Pakin siin uues korteris tasapisi oma asju lahti ja avastan, et olen palju aastaid kaasa tassinud asju, millest peaksin juba ammu vabanenud olema. Ma ei räägi nõudest või muust eluks vajalikust kolast. Selles osas on mitmeid kordi kolimisi viimase kümne aasta jooksul vaid kriitilise miinimumi alles jätnud. Aga, leidsin üles enda kirjutatud jutud, kirjad, luuletused ja armastuskirjad. Ja kuna täna oli selline üpris tõbise olekuga päev jäin tukastuste ja palaviku tõusude ja langemiste vahepeal seda kohvritäit minevikku järjest sirvima. Need viimased, vanad armastuskirjad, oli päris lõbus lugemine. Nende hulgas oli neid, mis oli mulle saadetud kui ka neid, mida mina olin kirjutanud härradele X, Y, Z jne, aga polnud kunagi julgenud ära saata, ning härrad X, Y ja Z jne. ei saanudki kunagi teada, mis mul neile öelda oli ja millise tundepalangu all ma tol hetkel kannatasin. Imetlesin oma enesevalitsemist, et need saatmata jäid. Armumise ekstaatilistes olukordades ei kipu inimesed erilise ratsionaalsusega hiilgama. Aga olulisem minu jaoks oli mineviku kaardistamine ja oma emotsionaalse kasvamise tajumine. Tuleb mainida, et mõlemates suundades kirjutatud kirjades oli tunda armumisest pakatavat pateetikat, traagikat, igatsust ja südantlõhestavust. Sain päris mitu lõuatäit naerda. Tegelikult jäin ka pisut nõutuks, mida nendega edasi peale hakata.
Rängem avastus olid mulle saadetud kirjad, mis ei olnud armastuskirjad ja ka minu vastused neile, ehk mu vastuste mustandid. Need kiskusid lahti ühe väga keerulise, ent samas jõulise perioodi minu elust, mis kasvatas ja õpetas mind selliseks, nagu ma praegu olen. Ma olin enda arvates tol hetkel väga tugev, aga praegu näen, et ma tegelikult kaitsesin end unustamise ja kustutamisega. Kaitsesin end ka ükskõiksusega ja õppisin lahtilaskmist. Olin oma pea sees, mälust, ära kustutanud peaaegu 12 aastat oma elust. Nii helged kui ka rasked hetked. Olin hinge paigutanud kuhugile taevasele klaasmäele kristallist kirstu ja lasin kehal rahumeeli toimetada kuni tal oli turvaline naasta. Nüüd neid kirju lugedes sain korraga tagasi kõik need hetked. Seda oli ühe päeva jaoks ja ühe tatise peavaluse inimese jaoks korraga liiga palju. Tundus nagu oleksin vaadanud tagantjärele ühe päevaga 12 aastat kestnud filmi. Oksendasin (sõna otseses mõttes) välja kõik rasked hetked ja kogu vaimse vägivalla, mida olin lasknud enda kallal sündida. Jätsin alles head mälestused ja paigutasin nad väikesesse karpi. Neid oli jube vähe alles, aga neist viimne kui üks olid väga väärtuslikud. Puhastus missugune. Püüan end kokku võtta, et see minevik homme ahju läheks. Siis ei uju ta loodetavasti enam kunagi mu elus pinnale. Aga ma olen tänulik selle aja ja õppetunni eest. Mõnel inimesel nagu minul näiteks, lihtsalt võtab asjadest arusaamine kauem aega. On hea kui taipamine jõuab kohale vähemalt aastaid hiljem, siis kui oled minevikust täielikult lahti lasknud ja sul ei ole sündmuste ja neis osalenud inimestega enam mingit emotsionaalset sidet.
Nüüd jäid veel jutud ja luuletused. Naiivsed ja ehedad. Kohati isegi täiesti totakad. Need jäävad alles, sest see on elust sündinud looming ja seda lugegu järeltulevad põlved.
Rängem avastus olid mulle saadetud kirjad, mis ei olnud armastuskirjad ja ka minu vastused neile, ehk mu vastuste mustandid. Need kiskusid lahti ühe väga keerulise, ent samas jõulise perioodi minu elust, mis kasvatas ja õpetas mind selliseks, nagu ma praegu olen. Ma olin enda arvates tol hetkel väga tugev, aga praegu näen, et ma tegelikult kaitsesin end unustamise ja kustutamisega. Kaitsesin end ka ükskõiksusega ja õppisin lahtilaskmist. Olin oma pea sees, mälust, ära kustutanud peaaegu 12 aastat oma elust. Nii helged kui ka rasked hetked. Olin hinge paigutanud kuhugile taevasele klaasmäele kristallist kirstu ja lasin kehal rahumeeli toimetada kuni tal oli turvaline naasta. Nüüd neid kirju lugedes sain korraga tagasi kõik need hetked. Seda oli ühe päeva jaoks ja ühe tatise peavaluse inimese jaoks korraga liiga palju. Tundus nagu oleksin vaadanud tagantjärele ühe päevaga 12 aastat kestnud filmi. Oksendasin (sõna otseses mõttes) välja kõik rasked hetked ja kogu vaimse vägivalla, mida olin lasknud enda kallal sündida. Jätsin alles head mälestused ja paigutasin nad väikesesse karpi. Neid oli jube vähe alles, aga neist viimne kui üks olid väga väärtuslikud. Puhastus missugune. Püüan end kokku võtta, et see minevik homme ahju läheks. Siis ei uju ta loodetavasti enam kunagi mu elus pinnale. Aga ma olen tänulik selle aja ja õppetunni eest. Mõnel inimesel nagu minul näiteks, lihtsalt võtab asjadest arusaamine kauem aega. On hea kui taipamine jõuab kohale vähemalt aastaid hiljem, siis kui oled minevikust täielikult lahti lasknud ja sul ei ole sündmuste ja neis osalenud inimestega enam mingit emotsionaalset sidet.
Nüüd jäid veel jutud ja luuletused. Naiivsed ja ehedad. Kohati isegi täiesti totakad. Need jäävad alles, sest see on elust sündinud looming ja seda lugegu järeltulevad põlved.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar