vaikselt kiiremaid käike võtma, süda lööb põksuma. Aga pilgud ei kohtu. Praegune hetk on kõle ja hall. Ometi mõtlete kui kuratlikult ja jumalikult rikas on elu oma rikkuses ja rikutuses. Kuidas pühad ja pöördelised hetked teie elus ühe ja sama inimesega võivad muutuda teisel hetkel tavalisteks juhuslike möödakäijate kohtumiseks suvalisel agulitänaval.
Siis te mõlemad naerate lõpuks vaikselt endamisi oma aurava kohvitassi taga iseenda narrust ja abitust oma mälestuste ees. Naerate iseenda argpükslust ja hirmu, et need kristallist mälestused võivad ühest pilgust teineteise poole puruneda. Naerate, joote kohvi lõpuni ja lahkute pilku pööramata kohvikust. Siis saate aru, et see vari minevikust ei olnud sugugi nii tuhm. Sellel varjul oli hõbedane sära ja mälestuste salalaegas, mis avaneb ainult siis, kui pilgud kohtuvad. Aga nad ei kohtunud. Ja te mõlemad teate, et see oli viimane kord selles elus, olgugi et võib olla hulle juhuseid. Te lihtsalt teate ja mõtlete: "No sitta kah."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar