tööasjadest

Viimase nädala jooksul on olnud kaks korda võimalus olnud kohtuda presidentidega. Esimene kord kui suursaadik andis üle volikirju Tarja Halosele ja meid, kaasasolijaid kenasti tutvustati ja teine kord kui Soomes käis president Ilves ja saime lahke käepigistuse osaliseks. Uskumatu. Sellistel hetkedel saad oma ihukarvadel tunda, mida tähendab riigi esindamine traditsioonilises ja ka kaasaegses mõttes. Kogu tseremoniaalne etikett ja pidulikkus. Kogu asjaajamine ja sebimine sinna juurde.

Kõige rohkem imestust põhjustab viimasel ajal ikkagi Eesti ajakirjanduse väike huvi Soomes toimuva suhtes. Mis adekvaatseks meediakanaliks peab end uudistetoimetus, kes uudises refereerib presidendi kantselei pressiteadet ja teeb infonupu Soome uudistest. Veidramast veider.
Kui Eesti jääbki Soomet pidama teisejärguliseks igavaks riigiks, siis tehku ta seda kui tahab, aga EL eesistumise ajal ei tohiks Soome olla ilma kirjutava ja näitava pildita. See on juba piinlik. Ajakirjanikud kes puhkusereisi vahepeal kogemata Helsingisse satuvad ja uudisnuppe toodavad ei ole küll tõsiseltvõetava riigi tõsiseltvõetava meediakanali esindajad.
See loobki võimaluse, et Soome uudiseid vahendab keegi veider kompleksides professor ja endised taistolased ja kommarid, kes on eestisse pesa teinud, ent seda riiki tõsiselt vihkavad. Räägime selle taustal meie uskumatult tihedatest suhetest. Andke andeks, ma ei usu- me võime ju kultuuri vahetada ja inimesed võivad kohtuda, aga kui keegi ei käi näitusel, kui kontserdil ei ole kuulajaid, mismoodi me siis teineteisest teada saame? Noored ei valda ju enam keelt, me ei saa yksteisest enam aru.... Vot sulle naabreid ja tihedaid suhteid.