Täiskuuöö

Sattusin päriselt Naervate Kivide Maale, ja nägemusest sai reaalsus. Kuuvalgel ööl kohtusid seal maal kaks igivana rändurit. Nad jutustasid oma lugusid ja laulsid oma laule. Tuulejumalad pöörasid tuult ja iidsed iilid puhusid purjekad merele. Laintemühas ja kajakate kimedates karjetes oli nii palju ürgset igatsust ja vaikust, et kaks metsikut kentauri, kes metsast välja tulles puhkasid viivuks rannakivide varjus, muutusid vastsündinud inimlasteks ja elasid selles igavikulises hetkes läbi kogu oma tulevase elu. Kui päike tõusis ja kalamehed merelt tagasi randa jõudsid, olid kaldal vaid luikede poolt kivide vahele pillatud hõbedased suled. Loodetuul oli lapsed kaasa viinud ja pannud nad Suure Vankri aisadele jalgu kõlgutama. Seal nad siis istuvad ja vaatavad alla meie peale. Kael kuklas tähistaevast silmitsedes võime vaid märgata, kuidas nende säravad silmad teineteise suunas tuliseid välke saadavad.