pööripääv

Pööripäeval pöörame pöörad pöördesse. Ja laulame läbi öö. Siis on järgmise pöörini kergem tatsuda. Jaaniööl aga süütame südamete ürgtuled ja hoiame kövasti kiigepostidest kinni et teispoole omad kaasa ei viiks. Sest kiigel olemine on väga eriline seisund, maa ja taeva vahel, ilmavärava peal kölkumine. Siitpoolt teiselepoole ja tagasi. Hakkan täna selle kiige poole liikuma mööda hiigelsuurt eestimaad ja olen homseks kindlasti kohal. Aga muide, Helsingis on ka nüüd kiik. Saatkonna ôue peal. Ja seal saavad töökaaslased, diplomaadid, viisataotlejad ja eesti kodanikud nüüd enne ja pärast tulekut paar hoogu teha. Hästi pikkade kanepiköite otsas kahe vana pärnapuu vahel. Selle kiige pani Elo Liiv Kaupo abiga paika oma näituse avamisel vahval jaanipäevasimmanil meie öue peal. Ja ühtlasi oli see ka minu ja Piia löpupidu. See oli nii tore. Küll on hea, et sai hästi löbusas tujus inimestele head aega öelda. Hästi sai ômmeldud kokku ka stsenaarium. Laulu-tantsu oli parasjagu. Ja löpuks veel üks ühine labajalg. Ja niiiiiiiiiiii armas oli, et ka paljud tulid rahvariietes. Ja ega ma vist öieti tajunudki et olen Soomes oldud ajaga endale suure seljatäie söpru saanud. Ja meeletult toredaid töökaaslasi. Kellele sai täiesti lambist kohe ka üks laul tehtud. Ja koos see ka ära lauldud.

Helsingis oli saatkonnamaja, väga ilusad, jajaa, nii väga ilusad.
Sest kuis sa ikka muidu ütled. Ikka lauluga. Ja laul sündis kohapeal, sellele majale ja tema toele ja neile headele inimestele, kes sellesse majja on tulnud ja sealt läinud.

Ja nönda ma naer silmanurgas ja lauluga lähengi, ikka oma teel ja oma rada pidi.