Auto on katki, roller on katki, arvuti on katki, telefon on katki, telekas on katki, lamp on katki, kõlarid on katki ja laud on katki. Väga palju on katkisi asju ümberringi. Armastus läks katki. Keegi katkestas meiega sidemed suremise teel. Imelik aeg. Asjad kuluvad, sellest ma saan aru, aga miks lõppevad ilusad tunded? Ja kuhu nad kaovad.
Ühes iiri muinasjutus saab naine tugevaks alles siis kui ta lükkab pikali ja teeb katki kõik tööriistad ja suudab olla tugevam ja haldjatest abilisi enam sisse ei lase. Aga enne kui ta seda oskab teha, peab ta minema nõu küsima. Mina sain selle nõu muinasjutust kätte ilmselt ja pole pidanud kuhugi jooksma, et ära õppida, kuidas nendest haldjatest lahti saada. Lisaks on Katkiste Asjade Jumal viimasel ajal mulle toeks olnud ja kõik, ilmselt tema arvates ebaolulise, ise ära lõhkunud. Ta teab, et see kõik, mida me tegelikult kasutama ei pea, ei olegi vajalik. Niisiis, olen seisus, kus kõik tööriistad on pikali lükatud ja abilisi enam ei tule. Olen üksi köögis ja püüan aidata väga vaikselt oma hingel paraneda ja hetkel on täiesti ükskõik sellest suhteliselt katkisest maailmast mu ümber.
Oi kui palju lihtsam on hakata abipalujaks. Ja sattuda sellest sõltuvusse. Ja muutuda lõpuks otsustusvõimetuks ja kaotada iseennast ära. Kuigi vahel on tore ka nõrk olla. Aga ainult korraks, palun jah. Nõrk olemine on väga väsitav.
Ei ma ei jutlusta siin mingist egokesksusest ja selle olulisusest. Suured egotsentristid on lihtsalt naeruväärsed. Aga nii või teisiti on igaüks maailmas üksi, sest elukogemus tuleb ainult ise elades, mitte kellegi teise elu elades ja surmakogemus tuleb ilmselt ise surres, hoolimata sellest, et me oma surma ilmselt üle ei ela. Nii see elu lihtsalt on.
Lihtsalt ma näen sageli ümberringi, kuidas inimesed kaotavad ennast ära. Kaotavad inimsuhetesse, harjumustesse, kiiksudesse ja asjade kogumisse.
Pole ma ise parem, ikka on tore millesegi, mis tundub äärmiselt oluline tol hetkel, pea ees sukelduda. Aga siis avastad ikkagi, et selleks, et õhku saada, pead pinnale tõusma. Ja selleks, et õhku saada, pead aru saama, et sa pead seda ise tegema, sest uppuja päästmine on tõepoolest uppuja enda asi. Eriti kui ümberringi on rahmivate uppujate kisakoor ja igaühel oleks vaja õlekõrt, abikätt, või vähemalt patsu tagumikule, et pinnale tõusta.
Ma ei usu üldiselt mingitesse energiate teooriatesse ja muusse woodoovärki.
Aga armastuse kiirtesse mina usun. Armastuse kiired on see sädelus, mida suuname teise inimese poole seda tunnet tundes. Kui see inimene on hästi lähedal, siis on see lihtsam ja endale jääb ka tohutult seda sädelust, sest heal juhul ju saad armastuse kiiri vastu.
Aga kui see teine inimene on kaugel, siis on seda sädelust ja neid kiiri väga raske juhtida. Vahel tuleb lausa füüsiliselt ette kujutada, kuidas need kiired teise inimese juurde jõuavad. Vahel loksuvad need kiired kaks tundi bussides ja autodes ja sõidavad tunde lennukitega. Teinekord märkad isegi, et bussiga sõites istuvad kõrvalpingi peal kellegi sädelevad armastuse kiired, ilusasti kommikarpi pakitud või lillekimpu ära peidetud. Ju siis keegi ootab neid ja sa ei pööra sellele tähelepanu, sest need on ju väliselt ainult kommid ja lilled. Aga tegelikult! Kiired. Kiired mis kiired. Kirglikud kiired. Kirelised kiired. Vahel mõned reisi lõpus tuhmuvad pisut ja kuluvad nii peenikeseks, et lõpuks ongi ainult kommid ja lilled näha.
Aga need armastuse kiired saavad oma õige sädeluse alles siis tagasi kui teiste kiirtega kokku saavad ja elekter tekib. Siis saab jälle tükk aega särada. Eks aeg teeb ka nende kiirtega oma kulutamistööd, aga tõeliselt saavad nad särada ainult siis kui nad korrapäraselt särtsu saavad.
Ega lõplikult ära ei kao need kiired kunagi, ükskõik kelle poole me neid eales suunanud oleks.
Mingi niidike või kiirejupike istub alatiseks meie sees ja vahel kõditab. Vahel ilusa mälestuse näol, vahel nõmeda. See on meie sisemine rikkus ja kullakamber. See on väärtus ja varandus, mida peame oskama hoida. Neid kiiri tööriistadega terveks ei tee.
See ongi elukogemus. Kui see varandus kaob, on alles ainult tühjus ja südamed muutuvad kalgiks. (Huvitav, aga ilmselt ka mõrvarid oskavad armastada?)
Elukogemus ei ole see, et me teame, kuidas asjad käivad ja kuidas riigile makse maksta, oma tööd hästi teha ja kuidas õigesti põrandat pesta. Elukogemus on see, mis on meie sees. See, kuidas hing on kasvanud ja õppinud. Ja kuidas ta oskab oma sisemist varakambrit korras hoida. Ja kui varakamber saab täis, siis võibki surra. Sest rohkem lihtsalt enam ei mahu.
Hmm. tundub, et mul on selle varakambri lukk ikka pisut roostes. Peaks vist minema määrdeõli hankima. Ruumi ju oleks küll veel seal sees.
Me ju teame, millega vanad targad naised oma hinge läbi aegade korras on hoidnud? Ikka lugude ja lauludega. Ja millist elujõudu see annab!
Ühes iiri muinasjutus saab naine tugevaks alles siis kui ta lükkab pikali ja teeb katki kõik tööriistad ja suudab olla tugevam ja haldjatest abilisi enam sisse ei lase. Aga enne kui ta seda oskab teha, peab ta minema nõu küsima. Mina sain selle nõu muinasjutust kätte ilmselt ja pole pidanud kuhugi jooksma, et ära õppida, kuidas nendest haldjatest lahti saada. Lisaks on Katkiste Asjade Jumal viimasel ajal mulle toeks olnud ja kõik, ilmselt tema arvates ebaolulise, ise ära lõhkunud. Ta teab, et see kõik, mida me tegelikult kasutama ei pea, ei olegi vajalik. Niisiis, olen seisus, kus kõik tööriistad on pikali lükatud ja abilisi enam ei tule. Olen üksi köögis ja püüan aidata väga vaikselt oma hingel paraneda ja hetkel on täiesti ükskõik sellest suhteliselt katkisest maailmast mu ümber.
Oi kui palju lihtsam on hakata abipalujaks. Ja sattuda sellest sõltuvusse. Ja muutuda lõpuks otsustusvõimetuks ja kaotada iseennast ära. Kuigi vahel on tore ka nõrk olla. Aga ainult korraks, palun jah. Nõrk olemine on väga väsitav.
Ei ma ei jutlusta siin mingist egokesksusest ja selle olulisusest. Suured egotsentristid on lihtsalt naeruväärsed. Aga nii või teisiti on igaüks maailmas üksi, sest elukogemus tuleb ainult ise elades, mitte kellegi teise elu elades ja surmakogemus tuleb ilmselt ise surres, hoolimata sellest, et me oma surma ilmselt üle ei ela. Nii see elu lihtsalt on.
Lihtsalt ma näen sageli ümberringi, kuidas inimesed kaotavad ennast ära. Kaotavad inimsuhetesse, harjumustesse, kiiksudesse ja asjade kogumisse.
Pole ma ise parem, ikka on tore millesegi, mis tundub äärmiselt oluline tol hetkel, pea ees sukelduda. Aga siis avastad ikkagi, et selleks, et õhku saada, pead pinnale tõusma. Ja selleks, et õhku saada, pead aru saama, et sa pead seda ise tegema, sest uppuja päästmine on tõepoolest uppuja enda asi. Eriti kui ümberringi on rahmivate uppujate kisakoor ja igaühel oleks vaja õlekõrt, abikätt, või vähemalt patsu tagumikule, et pinnale tõusta.
Ma ei usu üldiselt mingitesse energiate teooriatesse ja muusse woodoovärki.
Aga armastuse kiirtesse mina usun. Armastuse kiired on see sädelus, mida suuname teise inimese poole seda tunnet tundes. Kui see inimene on hästi lähedal, siis on see lihtsam ja endale jääb ka tohutult seda sädelust, sest heal juhul ju saad armastuse kiiri vastu.
Aga kui see teine inimene on kaugel, siis on seda sädelust ja neid kiiri väga raske juhtida. Vahel tuleb lausa füüsiliselt ette kujutada, kuidas need kiired teise inimese juurde jõuavad. Vahel loksuvad need kiired kaks tundi bussides ja autodes ja sõidavad tunde lennukitega. Teinekord märkad isegi, et bussiga sõites istuvad kõrvalpingi peal kellegi sädelevad armastuse kiired, ilusasti kommikarpi pakitud või lillekimpu ära peidetud. Ju siis keegi ootab neid ja sa ei pööra sellele tähelepanu, sest need on ju väliselt ainult kommid ja lilled. Aga tegelikult! Kiired. Kiired mis kiired. Kirglikud kiired. Kirelised kiired. Vahel mõned reisi lõpus tuhmuvad pisut ja kuluvad nii peenikeseks, et lõpuks ongi ainult kommid ja lilled näha.
Aga need armastuse kiired saavad oma õige sädeluse alles siis tagasi kui teiste kiirtega kokku saavad ja elekter tekib. Siis saab jälle tükk aega särada. Eks aeg teeb ka nende kiirtega oma kulutamistööd, aga tõeliselt saavad nad särada ainult siis kui nad korrapäraselt särtsu saavad.
Ega lõplikult ära ei kao need kiired kunagi, ükskõik kelle poole me neid eales suunanud oleks.
Mingi niidike või kiirejupike istub alatiseks meie sees ja vahel kõditab. Vahel ilusa mälestuse näol, vahel nõmeda. See on meie sisemine rikkus ja kullakamber. See on väärtus ja varandus, mida peame oskama hoida. Neid kiiri tööriistadega terveks ei tee.
See ongi elukogemus. Kui see varandus kaob, on alles ainult tühjus ja südamed muutuvad kalgiks. (Huvitav, aga ilmselt ka mõrvarid oskavad armastada?)
Elukogemus ei ole see, et me teame, kuidas asjad käivad ja kuidas riigile makse maksta, oma tööd hästi teha ja kuidas õigesti põrandat pesta. Elukogemus on see, mis on meie sees. See, kuidas hing on kasvanud ja õppinud. Ja kuidas ta oskab oma sisemist varakambrit korras hoida. Ja kui varakamber saab täis, siis võibki surra. Sest rohkem lihtsalt enam ei mahu.
Hmm. tundub, et mul on selle varakambri lukk ikka pisut roostes. Peaks vist minema määrdeõli hankima. Ruumi ju oleks küll veel seal sees.
Me ju teame, millega vanad targad naised oma hinge läbi aegade korras on hoidnud? Ikka lugude ja lauludega. Ja millist elujõudu see annab!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar