| Üks esimesi laule, mille tegin, oli neile Visnapuu sõnadele. Siiani laulan seda vahel. Kurbus on tohutult ilus tunne kui ta satub peale tulema. Sest kurbus ei tule kunagi asjata ja kurbusega on enamasti seotud igatsus, kaotus või lein. Ja siis saad aru, et sa ei ole kivist tundetu mass, vaid elav ja hingav ja tundeid tundev inimene. Kurbusega on enamasti seotud teine inimene. Seda kurbust, mis on seotud teise inimesega, ei saa mitte ükski kolmas tegelikult su seest ära võtta. Sest see on kahe inimese side, mis läheb katki. See, kui sügav haav järele jääb, on nähtav ainult neile kahele. Ega see ravitav ei olegi. Ühel hetkel lihtsalt ajad pea sirgu ja lähed edasi. Kui satud olema edasimineja tüüpi. Kui ei satu olema, jääd aastateks sisimas vinduma ja igatsema. Mis on ka ilus. Hoida mälestusi, millest ei taha lahti lasta. Ja vahel lihtsalt lasta need mälestused enda sisse tagasi. Ja olla lihtsalt natukene kurb. Aga mitte nii kurb kui vanasti. Lasta helinal heliseda. Küllap nad kuulevad seal teisel pool neid helinaid. Hendrik Visnapuu Laske mul olla kurb |
kingitus meile siin. Kurbust kõigile! On
südamen õnn ja piin. Laske mul olla kurb.
Laske mul olla kurb. Sina, jumala käest,
nukker ja vaikne Ing! Võtke kinni kõik käest,
tõmmake ümber mo ring. Laske mul olla kurb.
Laske mul olla kurb. Sina, ken oled nüüd,
sina, ken läksid jo. Vaiki kurbusen nüüd,
tund on õnnis ning maa. Laske mul olla kurb.
Laske mul olla kurb. Kurbusen jumala hääl
kõneleb minule hääd. Vaikne jumala hääl
hinge kui helin jääd. Laske mul olla kurb.
Laske mul olla kurb. Sina, jumala käest,
nukker ja vaikne Ing! Võtke kinni kõik käest,
tõmmake ümber mo ring. Laske mul olla kurb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar