Naervate Kivide Maa

Naervate Kivide Maal ei olnud ühtegi kurba kivi. Kivid lihtsalt ei saa väga kiiresti oma näoilmet muuta. Kui kivi peaks kurvastama läheb tuhat aastat enne kui ta suudab omale nutuvõru suu peale saada. Ja siis peab kurvastamiseks ikka väga tõsine põhjus olema. Siis peab kohe mitutuhat aastat järjest kurvastama, et kivile nutuvõru tekiks. Sellist juhtumit ei ole tänini Naervate Kivide Maal olnud. Ükski mure ja õnnetus ei ole igavikupikkuse kivi eluea jooksul nii suur, et tuhat aastat muretseda.
Inimesega on pisut teistmoodi. Vahel on mõni mure nii raske, et jätab nutuvõru aastateks näole ja ei lahku sealt enam kunagi. Need võrud on muide nakkavad. Kui inimesed endale mure välja mõtlevad, siis hakkavad nad seda kohe teistega jagama.Ja nõnda saab muresid kole palju ja nutuvõrusid ja murekortse tekib aina juurde, sest inimesed mäletavad liiga hästi ja edasikantavad mured pärandatakse samuti põlvest põlve.

Ainult üks asi on inimeste maailmas siiski väga hea- kui kellelgi on hea tuju ja rõõmus meel, siis on see ka nakkav. Ühest päikselisest inimesest võib naerusädeme saada mitusada teist inimest ja see levib samamoodi edasi. Naervate Kivide Maal on asi palju raskem. Kivid on tohutult enesekesksed ja eriti ei reageeri teiste kivide tujudele. See, et nad aga Naervateks Kivideks said on väga pikk lugu, see algas peale mitusada inimpõlve tagasi, sest nagu juba öeldud, võttis Kividel naeruseks saamine samamoodi pool igavikku aega. Aga see miks kivid naerma hakkasid oli tegelikult väga lihtne lugu:

Ühel päeval, ammu ammu aega tagasi sattus Tõsiste Kivide Maal juhuslikult kokku kaks rändurit. Nad olid kumbki oma teekonda alustanud erinevatest ilma otstest ja olid aastaid rännanud igasugustel maadel ja näinud palju ilmaimesid. Ja juhtusid nüüd lõpuks sellel Kivide Maal kokku. Tervitasid teineteist ja tegid ääri veeri juttu. Ja kui päev hakkas õhtusse veerema, istusid nad seal Tõsiste Kivide Maal maha, tegid lõkke üles ja hakkasid üksteisele lugusid jutustama. Nad olid ju mõlemad nii palju näinud ja kuulnud ja nõnda palju olid nad läbi elanud. Saabus öö ja rändurid rääkisid, saabus uus päev ja rändurid jutustasid. Kivid kuulasid ja kuulasid. Kui rändurid olid kolm sajandit üksteisele lugusid rääkinud, hakkasid kivid vaikselt muhelema. Iga lugu trumpas teist üle ja iga seiklus oli üha uskumatum. Nüüd olid rändurid oma lugudega jõudnud Muhelevate Kivide Maale. Vahepeal sattus sinna maale muidki rändureid ja nemadki jäid paigale ja hakkasid omi lugusid rääkima. Lõke muudkui põles, ring istus lõkke ümber ja lood muudkui jätkusid. Vahepeal möödus jälle mitu head sajandit ja siis ühel päeval nägid teised kivid, et ühel väikesel Raudkivil on suunurk tõusnud. See tegi kividele nalja, nad polnud nii kentsakat kivist näoilmet varem näinud. Läks veel mööda mitu sajandit ja juba muigasid suuremad kivid ka. Väike muie on ju ka, nagu selgub, vähemalt kividele, nakkav.
Rändurid olid oma lugudega teinud Muigavate Kivide Maa. Ühel päeval jutustas keegi ühe loo, mida kivid olid varem kuulnud. Lugu oli vahepeal mööda ilma rändurite suus ringi kõndinud ja uuele ringile jõudnud. Aga milliseid vürtse oli see lugu tee peal kaasa toonud! Milliseid pöördeid ja nüansse oli ta saanud! Kividel võttis küll mitu-mitu sajandit, et selle loo peale mõlemad suunurgad üles saada ja nad jäid pikisilmi ootama, mis sellest loost võiks sajandite pärast saada. Seda lugu ootavad nad tänapäevani ilmselt, sest selle loo ring on väga pikk, aga vahepeal juhtus veel midagi.
Ühel päeval saabus üks uus rändaja. Paunake kepi otsas üle õla ja nägu naeru täis. Kaks Esimest Rändurit tervitasid teda lahkesti ja palusid lõkkele lähemale, pakkusid talle sooja teed ja palusid nende seltsi maha istuda. See oli üpris noor rändur, tema teekond ei olnud väga pikk olnud ja ta ei olnud ka eriti väsinud. Aga ta kummardas sügavast austusest vanadele ränduritele ja istus aupauklikult lõkke äärde. Eks paluti tal ka mõni lugu rääkida. Ja see noor uljas rändur rääkis tõestisündinud loo, mis temaga mõni tund tagasi oli juhtunud:

"Tulin just siit mõne kilomeetri kaugusel metsast läbi kui korraga näen: metsa serval on väike saun ja aknast paistab, kuidas kaks vanapaganat vihtlevad üksteist lava peal. Ikka siuh-sauh peksavad vihtadega. Aga suurem vanapagan äigab väiksemale lisaks vihale veel sabaga ka ja väiksem ei saa tükk aega aru, kust need vopsud tulevad, sest vaata sabaga on poole valusam. Proovib ikka oma vihaga ka valusamini lüüa. Viimaks saab väiksem vanapagan aru, et suuremal on saba abiks. Püüab siis oma sabaga ka suuremale äsada, aga see on tal nii pisike, et ei küüni kuidagi suurepagana seljani. Jääb hoopis lavalaudade vahele kinni. Tahab väikepagan lavalt alla tulla, aga ei saa, on teine sabapidi lava vahel kinni. Hakkab suurt vanapaganat paluma, et: Päästa mu saba lahti, siis räägin sulle ühe saladuse, millega sa kõik ilma äraeksinud inimhinged endale saad ja veel suuremaks vanapaganaks saad." Vaata, vanapaganatega on juba see lugu, et mida rohkem eksinud ja murelikke hingi nad ära õgivad, seda suuremaks nad kasvavad. Suurem vanapagan jääb väiksemat uskuma ja hakkab väiksema saba lahti päästma. Keerab end aga sabapidi kerise poole ja ta oma sabaots süttib põlema. Nüüd kisendavad mõlemad juba kui ratta peal. Üks on sabapidi lava vahel ja teisel saba põleb. No ma pold ka papist poiss, lõin jalaga ukse lahti ja tegin nii kõva häält kui suutsin ja soovisin hüva leili. Ja omavahel öeldes, pole mul tarvis, et väikepagan selle saladuse välja räägib. Vanapaganad jäid vakka ja vaatasid mind kurbade valulike silmadega. Kustutasin suure pagana saba ära ja päästsin väiksema lava vahelt lahti. Nemad mind hirmsasti tänama, endal silmad vilavad peas. No ma ütlesin, et ma olen kuulnud seda vanasõna, et kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb. Et ma tahaks seda õige oma silmaga näha, kuidas see käib. Nojah, nemad jäid nõusse, ütlesid, et lähevad toovad kodust silgupüti ära. Ma ei jäänud sinna pikalt passima. Tulin tulema."
Samal hetkel hakkaski väljas müristama ja välku lööma ja noor rändur nentis lõbusalt. "Nähh, jõudsidki vanapaganad oma silgupütiga tagasi."
Aga välk ja müristamine muudkui kestis ja kestis ja ümberringi muudkui raksus ja mürises. Rändurid mässisid end tihedamalt oma tekkide sisse ja rääkisid oma lugusid edasi. Kui nad hommikul enda ümber vaatasid olidki äkitsi kõikidel kividel suured soojad naerunäod ees. Ei läinud selleks sajanditki. Ja oligi selle looga saanud sellest Naervate Kivide Maa.

Õnneks sattusin sellele maale just sel ajal kui nad veel naersid. Naersin vastu ja lähen naeran veel teistelegi edasi. Aga teie võite vahepeal jutustada neid lugusid, mida Kaks Esimest Rändurit teineteisele rääkisid kõik need pikad sajandid, mil Tõsiste Kivide Maast sai Naervate Kivide Maa.